Raamatute lugemisega on see hea asi, et aitame lisaks endale ka teisi inimesi, sest näiteks ei säutsu ega kommi nii palju, kui nina raamatus. Teisalt on lugemisega jällegi see, et ehkki öeldakse, et igasuguse teksti lugemine õpetab midagi, siis mina nii ei arva. Kohutavalt ilmub halbu raamatuid, parem on nendega mitte rinda pista, sest siis on pea pahna täis ja jäävad head lugemata. Kõik on muidugi maitse asi. Ometi julgen valgustatud ajaks (sest kõik lambid põlevad) mõned soovitused jagada. Raamatud, mis astuvad elule kandadele, nii et suss tuleb jalast.

Andrei Ivanov: “Isevärki kalmistu asukad”

Tõlkinud Veronika Einberg. Varrak

Seda on juba nimetatud sajandi Eesti romaaniks ja mitte asjata. Kõigepealt on see Ivanovi, Eesti ühe omanäolisima (ka unenäolisima) ja andekaima kirjaniku kõige läbikasvanum, põhjalikum tekst. Teiseks, mida suudab romaan – habras vorm, mis tuleb ja jääb, sest ei muutu, aga enamasti ei jää, sest jääb ajale jalgu – mida suudab romaan võitluses reaalia ja teadusega? Romaan peab ületama elu, et olla tõsiseltvõetav, ning looma isiklikud tähendused uuesti igale sõnale, mis on ju meedias ja tavapruugis ehk juba kitsamad, labasemad tähendused omandanud. Ivanov loob reaalsust maagia abil. Teemaks vene emigrandid Pariisis, aga laiemalt – värvikate persoonide hingede sügavaimad sopid, ent üüratu üldistusvõimega.

Teos hüpleb 20. sajandi eri etappide vahel ning mina-jutustaja selle käigus sageli muutub, kord on selleks vana elukunstnik Alfred Morgenstern, kord noorepoolne ajakirjanik, pagulaselus Ameerika kaudu Pariisi sattunud Viktor Lipatov, kord II maailmasõjas Belgia armees võidelnud väntsutatud saatusega Aleksandr Kruševski. Vahel võivad lugejal kolme ajastu ja kolme põhitegelase vahel kareldes ajad ja hääled segi minna, ning tuleb tagasi lapata, aga siis jällegi mõistame, et need hääled sulanduvadki ja aeg on suhteline, kui mõttemallid ja inimeste eludega mängivad riiklikud institutsioonid muutuvad ainult nimede poolest.

Sergei Dovlatov: “Leivatöö. Võõramaa naine”

Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tänapäev, sari “Punane raamat”

Eestis ühe armastatuma vene kirjaniku Dovlatovi kaks 1980ndatel, ehk lühikese elu lõpupoole kirjutatud romaani samade kaante vahel. Mis kaantesse puutub, siis ma pole nõus kaanetekstiga “Leivatöö” osas, kus öeldakse autori kohta “literaadist hädavares”. Pigem kirjutab autor siin siiralt (kui see tunduv siirus on ka kirjanduslik võte, siis selleks ilukirjandus ongi, et panna sellised võtted tööle) endast, kes ta oli küll võimeline kompromissideks, aga ainult teatud piirini, sest punane joon tuli ette. Töötada seitsmekümnendatel tehaselehes, orjata kirjastuses toimetajana (mis tollal tähendas tsensorit, kes võttis altkäemaksu) – võib; oma loomingut ideoloogiliselt ümber teha – mitte.

Nii ei jäägi üle muud, kui minna ära Ameerikasse, kus ta puutus kokku teistsuguste loominguliste tõketega, sest vabadus ei ole paradiis, nagu vangile trellide tagant näib.

Need autobiograafilised romaanid demonstreerivad Dovlatovi oskust anda vähesega edasi palju ning ebaolulisega olulist, säästes lugejat trivitekstist.

Miks ta on Eestis nii hinnatud, selle põhjus on muidugi lisaks andele ka asjaolu, et ta elas kaks aastat Tallinnas, ning seda perioodi on “Leivatöös” samuti kõnekalt kujutatud. Samas “Võõramaa naine” kirjeldab mahlakalt ja vaimukalt Vene emigrantide kogukonda Ameerikas. Nii et mingis mõttes õde-romaan Ivanovi omale. Negatiivse poole pealt ilmneb Dovlatovi algne eelarvamus mustanahaliste ja nende kultuuri vastu: nõukogude kardina taha isoleeritu puhul tuleb seda mõista, pealegi just sellised paljastused tekitavad mulje vahetusest: autor ei varja oma halbu külgi, mööndes ka näiteks oma kunsti- ja filmikunstivõhiklust.

Andrus Kasemaa: “Vanapoiss”

Loomingu Raamatukogu

Selle teose valisin siia kõhklustega ja pika vinnaga. Tegelikult on Loomingu Raamatukogus tänavu ilmunud palju paremaid, meisterlikumaid, kõnekamaid raamatuid, näiteks Alain Mabanckou “Katkine Klaas”, Zakes Mda “Suremise viisid” või Claudio Magrise “Teine meri”, mida kõiki soovitan muidugi ka. Aga Kasemaa kogu oma monotoonsuses, vihkamises, hälinas ja raevus jäi kummitama. Selles voogromaanis, või õigemini rajus ja lõputus monoloogis leidub meeletult kirkaid hetki ja eredaid vaimseid leide, aga teose põhivooluks on ju tegelikult räntimine, eesti keeles jauramine, läustimine. Võetakse aga jälle tükk Eesti elu hambu ja unustatakse end sakutama ning lõrisema.

Aga on ka põhjust! Vaadates ainuüksi poliitilist elu aastal 2019, kas pole nilbe ja kokkuvõttes naljakaski, kuhumaale võib viia limuklus ja “kompromisside kunst” ja argus ja võimuiha. Tühja neist parteidest, nemad pole siin kangelased, miks neid üldse jälgida, parem hakata apoliitiliseks. Suhtumised nagu pugejalikkus, võimuiha, silmakirjalikkus, pealispindsus saavad raamatus peksa. Isegi laulupidu ei pääse.

Kasemaa on isiklik ja üldine, mõlemas poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne, ning üldistusvõime tuleb just täielikust, ennasthävitavast aususest, mille tõttu ta on kuuldavasti juba siin-seal sotsiaalkanaleis tümitada saanud. Ent “vastakad tunded” teose vastuvõtul on sellesse raamatusse sisse kodeeritud, sest siin ei esine mingit kompromisside kunsti, küll aga kunsti. Ja isegi alati mitte kunsti; mõtet ja anuvat, röögatavat kutset dialoogile (või duellile, sõltuvalt, mis positsiooni lugeja võtab) aga küllaga.

Väike näpunäide autorile. Sõnale “vastik” on sünonüüme: jälk, räige, räme, ilge, nilbe, rõve, tülgastav, jõle jne – seda enam, et vastikul on varjundeid nii ses romaanis kui ka elus.

Kuumad soovitused veel: Gustave Flaubert, “Bouvard ja Pécuchet” (tõlkinud Andres Raudsepp, Ilmamaa, sari “Hieronymus”) ning László Krasznahorkai, “Saatana tango” (tõlkinud Siiri Kolka. Allikaäärne).

Valner Valme

Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (255)