Podcasti “Hakkame tegutsema!” seekordseks saatekülaliseks on Eesti üks kiiremaid maratonijooksjaid Roman Fosti. Pärnust pärit, tippspordi kõrvalt ka finantsaudiitorina töötanud ja väikest last kasvatav Fosti on oma ala fanaatik, kes naudib jooksmist ja kavatseb maratoniteekonda jätkata veel pikalt, kuna elu ongi üks maraton.

Podcast‘i-saates tuleb juttu tippspordist, treeningkavadest ja suurvõistlusteks valmistumisest. Räägitakse sellest, kuidas mitte alla anda ja toime tulla ebaõnnestumistega ning kuidas on Fostit sportlasena mõjutanud tema töö finantsaudiitorina. Lisaks annab pikamaajooksja nõu, mis mõeldud küll noorsportlastele, aga võiks kõnetada ka mistahes muus eluvaldkonnas tegutsejaid.

Mõtteid vestlusest:

• Tavaliselt on noorte sportlaste probleem see, et algul oled vanemate rahakoti peal, siis tulevad toetajad, ja kui tulemused lähevad alla, unustavad kõik sind ära ja sul pole rahalist toetust. Kui makaronidest toitud, siis on raske sportlikku tulemust teha.
• 2012. aastal, kui finantsaudiitori töö sain, läksin palju rahulikumaks, süstemaatilisemaks. Kindlus ja töö ise aitas süstemaatiliseks muutuda. Ja eks ka see, et mul polnud enam pinget toetajate ja sõprade poolt. Kui enne oli eesmärk normi täitmine, siis mingil hetkel mõtlesin, et ma teen seda lihtsalt enda jaoks, ma tahan seda nautida. Kui ma hakkasin nautima ja ei rääkinud kellelegi, et nelja aasta pärast tahan ma olümpiale jõuda, hakkasid asjad iseenesest arenema. Lisapinge kadus.
• Energiat andis ka see, et tekkis pere. Leidsin elu armastuse. Õnnetunne annab n-ö tiivad ja siis hakkavadki asjad minema nii, nagu nad minema peaksid.
• Enda nõrkustest: ma tahan ise kõike läbi teha, ise otsustada ja ma ei pruugi olla väga kannatlik. Ma tahan tulemust saada kohe. See on selline individuaalsportlaste asi, ma arvan. Sellepärast olen ma ka päris palju treenereid vahetanud, kuna ma ei olnud kannatlik.
• Enda tugevustest: ma olen suhtelisest süstemaatiline, analüütiline. Mulle meeldib, kui ma saan süstemaatiliselt ka tagasisidet ja analüüsime tegevusi. Iga kvartali lõpus vaatame treeneriga kava üle, istume maha, vaatame, mis on hästi läinud, mis on halvasti läinud, kas peame millelegi rohkem rõhku pöörama.
• Soovitusi noorsportlastele: järjepidevust peab olema, et ei tuleks lünki treeningplaanidesse. Ja kord aastas tuleb ikka 2–3nädalane puhkeperiood võtta. Paljud lõpetavad hooaja ära ja hakkavad järgmiseks hooajaks treenima. Lihased on väsinud, vaim pole ka puhanud. Kindlasti tuleb ka puhata. Tuleks valida ise endale õiged inimesed tiimi, mitte lasta enda tiimi tulla inimestel, kes on positiivsed ja räägivad hästi palju juttu, aga tegelikult on neil võib-olla mingid muud motiivid seoses sinuga. Vali ise endale inimesed. Pane paika eesmärgid, see on siht, kuhu sa lähed. Kui sul sihti ikka pole, siis on väga kerge seal tee peal ennast ära kaotada. Eesmärgiga seoses peaks sul olema ka kindlad tegevused:
  • 3 asja, mida ma pean kindlasti säilitama, kui oma tugevust;
  • 2 asja, mida ma tahan arendada;
  • 1 asi, millest ma tahan loobuda. Minu puhul on see pealiskaudsus, siiani tegelen sellega. Ma arvan, et see on paljude noorte sportlaste probleem ka tänapäeval, et ollakse liiga pealiskaudsed. Ah, ma täna jätan selle venitamise tegemata. Aga tegelikult on see lõppresultaadi suhtes väga oluline.