Soomes käib praegu arutelu president Mauno Koivisto üle. Soome presidendist aastatel 1982–1994 jutustav kaheksaosaline dokumentaalsari pealkirjaga “Koivisto” oli tele-eetris möödunud aasta lõpus. Enne seda ilmus möödunud aasta sügisel ka Raija Oraneni romaan “Manu”, kus Koivisto räägib oma suuga, kuigi Oraneni stsenaariumi järgi. Tekst kõlab siiski üsna Koivisto moodi. Soovitan, isegi kui kõigest ei ole kerge aru saada ja isegi kui Koivisto ei olnud vennasrahva lemmik.
Arutelu tekitab praegu ennekõike see, et Koivisto oli poliitikuna omalaadne ja võib-olla ei olnud ta üldse poliitik. Esiteks oli ta sõjaveteran. Langetades sõja viimastel päevadel kergekuulipilduja, mõtles ta, et naabriga asjade ajamiseks peaks olema mõni muu viis. Selleks et Koivisto pääseks asju mõjutama, oli vaja sotsiaaldemokraatlikku erakonda, ent kõige rohkem sõltus see siiski temast endast.
Jarmo Virmavirta
Jarmo Virmavirta on professor. Oma kolumnides kommenteerib ta Soome ja Euroopa poliitikat. Ta on töötanud Yleisradio uudiste ning ajalehtede Turun Sanomat ja Uusi Suomi peatoimetajana, olnud pikka aega Soome välispoliitika instituudi juhatuse ja välissoomlaste ühenduse Suomi-Seura esimees ning tegutsenud ka Postimehe kolumnistina 2002–2012. Loe artikleid (12)
