Eesti koolide õpetajad jagunevad tinglikult kaheks: ühed väidavad, et lapsed on IKT teemadel palju oskuslikumad kui täiskasvanud; teised, enamasti arvutiõpetajad, kahtlevad õpilaste tegelikes iseseisvalt omandatud IKT-oskustes ehk kiires klikkimisoskuses, mis näib asjaliku IKT-pädevusena.

Need – kooli kontekstis digiteadlikkus ja informaatikapädevus – peaksid olema põhialused, mille abil hiljem infoühiskonnas toimetatakse. Kui kooli kohustus on saata ellu ühiskonnas (ka tulevikus) turvaliselt hakkama saavad noored, siis Eestis on selles osas astutud mitmeid õigeid samme. Näiteks peavad koolid riikliku õppekava järgi kohustuslikult õpetama digipädevusi igas õppeaines, kuid arenguhüpet ei ole saavutatud, sest vastutus hajub õpetajate, õppeainete ja erinevate huvipoolte vahel peaaegu olematuks. Puudub selge tegevuskava, kuidas ja mida peaksid õpilased digipädevusena omandama, et masinjuhitud maailmas toime tulla.

Õpetamise murekohad on ilmselged: iga laps ei saa sobilikku tuge ja väljaõpet koolist ega ka kodust, kuna digipädevuste õpetamine eraldi ainena ei ole kohustuslik ning koolides puuduvad ühtlustatud ainekavad (Praxis, 2017). See loob ebaühtlase aluse nii edasiõppimisele kui ka infoühiskonnas edukalt hakkama saamisele, seda nii töö- kui ka eraelus, nii Eestis kui ka eri riikide vahel (Informatics Europe, 2017). Selgusetuks jääb, kes ja kui palju peaks koolis digipädevusi õpetama (kool või pere), kes peaks seda kontrollima (Innove, HITSA, kool või vanemad) ning kelle ülesanne on andekaid noori avastada ja arendada. Paljud IKT ettevõtted ütlevad: “Tiiger tundub tukkuvat.” Tulemuseks on omapäi kasvavad noored, kes saavad vajalikku õpetust pigem sotsiaalmeediast ja videotest, eeldusel et nad vajaliku üldse üles leiavad ega tegele probleemilahendamise asemel asendustegevustega, n-ö kassivideote vaatamisega.

Eestis tuleb teha otsus, kas me keskendume kooli tegevustes “inim-robotitele”, kes ütlevad masinatele, mida nad tegema peaksid, või inimestele, kes tegelevad ühiskonda edasi viivate masinatega neid ise arendades. Vaja on loomulikult mõlemaid, kuid olulisem on teada, kus hakkab peale joone tõmbamist asuma Eesti kui riik – kas me arendame või klikime.

Kuigi haridusstrateegias on selge eesmärk, et meil peavad olema 100% digipädevad õpilased, siis tegelikkuses on tekkinud pigem korralagedus (loe: projektipõhisus, süsteemitus ja üleüldine segadus) ehk head ideed ei realiseeru õppetöös.

Täna puudub meil noorte hääl/eestkõneleja, kes nõuaks paremat IKT-haridust juba koolipingis. Koolid ise vaikivad, sest see tähendaks, et nad peaksid oma töökorralduses jälle midagi muutma: nõudma veel jõulisemalt tehnika uuendamist (kohalikud omavalitsused, riik); palkama uusi õpetajaid ja õpetama vanu ümber (ülikoolid); pühendama niigi vähest ainetunni ressurssi ka IKT teemadele (erinevad aineühendused); võib-olla isegi ette näitama, et nende kooli õpilased on tasemel.

Väliselt jääb Eestist petlik mulje, et lapsed on digivaldkonnas üsna asjalikud: meil on ette näidata head edetabelikohad maailmas ja kord aastas osalevad tublimad Robotexi väljanäitusel. Tegelikkus on aga see, et paljudel õpilastel puudub ligipääs informaatikaõpetusele või see tekib ainult korra 12 aasta jooksul. Vaadates masshindamise tulemusi nt KüberPähkli uuringus, jääb laste ohutusalane teadlikkus tasemele “pane parem parool” ja “teata murest veebikonstaablile”. Ei suudeta tuvastada reaalseid ohusituatsioone ega lahendada probleeme. Võib väita, et täiskasvanud on Eestis samas seisus, kuna e-poest ostmisel saab neid üsna algeliste trikkidega paljaks teha nagu Kiirt rongis Venemaale. Kas soovime seda ka oma noortele?

Näiteid murekohtadest

• Informaatika õpetamine Eestis ei ole kohustuslik. Põhikooli tasemel toimuvad ⅔ digilembesemates KüberPähkli uuringus osalenud koolides tegevused, mille sisuks on “tegelemine arvutitega” – mida seal täpsemalt tehakse, on kõikidele strateegiaid loovatele asutustele juba viimased kuus aastat müstika. Sellepärast pole olnud võimalik viia läbi sobilikku tasemetööd, mis rahuldaks kõiki osapooli ja päriselt mõõdaks tegelikke oskusi.
• PISA 2018. aasta uuringu andmetel antakse IKT-ga seoses palju kodutöid nii Eestis kui ka välismaal. Eesti erisuseks on, et lapsed võivad koolikeskkonnas tehnikale ligipääsust pigem und näha, samuti ei ole õpilaste aktiivsus IKT ainetunnis ühiskonna ootuste tasemel.
• Eestis on olemas õppijate digipädevuse mudel (2016), õpetamiseks soovituslikud ainekavad (2017–2019), õppevara ja loodud alustamiseks materjalid (2018–2019). Kuna nende kasutuselevõtt sõltub aga kooli huvist ja õpetajate oskustest, siis pole loodud materjalid täna koolides piisavalt kasutuses. IKT eripära tõttu aeguvad materjalid kiiresti ning hiljemalt kahe aasta pärast tuleb sisuliselt pooled neist ümber teha, sest viidatud välislingid ja soovitatavad programmid on juba levist maha võetud.
• Eestis toimub IKT-ga seotud võistlusi ja konkursse, mille korraldamisse annavad oma panuse nii riik, ettevõtted kui ka ülikoolid. IKT-hariduse tugisambaks ei saa pidada seda, et andekamad käivad paar korda aastas võistlusel. Puudub süsteemne rahastamine ja seega sõltutakse fännide vabatahtlikust panusest: kui kaovad fännid-eestvedajad, kaob ka võistlus.
• Õppimist toetavates huviringides kasutatakse enamasti valmislahendusi, laste omalooming on pigem alla surutud või surutud “kasti” juhenditega, millest erinevaid lahendusi ei aktsepteerita. Talendid IKT võistlustelt kostavad selle peale, et koolides takistab “käed küljes” meetodil õpetamist kartus, et lapsed rikuvad süsteemi/asjad ära. Aga külmkapi töötamist ei ole huvitav vaid teoreetiliselt õppida! (Startup Estonia, 2018).
• Kurioosne on, et lastele keskendnud uuringute tulemused näitavad, nad on oma taseme ja oskustega rahul. Nad on tihti harjunud nii kodus kui ka koolis saama kinnitust, et “noored on IKT-s targad juba sündides”, sest sünnitakse nutiseade peos. Arvutiõpetajad nendivad, et kui midagi on vaja päriselt ära teha – luua sobilikku sisu, leida probleemidele vastuseid, kasvõi otsida referaadiks infot, midagi vormindada – siis on oskused tihti kahjuks kehvemad kui “Ole kaasas!” programmi läbinud vanaemal.

Kokkuvõtteks on meil praegu puudu lihtne ning arusaadav plaan ja selleks vajalik lisarahastus IT-õppe rakendamiseks koolis. Jättes täna vajalikud sammud tegemata, seatakse kahtluse alla helgem tulevik, kui masinõpe on teinud protsessid veel keerulisemaks kui täna ja inimestel tuleb selgelt mõista oma piiratust. Kui Eestis on võetud suund olla masinate taltsutaja, siis inimkapitali kasvatamisega oma kodanike ja ka IT-valdkonna arendamiseks oleme kahjuks autonoomselt hajusaks jäänud ja eksleme nagu siilid udus – puudub mõõtmine ja ka tulemused.  “Kiiresti klikkivad õpilased” pole infoühiskonna arendamisel just tugevaim alusmüür, millele oma maja ehitada, nendin nii informaatikaõpetaja kui ka küberkaitseteadlasena.

Artikli autor Birgy Lorenz on kogenud koolitaja küberkaitse teadlikkuse alal (küberhügieen ehk turvakäitumine, laste, õpetajate ja vanemate oskused digitaalse turvalisuse alal). Ta juhib mitmeid teadlikkuse tõstmise projekte, kus ta töötab koos õpetajate ja noorte küberkaitsetalentidega. Ta on välja töötanud gümnaasiumiastme jaoks küberkaitse valikaine digiõppematerjalid ja noorte talentide harjutusportaali. Tema projekti Küberolümpia (võistlused, treeninglaagrid) tunnustas Informatics Europe 2018. aastal hariduse parimate praktikate auhinnaga. Ta valiti 2009. aastal EL-i aasta õpetajaks ja 2010. ning 2017. aastal Eesti aasta õpetajaks.

Küberturvalisuse rubriigi eesmärk on tõsta lugejate teadlikkust selle valdkonna probleemidest ja edusammudest nii Eestis kui ka mujal. Artikliseeria avab teemat muu hulgas tehnoloogia, juhtimise, majanduse, teaduse, riigihalduse ja rahvusvaheliste suhete vaatenurgast.