Kommentaar põhineb 13. novembril riigikogus toimunud konverentsil “Demokraatia ja võim” peetud ettekandel ja on varem ilmunud ERR-i veebisaidil.

Meil Eestis, nagu ka läänemaailmas üldiselt, kehtib demokraatlik võim, mis koosneb kolmest osast – seadusandlikust, täidesaatvast ja kohtuvõimust. See kõik on üks lahutamatu tervik.

Eesti entsüklopeediast leidsin võimu kohta järgmise määratluse: “Võim on autoriteet, mis on võimeline teisi oma tahtele allutama, teiste tegusid juhtima või suunama”.

Käesolevas ei ole püüdlust kirjutada teoreetiline essee. See käib mulle üle jõu. Püüan kirjeldada, millisena näen demokraatliku võimu arengut ja probleeme, toetudes mõnesugustele praktilistele kogemustele.

Võimul demokraatlikus maailmas on seninägematud väljakutsed

Nädalalehes Paris Match avaldati fotoreportaaž autokaravanist, mis toob läbi Sahara kõrbe inimesi Vahemere rannikule. Mulle näib, et see on alles algus.

Rahvas märatseb. “Kollased vestid” Prantsusmaal, rahutused Liibanonis ja Tšiilis. Kui rahvarahutusi armastakse ikka siduda mingite sotsiaalmajanduslike probleemidega, siis kuidas on märatsemisega Hamburgis juulis 2017, kus valmistati kivimürakaid politseinikele kaela kukutama, mis oleks neid tapnud.

Kas Bakunin ja vürst Kropotkin, 19. sajandi anarhistid, on ellu ärganud? Eesmärgiga ühiskonna ülesehitus purustada?

Maailma võimsaim riik – Ameerika Ühendriigid – võitleb enneolematute tulekahjudega, mis on hävitanud tuhandeid inimeste kodusid. Sama Austraalias, Amazonase ürgmetsades. Ühe meie sõbra kodus Ameerikas tõusis uputuse tõttu vesi teise korruseni.

Ja muidugi torm Võrumaal, mis näitas, et Eesti võim kui tervik pole üldse valmis sellisteks õnnetusteks. Ka meil võib uputada, ka meil põlevad metsad.

Sellised uued prioriteedid.

Julgen väita, et viimase 15 aasta jooksul on võim demokraatlikus maailmas alla käinud.

Aastatel 1997–2007 juhtis Suurbritanniat Tony Blair, kelle juhtimisel võideti kolmed valimised. Tony Blair oli kindlakäeline liider, üks läänemaailma tugisammas. Lähitulevikus toimuvad Suurbritannias jälle valimised. Peaministriks saab kas mees, kelle kogu poliitiline karjäär on olnud rajatud valetamisele ja oma rahva petmisele, või mees, kes on fanaatiline vasakäärmuslane ja tegelikult ka tänase läänemaailma julgeolekupoliitika vastane.

Aastal 2017 valiti Prantsusmaa presidendiks Emmanuel Macron – noor, särav poliitik, kelle poole vaatas lootusega kogu Euroopa. Suure suuga kuulutas välja sotsiaalmajanduslikud reformid, mis oleksid väga tähtsad kogu Euroopale.

Midagi ei tulnud välja. Prantsuse poliitiline võim andis alla mässajatele, taganes, kaotas oma autoriteedi. Prantsuse presidendi suust tuleb kärarikkaid avaldusi, temalt ka ettearvamatuid poliitilisi samme. Ta justkui pretendeerib Euroopa poliitilise liidri kohale. “Wannabe“, öeldakse inglise keeles põlglikult. See tähendab isehakanut või midagi taolist.

Nii kaua, kui minul on olnud võimalus kokku puutuda Saksa poliitikaga ja poliitilise võimuga Saksamaal, on see olnud alati usaldusväärne ja kindel. Kantslerid Helmut Kohl, Gerhard Schröder ja Angela Merkel – need olid nagu raudkindlad sambad läänemaailma tormides. Aga viimastel valimistel on poliitiline võim ka Saksamaal muutunud ebakindlaks.

Hispaanias, kus võim on 40 aasta jooksul stabiilne olnud, on viimase nelja aasta jooksul neljadel valimistel võimule toetust küsitud ega ole seda piisavalt saadud.

Võib julgesti meelde tuletada 1917. aastat Venemaal, kust on pärit kuulus ütlemine – võim vedeleb maas. Ja tuli keegi Vladimir Lenin, kes koos oma kaaslaste ja Kroonlinna madrustega selle võimu üles korjas. Viimastel aegadel ongi paljudes riikides võim jäänud maha vedelema ja sellest marsivad üle üha uued rahulolematute mässajate lained.

Ideaalis näib paljudele, et kõige paremini hoiab võimu valgustatud valitseja, kes on võimul 40 aastat nagu absoluutne monarh, keda ümbritsevad targad nõuandjad ja kes on võimeline tegema läbimõeldud ja kaalutletud otsuseid. Ajaloos on selliseid isevalitsejaid olnud, kes vähemalt alguses niiviisi ka võimu teostasid.

Aga aeg läheb edasi, esialgsed nõuandjad tõrjutakse välja osavate ja libekeelsete karjaristide poolt, võimekad administraatorid asenduvad teovõimetutega, isevalitseja paneb kõrvale Machiavelli targa raamatu ja hakkab üha rohkem uskuma omaenda iseseisva ajutegevuse kõikvõimsusesse. Legitiimsus ja rahva poolehoid, mille valitseja alguses saavutas, hajub ja pahane rahvas lööb kuninga pea maha.

Sel ajal, kui lääne demokraatias esineb üha rohkem ebakindlust, vaadatakse vaikse imetlusega Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Hiina presidendi Xi Jinpingi poole. Võim nendes riikides on kindlates kätes, stabiilne ja teiste inimeste käitumise ja tegevuste suunamisel ka tõhus. Suveräänne demokraatia, juhitav demokraatia, tegelik rahva võim. Ei mingit usaldushääletust, ei mingeid arupärimisi, ei mingeid ettearvamatuid käänakuid võimu teostamises.

Rahvas peab võimu usaldama, siis saab võim kindlakäeliselt otsuseid teha. Selle usalduse tekitamiseks on demokraatias vabad valimised.

Kas demokraatia on suuteline oma võimu kaitsma?

Demokraatlikult moodustatud, regulaarselt valitud seadusandlik kogu annab demokraatlikule võimule rahva mandaadi. Viimasel ajal ei rahulda see paljusid inimesi, seda ei peeta piisavaks. Põhjuseid on.

Eesti Vabariigi valmisõiguslikest kodanikest (neid oli 887 420 kodanikku) käis viimati valimas 565 045 kodanikku, ehk 63,7%. Valimistest osavõtt on Eestis, nagu ka enamikus Euroopa riikides (Belgia ja Luksemburg välja arvatud), vaba.

Ja jumal tänatud, seegi on üks demokraatlik vabadus. Aga demokraatliku võimu legitiimsuse mõttes – üle 300 000 kodaniku ei andnud võimule Eestis mandaati. Ei saa küll öelda ka, et nad oleksid selle vastu, lihtsalt demokraatlik võim, mis vajab hädasti rahva mandaati, jäi nende mandaadist ilma.

Kuidas tugevdada demokraatlikku võimu? Kas suurte volitustega riigijuhi valimistest on abi? Kas minna üle ühemandaadilistele valimisringkondadele? Aga vaadake, mis juhtub Suurbritannias?

Kas korraldada valimissüsteem nii ümber, et võitja saab alati parlamendis absoluutse enamuse? See on võimalik. Valitseb siis vaid üks partei, ja järgmine kord võib-olla teine partei.

Kas kodanike kaasahaaramine rahvaküsitluste abil võiks demokraatliku võimu usaldusväärsust suurendada?

Kuidas on repressiivaparaadi tugevdamisega? Kas pole see täna märatsejate ja mässajate suhtes liiga leebe? Prantsuse kollased vestid, Hamburgi märatsejad juulis 2017, kui toimus G20 riikide kohtumine? Kas ebaseadusliku migratsiooni tõkestamiseks on rohkem jõudu vaja? Kas riik, kes seisab demokraatliku poliitilise võimu eest, peab ja võib oma riiki näiteks müüridega kaitsma? Kui me mõtleme näiteks Iisraeli peale.

Suur teema on nn kodanikuühiskonna kaasamine demokraatliku poliitilise võimu mõjutamisse või isegi teostamisse. Vahepeal muutus see väga populaarseks. Usuti, et kodanikuühiskonna kaasamine (mida mitte liiga konkreetselt ei defineeritud) annab demokraatlikule võimule täiendava toe, täiendava autoriteedi.

Ei tasu, muide, mööda vaadata asjaolust, et demokraatliku ühiskonna kõige tähtsamad kodanikuühiskonna organisatsioonid on poliitilised parteid, milledesse inimesed vabatahtlikult astuvad, tehes enda jaoks tähtsaid valikuid. Millegipärast kiputakse poliitilise parteisid käsitlema millegi kodanikuühiskonnast kõrval seisvatena.

Kindlasti on kodanikuühiskonna suurem kaasamine õige ettevõtmine. Ideed, arvamused, arutelud toovad kindlasti ka poliitilise võimu teostamisse värskust. Aga see kaasamine pole osutunud probleemivabaks.

Millised kodanikuühiskonna ühendused esindavad keda ja kuidas? Milline on nende ideede tugi ühiskonnas? Mida nende ideedega peale hakata? Alguses ideaalidest ja missioonitundest juhinduvad inimesed pettuvad ja kõigele lisaks lähevad nii mõnigi kord omavahel tülli. Kes on siis arbiiter?

Tihti juhtub nii, et demokraatliku poliitilise võimu usaldusväärsuse suurendamise võimalus asendub frustratsiooni ja rahuolematusega. Poliitiline võim, kes lootis saada konsultatsioonide laialdase rakendamisega tuge, saab hoopis rahuolematuse.

Milline on sotsiaalmeedia revolutsiooni mõju demokraatlikule poliitilisele võimule?

See on tänapäeval laialt käsitletav teema. Omaette teema, millesse peab eraldi süvenema. Aga absoluutne väide, et muutunud sotsiaalmeedia igal juhul murendab demokraatlikku poliitilist võimu, ei tarvitse paika pidada. Muudab võimule saamist ja võimu teostamist, seda kindlasti.

On piisavalt näiteid, et mitte ainult klounid ei ole võimule pürgides edukad olnud. Ka demokraatlikud jõud on sotsiaalmeedia toel edu saavutanud.

Oleks vaja demokraatliku poliitilise võimu usaldusväärsuse kindlustamiseks täiendada traditsioonilist seadusandlikku mudelit. Pakun järjekordselt välja mõtte, mida on arutatud ja üsna üksmeelselt tagasi lükatud. Aga siiski.

Lisaks Eesti põhiseaduses (mis on väga hea põhiseadus) sätestatud seadusandlikule korraldusele võiksime mõelda, kuidas ka vormiliselt ja süsteemselt kaasata lugupeetud riigikodanikke demokraatliku võimu toetamisse. Mitte asendamisse!

Võiksime moodustada kodanike kogu, kuhu kuuluksid lugupeetud inimesed ametikohtade ja ühiskondliku positsiooni alusel. Kohalike omavalitsuste juhid, ülikoolide rektorid, akadeemikud, nimekad ettevõtjad, kultuuritegelased, teenetega sportlased. Võib-olla ka erukohtunikud, erusõjaväelased, teenetega politseiveteranid pärast aktiivset teenistust.

Selle kogu liikmete arv ei peaks olema väike. See ei asendaks seadusandlikku tegevust, vaid täiendaks seda oma kaalukate arvamustega. Kokku saaks see kogu maksimaalselt kaks korda aastas.

Selleks, et riigis oleks hea elada, peab võim riigis olema tugev. Aga oma tugevuse peab võim saama demokraatlikul teel. Kuidas seda küll nii korraldada, et ükski võimu haru ei domineeriks, et võim ei muutuks nähtuseks iseeneses?

Me nägime, kuidas toimis nõukogude võim. No mitte sugugi ei taha seda tagasi.