Eesti film on minu südameteema. Kujundan koos filmitegijatega selle käekäiku, suhtlen kõigi osapooltega, rõõmustan ja kurvastan koos loojatega. Küsimärgid Eesti filmi piisava rahastuse ümber panevad mõtlema ka rõhuvalt olulisematele teemadele. Näiteks, mida tähendab Eesti film Euroopas ja laiemalt maailmas, kuidas sõnastada Eesti filmi olemust. Provokatiivsemalt lähenedes – mida kätkeb endas sõna “film” tänapäeva maailmas ja kuidas sellega omakorda haakub Eesti film.
Filmi mõiste ja Eesti film
Euroopa kolleegidega asju arutades eeldame, et saame kohe ja üheselt aru, mis film on ja mida erinevad Euroopa riigid peavad “oma filmiks”. Tegelikult see nii ei ole. Paar aastat tagasi hakkasime kokku panema Euroopa filmifondide tulevikuvisiooni, mis oli oma vormilt “elav paber” (living document) ja avatud kestvalt uuendustele. Juba sissejuhatuse juures tekkis meil lõputu arutelu filmi sõnastuse üle. Mis on film? Kuidas sõnastada mõistet “film”? Kuidas peaksime kirjeldama ja üheselt väljendama, mis on lisaks laiemale filmi määratlusele veel kitsalt rahvuslik film?
Mind üllatab alati, kui vähe teatakse eri riikide filmivaldkonna kujunemisest, mõjutustest ja traditsoonidest. Lihtne on öelda, Eesti film on osa “idaeuroopalikust kultuuriruumist” ehk on enam-vähem selge, mis toimus ja mis tasemel. Tegelikult on selge ainult see, et Eesti filmi kujunemisest ega filmidest palju ei teata. Meie oleme siinmail teinud filme üle saja aasta, aga paljud Euroopa riigid on filmimaastikul aktiivselt tegutsenud viimased 25 aastat, nagu näiteks Iirimaa, Island või isegi Luksemburg. Vaatamata ajaloole ja väärikale portfooliole pole teadmine Eesti filmist sama, mis eespool mainitud filmitootjariikide puhul. Seda isegi mitte spetsialistide seltskonnas. Miks või kuidas see nii on?
Iiri filmist teati väga kaua aega vaid kaht nime: Neil Jordan ja Jim Sheridan. Keegi ei rääkinud “Iiri filmist” kuni 2010. aastani, kui Iirimaa viis ühena esimestest riikidest sisse maksusoodustuse välisfilmidele. Sealt edasi loodi Iiri Filmi Fond (Irish Film Board) ja alguse sai Iiri filmi edulugu. Islandil toodeti üksikuid filme pikemalt, aga rahvusliku filmi tõus sai samuti alguse kusagil 90ndatel – tõuke selleks andis välisfilmi Oscari võit ja maksusoodustus. Luksemburgi film on päris nooruke ja see on siiamaani väga teenusepakkumise keskne. Vähemuskaastootmist toetatakse hoogsalt ja nii on Luksemburgi selleaastane Oscari nominatsioon tegelikult Iisraeli juurtega heebrea-araabiakeelne draama-komöödia “Tel Aviv tules” (“Tel Aviv on Fire”). Nende eespool nimetatud maade filme tuntakse ja teatakse täna paremini kui meie regiooni filme. Miks?
Tänapäeva meedial ja turundusel on enneolematud võimalused ja riigid kasutavad neid valikuid jõuliselt, halastamatult ja piiramatult. Eesmärk on luua oma riigist just selline kujutlus, mille kujundab filmilooja. Oma tegijate häält võimendatakse, neid toetatakse ja väärtustatakse. Kusjuures väärtustamine on oluline: sellest kasvab tegijate enesekindlus luua. Enesekindlusest omakorda sünnivad ka filmimaailma edulood, mis viivad väikesed riigid maailmakaardile, Oscarite nominatsioonideni ja Cannes’i filmifestivali programmi. Väikestest kujunevad aja möödudes võrdsed suurte kõrval.
Uus põlvkond tegijaid
Olen mõtisklenud, mida teatakse meie tegijatest ja “suursaavutustest”, süüvinud meie filmi lähiminevikku ning jõudnud tõdemuseni, et kuni viimase ajani palju ei teatud. Eesti filmi kuvand ja maine on aga alles hiljuti muutunud, kusjuures tuntus ei ole ainult meie riigis laia kõlapinda leidnud “Mandariinide” Oscari nominatsioon või Christopher Nolani filmivõtted. Muutunud on hoopis see, et meil on esiplaanil täiesti uus põlvkond tegijaid ja nende maailm on erinäoline.
Need inimesed ei pruugi olla ainult noored, aga pigem tegijad, kes teavad, kuidas suhelda, suhestuda ja ennast turundada.
Ilmne liialdus on väita, et Eesti film pöörleb ainult ümber oma naba või on lihtsalt igav. Filmitegijad ei tooda juba ammu enam filme ainult endale, vaid ikka vaatajale. Nende filme vaadatakse ja nende mõttemaailmaga samastutakse. Tuntud filmilavastajatelt oodatakse uusi filme – nii Veiko Õunpuult, Ilmar Raagilt, Jaak Kilmilt, aga ka Martti Heldelt, Triin Ruumetilt ja paljudelt teistelt. Järgmisel aastal hakatakse küsima ka Tanel Toomi uue filmi valmimisaega.
Meie uut hingamist esindavad ka filmitootjad. Nemad on end ise aastaid koolitanud, osalenud kaastootmisturgudel ja sealt oma suurtele ja väikestele lugudele, eri žanrites ideedele kaastootmisrahad kokku saanud. Kindlasti mitte ainult, aga head näited on Riina Sildose toodetud ja Ilmar Raagi lavastatud “Eestlanna Pariisis” ja järgmisel aastal esilinastuv uus film “Erik Kivisüda” või siis Katrin Kissa toodetud ja Rainer Sarneti lavastatud “November”, juba märtsis linastuv Veiko Õunpuu “Viimased”. Need on tegijad, kelle filmid on olnud keerulised kaastootmised ja Euroopas hinnatakse kõrgelt võimekust teostada filme nii komplitseeritud finantseerimisplaaniga. See on suur oskus, mis eeldab häid kontakte ja aastatepikkust tööd, mille teostamiseks kulub väga palju aega ja oskusi.
Aga viimaste aastate häid näiteid võib tuua veel Evelin Penttilält, Aet Laigult, Elina Litvinovalt, Marianne Ostratilt, Ivo Feldilt, animatsioonitootjatelt Kristel Tõldsepalt, Ülo Pikkovilt, Sergei Kibuselt, Chintis Lundgrenilt, “Vanamehe filmi” tegijatelt Mikk Mägilt ja Oskar Lehemaalt, dokumenatalistidelt Riho Västrikult, Kiur Aarmalt, Jaak Kilmilt, Joosep Matjuselt, Meelis Muhult, Liis Nimikult jne. Neid Eesti filmitegijaid teatakse, nende nimesid juba tuntakse, nende filme oodatakse ja just nemad loovad kild killu haaval kujutluspilti Eestist, Eesti võimekusest ja Eesti filmist maailmas.
Kusjuures, meie saavutused ei piirdu ainult filmilavastajate ja -tootjatega, vaid laias maailmas teatakse väga hästi näiteks ka Eesti tegijaid Digital Sputnikust. Kaur ja Kaspar Kallas kujundavad valgustusseadmeid, aidates filmitegijatel oma filmides luua kõrgetasemelist kujutist. 2018. aasta Kultuurkapitali Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemia pälvisid just vennad Kallased tehnoloogilise panuse eest maailma filmikunsti. Samuti väärib mainimist Pimedate Ööde Filmi Festival (PÖFF) – sellist maailmatasemelist saavutust, mida on korda saatnud Tiina Lokk koos oma meeskonnaga, on ausalt öeldes isegi raske tajuda ja lõpuni mõista.
Tunnustus ei ole kerge tulema
Oluline on see, mida me oleme saavutanud, mitte see, mida me ei ole saavutanud. Eesti film on oma ajaloo vältel saavutanud tegelikult palju, kuid tunnustus ei ole kerge tulema. Isegi rohkem riigisiseselt kui rahvusvaheliselt. Iga kord, kui nendime, et meil on hea aasta, siis järgneb kahtlus. Järgneb küsimus, kas sellest piisab, ja oletus, et see kindlasti hääbub. Aga eduka aasta jooksul on toimunud areng ja omandatud kogemusi ei tasu alahinnata. Kuigi filmitööstus püsib paljuski ressurssidel ja rahasumma suurusel, siis tegelikult püsib ja jääb püsima film ikkagi eelkõige tänu tegijatele ja nende oskustele. Ka täna on Eesti film tagasipöördumatult muutunud.
Meie vägi peaks seisnema võimekuses arendada oma tugevusi ja julgustada neid, kes julgevad midagi ära teha, suurelt unistada ja uskuda.
Meie rahvuslik eneseteadvus ja see mõõde, kes me tahame inimestena olla ja kelleks riigina saada, peegeldub otseselt meie filmides. See on meile, aga laiemalt kogu maailmale nähtav ja kättesaadav. Mul on tõsiselt hea meel näha, et Eesti film on nüüdseks vaid mõne näite varal tõestanud oma võimekust. Seda potentsiaali on veel ja veel. Lisaks on tegijatel vankumatu usk – usk just iseendasse ja oma oskustesse.
2019. aastal olid Eesti filmi vaatajanumbrid tõesti väga märkimisväärsed ja see on hea tulemus. Ent see on asja üks pool. Lisaks tänuväärsele publikusoosingule kohalikes kinodes, on Eesti filmil hea minek maailma suurimatel festivalidel ning meie filmid linastuvad ka teiste riikide kinodes ning televisoonis. Teiste sõnadega, Eesti filmi repertuaar on jagunenud kaheks oluliseks suunaks: filme tehakse nii publikule kui ka festivalidele. Mängufilmil ei ole küll suuri festivalivõite 2019. aastal ette näidata, kui rahvusvahelise filmi kategoorias järjekordne Oscari eelvalikusse sattumine siinkohal välja arvata, aga dokumentaalfilmid (“Surematu”, “Jagada või mitte jagada”, kaastootmises valminud “Ajasillad”) ja animafilmid (“Teofrastus”, “Lotte ja kadunud lohed”) võitsid väärikaid auhindu väga olulistel festivalidel.
Ühiskondlikku mõju peegeldavad teosed ei sünni üleöö
Meie filmitööstus kasvab ja seda nii edulugudega, aga kindlasti ka vigu tehes. Vigade tegemine on edu pant ja neid peab laskma juhtuda ilma häbi ja piitsata. Tegijad õpivad läbikukkumistest isegi rohkem kui õnnestumistest. Endale peab aru andma, et head asjad luuakse aeglaselt kiirustades ja täpselt omas ajas ning väga suurt ühiskondlikku mõju peegeldavad teosed ei sünni üleöö.
Küsimusele, mis on film, saab vastata väga erinevalt ja sõnastus on ajas pidevalt muutuv.
Film on kõik see, mida professionaalsed filmitegijad loovad, ja Eesti film on alati see, mida loovad Eesti filmitegijad.
Tänapäeva Euroopa kontekstis on filmitegijate looming aga see, millised on võimalused ja kuidas aidatakse tegijatel esile tõusta. Kogu Euroopa film, sealhulgas Iiri, Islandi ja Luksemburgi film, on nii tugev või nõrk, kui suurelt ja nähtavalt nende tegijatesse usutakse.
Minu jaoks on oluline rõhutada, et nagu iga inimese elus, nii on ka filmis suur osa õnnel ja asjade kokkulangevusel. Juhust saadab aga pidev töö. EV100 filmiprogrammi sidumine filmi eduga oli paljuski õnnelik juhus, aga selle käimalükkamise ja õnnestumise nimel pingutasid filmitegijad meeletult. Programm ise oli vaid suurepärane mõte väljapääsmatust olukorrast. Tark idee, mis näitas ilmekalt, kuidas jõulistel otsustel võib olla väga suur liikumapanev jõud, mis muudab olevikku ja suudab kanda meid tulevikku. Kas keegi saab täna peatada Eesti filmi arengut? Raske uskuda.
Eesti film elab täna juba uues maailmas, ümberkujunenud reaalsuses ja me ei saa Eesti filmi mõelda tagasi aastasse 2013, kus raha puudus oli sümptom ja võimalusi oli vähe. Vere maik suus, aga loorberiokstest pärg peas, oleme sellest välja rabelenud. Aeg on edasi läinud ja muutunud reaalsusega peab kaasa minema. Edu nimel peame aga edasi rügama – teisiti pole võimalik ja teistmoodi eestlased ei oska.
