Podcasti “20midagi” seekordseks külaliseks on Madis Vasser, hariduselt eksperimentaalpsühholoog ja arvutiteadlane, kellest on saanud keskkonnakriiside tõukel kliima- ja energeetikaekspert. Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige.
Meil on mugav jääda kinni usku, et küll tehnoloogia kõik probleemid lahendab, meie ei pea oma igapäevaelus mingeid muutusi tegema. Või kui teemegi, on need väikesed ja nunnud sammud – ei võta kõrt kokteiliklaasi ja poodi minnes haarame kaasa moeka riidekoti. Julgemad loobuvad lihast või tõmbavad pidurit massiivsele prügitekitamisele. Sellest ei piisa. Mitte millestki vähemast kui totaalsest tsivilisatsiooni ümberkorraldusest ei piisa, ütleb Vasser.
Mõtteid vestlusest:
Kuulake teadust, palun. See ütleb, et vaja on suuri muutusi igas eluvaldkonnas, mitte väikseid peenhäälestusi kuskil ühes valdkonnas. Plastkõrtega tuleb ka tegeleda, aga ei see ole praegu kõige suurem probleem. Kui maja põleb, aga kuskil keldris lekib toru, siis tegele selle lekkega hiljem.
- Kas meil on tegelikult mugav elu? Tänapäeva elu on läinud talumatult kiireks. Töö jälitab sind igal pool. Sest meil on vahendid, mis seda võimaldavad. Selle eest on väga raske põgeneda. SKP justkui kasvab kogu aeg, aga inimeste heaolu ei kipu enam kasvama. On mingisugune piir, kust hakkavad asjad allapoole minema. Majandus nõuab inimestelt liiga palju.
- Mida igaüks võiks teha? Kui sa sooviksid näha teistsugust elukorraldust, siis pead sa sellest teada andma. Kas siis valimiskasti juures või tänavatel protestides. See tundub praegu vajalik. Ka kõige valgustatumad poliitikud maailmas ei saa vastu võtta otsuseid, kui nad ei saa näidata, et selleks on olemas ühiskondlik tellimus, ja selle tellimuse tekitamine on iga inimese enda teha.
- Mõni ütleb, et lapsi ei tohi saada, sest sel on suur jalajälg keskkonnale. Mina arvan vastupidi, et lapsi võib saada. Esiteks, nad ei pea olema Ameerika lapsed, kes sünnivad kohe maasturisse ja ostavad endale veel neli maasturit. Pigem on järgmist generatsiooni vaja, kuna see jama, mille me oleme kokku keeranud, on nii suur ja pikaaegne protsess olnud, et selle lahendamiseks on meil vaja inimesi, kes tegelevad sellega veel aastasadu. Minu meelest on isekas siin kriips peale tõmmata.