Ajalooliselt võib eesti kultuuri pidada keelekeskseks, st eestikeelseks kultuuriks, mis saab alguse suulisest pärimuskultuurist, tõuseb luterliku reformatsiooni käigus kirjakultuuri seisusse ning alates piiblitõlke ilmumisest “Vastse Testamendi” näol (kõigepealt 1686. a. lõuna-eesti keeles ning täispiiblina 1739. a. põhja-eesti ehk tallinna keeles) võime hakata rääkima eestikeelsest kirjanduskultuurist.
Keelekesksuse rõhutamine eesti kultuuri puhul eristava tegurina on oluline, sest eksisteerib kultuure, mille ühendav-läbiv dominant on hoopis usk, nagu näiteks juudi kultuur. Või teine näide. Kuigi iirlastel on üks vanemaid rahvakeelseid (iirikeelne) kirjandusi Euroopas kreeka- ja ladinakeelse kirjanduse järel, on levinumaks kirjanduskeeleks siiski inglise keel, mistõttu näiteks Jonathan Swift, Oscar Wilde, William Butler Yeats (samas, muide, keldi taassünni keskne autor), George Bernard Shaw, James Joyce, aga ka tuntud lasteraamatute sarja “Narnia kroonikate” autor C. S. Lewis esindavad ühtlasi inglise kirjanduskultuuri.
Meil on kujunenud tavaks pidada eesti kirjanduse eepiliseks alguseks 1857.–1861. aastal teadusliku väljaandena ilmunud Fr. R. Kreutzwaldi “Kalevipoega”, mis toob nähtavale eesti keele regivärsilise kuju, sedagi jäljendatult. Ent esimene eepiline ning ühtlasi kaanonit esindav kirjanduslik tekst on siiski piibel, erinevat päritolu mõistukõneliste lugude, karakterite, kinniskujundite, kohati koguni vastuoluliste moraaliõpetuslike teeside tohutu kompendium. Nii August Annist kui ka Felix Oinas “Kalevipoja” uurijatena on registreerinud “Kalevipojas” üksjagu piiblimotiive, aga ka indo-euroopa päritolu mütoloogiat. Kõige ilmsem neist on Kalevipoja taastuleku (taassünni) motiiv, mille kohta rahvapärimuses on Oinase sõnul üksnes üks üleskirjutus, nii et Kalevipoja kojujõudmine ja oma rahvale õnnetoomine võib olla kauge indo-iraani päritolu, aga võib-olla ka isetekkeline.
Motiivide laenamine, aga ka rööbitine isetekkelisus ei kahanda vähimalgi määral “Kalevipoja” tüvitekstilisust eesti rahvuslikus identiteediloomes. August Annist ongi nimetanud “Kalevipoega” “rahvaluulel põhinevaks rahvuseeposeks”. Ikka ja jälle meenutatakse sellega seoses balti-saksa estofiili Georg Schultz-Bertrami kõnet Õpetatud Eesti Seltsis 1839. aasta oktoobris, milles dr Bertram enda tõstatatud küsimusele, kuidas tagada pärisorjuse all ägava rahva valgustatus ning vaimne taassünd, vastanud: “Ma arvan, kahe asja läbi. Anname rahvale eepose ja ajaloo, ja kõik on võidetud!”.
Niisiis, piibel eepilise tekstina ja laiemalt võttes kogu eestikeelne vaimulik kirjavara oli see keeleline ilmum, mille abil õppisid eestlased mitte ainult lugema, vaid ka tõlgenduskunsti algeid.
Piibliraamatud ning katekismused olid selleks, tänapäeva meediamõistestikku kasutades, ühiseks platvormiks, millelt lähtudes kujundati individuaalseid suhtumisi. Pidi olema kõigepealt midagi ühist, et kujuneksid välja erisused.
Muide, ka esimesed poolilmalikud raamatud 18. sajandil, mida kirjandusloolane Aarne Vinkel käsitleb oma teoses “Eesti rahvaraamat” (1966) peaaegu ilukirjanduslike tekstidena, olid oma sisult orienteeritud vagadusele ja ilmalikust elust ärapöördumisele, näiteks Urvaste pastori Johann Christian Quandti (1704 –1750) jutud. Neiski kasutati piiblist pärit kujundeid. Ja lõppeks oli ka esimese teadaoleva eesti rahvusest luuletaja Käsu Hansu Tartu murdes kirjutatud lõppriimilise eleegia “Oh, ma vaene Tardo liin” (1714) eeskujuks “Wastse testamendi” tõlkija, Puhja pastori Adrian Virginiuse 1691. aastal tartukeelses lauluraamatus ära toodud lugu “Jeruusalemma linna ära hävitamisest”. Põhjasõjas maatasa purustatud Tartut võrreldakse kristliku maailma ühe keskuse hävitamisega, mida oli Jeesuski ette näinud. Tema suust pärineb kinnisväljendiks kujunenud “Ei jäeta siin kivi kivi peale”.
Piibli ühislugemine ning mitmehäälsete laulude õppimine sai erilise hoo koos vennastekoguduse liikumisega, mis jõudis Eesti aladele 18. sajandi kolmekümnendatel aastatel. Pietismist olid mõjutatud nii Johann Voldemar Jannsen kui ka Jakob Hurt. Toomas Paul, kelle 80. sünnipäeva äsja tähistasime, ongi osutanud “Eesti piiblitõlke ajaloos” (1999), et tegemist oli eestlaste tsiviliseerimise olulise faasiga. Toonasel usulisel ärkamisel oli vahetu seos põlvkond hiljem aset leidnud eestlaste rahvusliku ärkamisega. Paul kirjutab: “Vennastekoguduse kooskäimise kohtadesse, oli see siis palvemaja, kõrtsi rehi või mõne talupoja rehetuba, mindi sunduseta, sest seal jäi neile niisugune tunne ja teadmine, et see on nende oma asi ja ettevõtmine.” Piltlikult väljendudes oli see siis esimene “eesti asja ajamine”.
Taolise tsiviliseerimise hinnaks oli aga algupärase suulise kultuuri (regilaulu) hülgamine. Nii kujutab Jakob Hurda algatatud vanavara, sh suulise pärimuse kogumistöö 19. sajandi viimasel kahel kümnendil tõelist kangelastegu. Iidne rahvalooming sai päästetud 1909. aastal asutatud Eesti Rahva Muuseumi hõlma alla.
Kõneks olev eesti piiblitõlke ajalugu ise on aga elavaks näiteks kirjandusliku teksti mõjust keelele kui, filosoof Martin Heideggeri tsiteerides, “olemise kojale”. Kui piibli puhul otsitakse heebreakeelsele algtekstile ning selles esinevale kujundisüsteemile sobivaimat vastet eesti keeles – ja siin me tunnistame variatsioone nii lõuna- kui põhja-eesti keele tasandil –, siis analoogiline tõlke- ja tõlgendusprotsess leiab aset ilukirjandusliku (resp. kunstilise) teksti ning seda kandva, esitava, väljendava keele suhtes. Piibli näol on tegemist lausa mitmekordse tõlkega: heebreast ladina keelde, sealt saksa keelde ja seejärel eesti keelde.
Mugandused ja tõlked iseloomustavad teisigi rahvaraamatuid. 1842. aastal mugandab Kreutzwald, rahulolematu Pärnu köstri Caspar Lorenzsonni ning Tartu koolmeistri J. Thomassoni varem ilmunud Jenoveva-mugandustega, saksa rahvaraamatute autori Gotthard Oswald Marbachi sentimentaalse loo “Vaga Jenoveva ajalik eluaeg”. Sellest saab eesti esimene ajaviiteromaan (resp. naistekas), mille trükiarv (9 trükki 1842–1887) ulatub kuueteistkümne tuhande eksemplarini. Viimane “Jenoveva” (“Täielik Jenoveva hale elulugu”) ilmus veel 1910. aasta paiku kellegi Leida Maasiku jutustatuna, ajal, mil Noor-Eesti modernismilaine oli juba eesti kirjandusilmas üle pea kokku löönud.
Kõik kolm jutuks tulnud teost, piibel, “Kalevipoeg” ja “Vaga Jenoveva” sobivad ühtlasi näitlikustama, kuidas üks või teine kirjandusteos taasloob keelt kogu selle mitmekesisuses.
Piiblis ja “Kalevipojas” avaldub eesti keel eepilisel kujul, isegi kui seal jutustatakse mitte ainult imetegudest, vaid kirjeldatakse isikuid, sündmusi ja loodust; “Jenoveva loos” seevastu avaneb keel intiimsel-tundelisel kujul.
Ilukirjanduslik tekst ei esinda keelt enam-vähem üheselt mõistetava kommunikatsioonivahendina, millisena me käsitame keelt tavaliselt. Eesti kuulsamaid teadlasi, semiootik Juri Lotman on oma monograafias “Kunstilise teksti struktuur” (1970, ee 2006) eristanud keele üldmõistes kolme tasandit: esiteks, loomulikud keeled (eesti, vene, inglise, prantsuse); teiseks, kunstlikud keeled (loodusteaduslikud vormelid, tinglikud signaalid, nagu liiklusmärgid, aga ka tehiskeeled); ja kolmandaks, sekundaarsed keeled kui sekundaarsed modelleerivad süsteemid, milleks on loomuliku keele kohal kõrguvad või loomulikku keelt materjalina kasutavad keeled.
Aga kunstikeele erilisus ei seisne mitte ka ainult loomuliku keele kasutamises, vaid kunstiteost ennast võetakse kui keele erilist avaldist. Lotman rõhutabki sellega seoses just keele taasloomise efekti. “Kunstiteose keel on mingi antus, mis eksisteerib enne konkreetse teksti loomist.” Teisisõnu, kirjanik teab juba eelnevalt, kuidas tema kasutatav loomulik keel, mis omakorda sisaldab allkeeli (dialektid, släng, sotsiolektid, suuline keel) hakkab toimima kirjandus- või kunstiteosena.
Siinkohal tulengi ühe olulise teesvõrdluse juurde. Kui läheneda eesti keelele kirjanduse poole pealt, siis keel on nagu skulptuur, mida kirjandus vormib ja kirjanikud on skulptorid-kujurid.
Eesti keele skulpturaalsus sõltubki niisiis kirjandusest ning kogu kirjanduslugu võib võtta ka kui keeleskulptuuride galeriid. Selles galeriis on nii monumentaalseid kui ka miniskulptuure; on üksikkujusid, aga ka kompositsioone (nagu näiteks monumentaalsed skulpturaalsed kompositsioonid Anton H. Tammsaare pentaloogia “Tõde ja õigus” ja Mats Traadi tosina osana kulgev jõgiromaan “Minge üles mägedele”).
See, kuidas autor keelega ümber käib, millise registri ta valib, määrab ära ka keele kirjandusliku avaldise kuju, määrab stiili. Stiilides eristatakse kõrg-, madal- ja nullstiili. Mingi stiili domineerimine ühel või teisel ajastul annab meile võimaluse rääkida baroksest, sentimentaal-romantilisest, impressiivsest või ekspressiivsest või naturalistlikust keelekujust. Naturalism seostub madalstiiliga. Ekspressiivsus seostub maagilise keelekasutusega. Impressiivne keelekasutus lähendab kirjandusteost impressionistlikule maalile. Üldse on need “-ismid” erinevate kunstiliikide vahelisteks sildadeks.
Keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste ongi ilukirjandust käsitlenud keeruka, sünteetilise allkeelena. Ehk teisisõnu, sellega rõhutatakse keele ja kirjanduse vastastikust sõltuvusseost. Igas kunstis, sh kirjanduseski on harrastajaid, keskpäraseid kunstnikke, aga ka suuri loojaid. Nii võime skulptuuride kõrval kohata ka piltlikult öeldes keelelisi käkerdisi. Sellest omakorda tuleneb iga kirjaniku vastutus keele suhtes ning ühiskonna (keele- ja kultuurikogukonna) ootus eesti keele ja kirjanduse õpetajatele: leida üles need teosed, mis oma keelelises skulpturaalsuses sobiksid olema eeskujudeks. Vana-Rooma kirjanduses tähistaski ladinakeelne sõna litteratura seda osa kirjandusest, mis vääris olema eeskujuks ning millele sai rajada kaanoni, kõiki lugejapõlvkondi siduva kirjanduskultuurilise ühisosa.
Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.
