Mida toob aasta 2020 maailma aktsiaturgudele? Maailma finantsurgudel on praegu kuldajad: aktsiaturud teevad enamikus riikides kõigi aegade uusi tippe. Kuid ajaloo nentimisest on olulisem küsimus, mis saab edasi. Põhjust on olla väga murelik ja mitte ainult investeeringute mõttes, kirjutab majandusekspert Kristjan Lepik Vikerraadio päevakommentaaris.
Artikkel on esmalt ilmunud ERR-i portaalis.
Finantsturud on üha integreeritum osa majandusest ning nagu 2008. aasta kriis näitas, võib finantsturgude paanika tuua ka seiskumise majanduses. Et selle kriisi vastu võidelda, olid toona riikide võitlusrelvad võimsad: intressid langetati nulli, toimus keskpankade massiivne rahatrükk ja riigieelarved lasti sügavale miinusesse. Enneolematu! Kuid ei ole midagi püsivamat kui ajutised asjad – majandus ei taastunud piisavalt ning tegelikult püsivad need toetusmeetmed tänaseni. Nullis intressidest on saanud standard ning finantsturud on keskpankade rahatrükist nii suures sõltuvuses, et ei suuda ilma selleta enam elada.
Selle tagajärjel on finantsturgudel minu meelest tekkinud enneolematu moonutus: turud on reaalsest majandusest irdunud, kuna suur osa rahatrüki rahast liigub sinna. Siin on finants-Frankenstein, kes on loonud ennenägematu monstrumi. Kuid praegu on tal veel väga kaunid riided seljas, tõelist olemust ei ole veel näha. Ma ei ole midagi sellist oma enam kui 20-aastase maailmabörside kogemuse jooksul näinud. Ei ole ka kunagi maailma finantsturgude ajaloos olnud nii suurt ülemaailmset toetust või siis ehk sobib öelda sekkumist finantsturgude toimimisse.
Ma olen tegelikult viimastel aastatel loobunud avalikult aktsiaturge kommenteerimast, sest sõnum on olnud üsna igav: aktsiaturud on pikemas perspektiivis riskantsed eespool toodud riskide tõttu, kuid kuni keskpangad raha trükivad, siis pidu jätkub. Ei ole ma võtnud väga tõsiselt keskpankurite juttu, et rahatrükk peatub. See on pandud pausile, kuid tegelikult peatunud ei ole. Kuid nüüd ma muudan oma seisukohta ja arvan siin avalikult, sest usun, et oleme jõudnud etenduse viimase vaatuseni.
Turgude pingeks ei peagi rahatrükk lõppema, piisab sellest, kui mingi seltskond hüüab, et “kuningas on alasti” või tegelikult siis “Frankenstein on alasti”.
Ma olen eri kriise ja mulle maailma finantsturgude ajaloos väga põhjalikult analüüsinud. See on väga huvitav ja õpetlik. Juba Mark Twain ütles, et ajalugu ei kordu, aga riimub. Ja üks tegur, mis on pea vältimatu mullide lõhkemise osa, on see, et tõus läheb viimases vaatuses järsemaks ja meeleolu veelgi eufoorilisemaks. Ja see on praegu juhtunud. Sageli arvatakse, et kriisid saabuvad kuidagi vaikse äravajumisega, kuid ei. Enamasti tähistab kõige suurema eufooria hetk ka turgude tippe, sest aktsiaturud vaatavad alati ajas umbes 6–12 kuud ettepoole ning uudised on alati parimad tipus. Kui kavatsete ära oodata selle hetke, mil asjad majanduses päriselt halvaks lähevad, on aktsiaturud selleks ajaks ilmselt juba kuus kuud kukkunud. See teeb ka investeerimise keeruliseks, sest tulevikku prognoosida on keeruline.
Ma võrdleksin aktsiaturge ja kriise liivahunnikuga. Kui liivahunnikusse visata järjest liivateri ühekaupa juurde, siis väga kaua aega ei juhtu mitte midagi. Kuid ühel hetkel on hunnik piisavalt suur ning mingis nurgas läheb kalle liiga järsuks, mistõttu võib vaid ühe liivatera lisamine tekitada väga suure varingu. Finantsturgudel on pea võimatu prognoosida, millal täpselt kriis algab, sest hindu juhib lühemas vaates inimeste massikäitumine ehk psühholoogia, mitte matemaatika või finantsaruanded. Küll aga on võimalik öelda, millal on liivahunniku kalle sedavõrd järsk, et varing võib peatselt juhtuda. Minu arvates olemegi jõudnud sinna, et hinnad on aktsiaturgudel reaalsest majandusest sedavõrd kaugel, et tegemist on ehk selle sajandi kõige halvema hetkega investeeringute tegemiseks.
Sellise rahatrüki toel tekkinud likviidsusmulli puhul on mull nii aktsiaturgudel kui ka võlakirjades ning kui tuleb langus, siis põgeneda ei ole suurt kuskile. Suure tõenäosusega algab praeguses globaliseerunud maailmas turgude langus ootamatult ning on ülemaailmne. Võlakirjade mull on veelgi suurem, selle paisutamine on kestnud pikemalt. Suure tõenäosusega on see sama ränk kriis nagu 2008. aasta oma, paljud aktsiad võivad kukkuda rohkem kui 50% võrra. On võimatu öelda, kas see algab homme või aasta lõpus, kuid pikaajalised investorid peaksid olema täna ettevaatlikud ning minu hinnangul vähendama riskantsete investeeringute osakaalu portfellis, olgu selleks siis aktsiad või ka pikema perioodi võlakirjad. Raha säilitamine on sellisel ajal olulisem kui tootluse jahtimine.
Ma väga loodan, et ma kogu selle arvamusega eksin. Finantskriisides ei ole midagi meeldivat. Kuid pragmaatik minu sees on väga murelik.
