Mida vanemaks ma saan, seda rohkem tuleb ilmsiks, mismoodi mina imelik laps olin. Ma kartsin paaniliselt, et jään rumalaks või et ma kasvan õelaks.
Kõige vastikum asi mu silmis oli suitsetamine – aga lubasin hästi noorelt, et kui kunagi selle tegevuse sõltuvusse satun, siis ei proovi ma kunagi seda maha jätta, sest ma ei suutnud taluda täiskasvanute haledust, kes igavesti suitsetamist maha jätsid. Ning varateismelisena lubasin, et ei võta mitte kunagi mitte midagi enesestmõistetavalt.