Sünge novembri võtame vastu kirju helipajaga, milles podisevad soojad rütmid, moodsad elektroonilised võnked ja Kanye erinevad poolused egoistist geniaalse helikunstnikuni. Külalisena saab sel kuul sõna DJ Girti Suun.

Uut muusikat

Liisi soovitab: King Princess – “Cheap Queen”

King Princess on noor laulja-laulukirjutaja-produtsent Brooklynist, USAst. Minuni jõudis ta oma 2018. aastal ilmunud singliga, mis kandis nime “Pussy Is God” ja andis edasi nimele vastavat sõnumit. Selle loo helimaailm koos tema suhtumisega jäi mulle kõrva ja äratas huvi – olen ta tegemisi sellest loost alates jälginud. Muidugi on kvaliteedimärgiks olnud fakt, et ta on superprodutsendi Mark Ronsoni üsna uue plaadifirma Zelig esimene artist. Värskelt debüütalbumilt leiab nii ballaade, stereotüüpe lahustavaid ning vabastavaid sõnumeid kui ka kaasaegset produktsiooni, millel lendleb ilus tugev vokaal.

Nimisingel õhkab kaifi läbi biidi ja kulgevalt lõtva ning muigavalt eneseteadlikku laulumaneeri, stiilis “I can make a grown man cry”. Mõnusalt on lisaks modernsele helikõlale kuulda palju instrumente, ehedust. “Ain’t Together” viib kujutluses Nashville’i kanti väikesesse baari, kõrbetee ääres, kus King Princess teksades ja flanellsärgis, kauboisaabas lavalaual kannaga rütmi kõksutamas, siiralt oma lugu mikrisse jutustab. Siis on veel kähedahäälseid ballaade, mis viitavad kindlasti suuremale küpsusele kui 1998. aastal sündinud naisest (eelarvamusega) arvata võib. Ja tummine “Prophet” kütab oma madala tooni ning tummise sammuga. “Hit The Back” on plaati järjest kuulates esimene n-ö tantsulugu, mille ajal käed tahavad ise üles tõusta ja puusad ringlust alustada.

Igal juhul on see album avastamisrohke 13-looline teekond noore artisti mõtetest, kantuna ikoonilise produtsendi toetavast raamistikust. Küllaltki südamevalu ja veidi melanhoolselt kasvamise protsessi illustreeriv, kuid omab läbi ettevõetud teekonna selget suure plaani mentaliteeti ja visiooni iseendast.

Liisi soovitab: Little Dragon – “Tongue Kissing”

1996. aastast tegutsenud Rootsi elektroonilise muusika kooslus on viimase poole aasta jooksul õnnistanud meid nii mõnusate soojade rütmiderohkete lugudega (“Lover Chanting”, “Timothy”); “Tongue Kissing” on nüüd koosluse uusim singel. Rütmid jätkuvad ja selles loos avaneb teatud Aafrika-kosmose maailm: elektrooniline raam, õrritavad ja kirgi kütvad trummid, sensuaalne lüürika ja kokku kreemjalt keev mahlane kompott. Lugu jalutuskäiguks, autosõiduks, vabastavaks tantsuks, romantiliseks õhtuks. Päris palju võimalusi loov heliline teos. Ja lihtsalt hea minekuga pala, mis annab veel variandi mänguks: mitu erinevat instrumenti loos ära tunnete?

Johanna soovitab: Cosmoskva – “Fix My Avalon”

Gruuvimuusika mõjudest võnkuv kohalik seitsmepealine alternatiivpopi kollektiiv Cosmoskva kukutas muusikaväljale oma teise singli peagi ilmuvalt comeback-kauamängivalt (viimati avaldas see muusikute plejaad loomingut üle kümne aasta tagasi). Võrreldes suvel välja antud oivaliselt kerge õhustikuga “Spiderile” seab värske “Fix My Avalon” end süngematesse, julgeks öelda, et isegi õrnalt trip-hopi serva puudutavatesse raamidesse. Monotoonselt mööda morni bassiliini roniv lugu kerib end elektrooniliste elementide ja karedate kitarrisööstudega lahti. Kohati ei tõuse rada “Spideriga” sarnastesse kõrgustesse ja tiksub liigselt ühe koha peal, kuid pikem kuulamine paneb hindama seda, et pala pole liigse müraga kurnatud – ning 2020. aasta alguses ilmuvat albumit tasub igal juhul oodata.

Johanna soovitab: Kanye – “Jesus Is King”

Kanye on muutunud mees. Vähemalt nii ta oma värskel gospelist kiirgaval albumil tahab öelda. Kes end muusikamaailma uudistega vähegi kursis on hoidnud, teab, et Kanyel on seljataga segased ja veidrad ajad: avalik tüli kunagise mentori ja muusikalise hingesugulase Jay Z-ga; piinlikult kummaline kohtumine Donald Trumpiga; avaldused orjuse kohta, justkui oleks see olnud rõhutute valik jne. Nüüd on Kanye enda sõnul pööranud uue lehekülje ning andnud rooli Jeesuse juhtida.

Religioon on Kanye muusikas alati end ilmutanud, kuid mitte kunagi nii prominentselt. Kui aga lugude sõnadesse süveneda, paneb lisaks räpis tavaliselt avalduvate vandesõnade puudumisele tähele ka seda, et nende fookuses pole niivõrd jumala sõna või alandlikkus, vaid vana hea Kanye ja tema ego. Näiteks õigustab ta oma Yeezy-ketside kõrget hinda (220 eurot) maksuameti ahnusega ja vajadusega oma peret toita. Ei tea küll, kui raskeks need ajad siis Kardashiani-Westi miljardeid väärt impeeriumis võiksid kunagi muutuda, et vaesuspiiril kannatada, aga see selleks. Lisaks, ehkki ta puudutab ka pahameelt tekitanud kommentaare orjuse kohta, teeb ta seda vaid möödaminnes ning arusaamatus jääb endiselt õhku. Kuigi ta oma sõnumiga väga veenvalt ei mõju, on albumi kõlapilt nauditav.

Kanye on kogu oma loomingulise tee jooksul olnud novaatorilik produtsent ja talendikuraator ning ka uuel plaadil on ta kaasanud andekaid helivõlureid, nagu näiteks Pi’erre Bourne ja Timbaland. Koos hingestatud gospelkoori tugeva kohaloluga annavad läbivalt suur sündisaund ja kajavad löögid albumile spirituaalse dimensiooni, mis seavad tagaplaanile Kanye eksleva sõnumi.

Ajatu muusikasoovitus

Edasi ajatut sisuloomet toetavalt kaasame ka muusikat tutvustavasse “Helifiltrisse” ühe ajatu teose. Igal kuul saab sõna uus külalisautor, kes räägib lähemalt temale olulisest heliteosest või -sündmusest, avades selle sisu ning enda isiklikku sidet sellega.

DJ Girti Suun: Kanye Westi lühifilm “Runaway”

Alates 2010. aastast, jutuks oleva teose väljatulemisest saadik, on see olnud mu teadvuses ja kõrvus – tegemist on Kanye Westi täispika filmiga “Runaway”. See on video-jutustus, millele on toeks võetud üks mu kõigi aegade lemmikuim album “My Beautiful Dark Twisted Fantasy”. “Runaway” film leidis oma tee mu teadvusesse ilmselt esmalt selle ülitugeva ja Kanyele iseloomulikult oma ajast ees olevalt ebatavalise ja tähelepanuväärse intro kaudu. Album ja film algavad legendaarse muinasjutulise jutustusega, millele on andnud hääle Nicki Minaj. Filmis toetab narratiivi lisaks jutule Mozarti “Lacrimosa”. See avab vaataja millelegi suursugusele – millelegi, mida ei ootaks oma aja kohaselt räpp-albumilt või -videolt.

Teos on jätnud jälje ja loonud minu silmis endale ajatu omaduse selle kaudu, kuidas ta seob peaaegu koomiliselt vihjeid ja kummardusi väga paljudele erinevatele isikutele ja teostele eri ajastute popkunstist ja -kultuurist. Minu jaoks on hämmastav, kuidas näiliselt liiga palju sümbolistlikke elemente on suudetud justkui vaevata väga maitsekalt sellesse filmi tuua. See on meisterlikkuse tipptase, kus iga kaader seisab iseseisvalt visuaalse elemendina – iga kaader on justkui vapustav foto.

Ma olen alati olnud metsikult suur Kanye fänn, kuna oma geniaalsuse-hullumeelsuse segus rajab ta pidevalt uusi teid ja katsetab piire teiste, oma järgijate eest. Sama peegeldub ka albumis ja tema räpis – uskumatult oskuslik segu luulest, emotsioonist ja filosofeerimisest, millele paneb ehmatava pausi täpselt õigel hetkel midagi väga maist ja midagi väga “street’i” – ta ei lase sul kuulajana emotsionaalselt laskuda kumbagi äärmusesse.

Filmiga on sama lugu: idee tasandil võis sellel olla palju kahtlejaid, arvates, et vihjed kõrgkunstile, filmiklassikale, popkultuur erinevatel kümnenditel ja hiphop ei sobi sellisel tasemel ja sellises mahus kokku. Tulemus on absoluutselt vapustav teos, mida vaatan jälle ja jälle, leides ikka uusi vihjeid (mis võisid olla tahtlikud, aga võivad olla ka mu enda projektsioon).

Ajatuks nimetan ma seda teost seetõttu, et inspiratsioon on ilmselgelt tulnud nii erinevatest ajastutest ja kunsti nurkadest, et seisab väljaspool oma väljalaskekuupäeva. Kuna see on nii tugeva narratiiviga, nii sisukas ja hoolikalt visuaalselt viimistletud, muutub ta klassikaks. Seda annab vabalt nautida ka siis, kui sa ei ole mitte kuidagi tuttav filmis toodud vihjete või inspiratsiooniallikatega, mis aitasid selle filmi luua – ja see kaudselt vist ongi “ajatu” definitsioon. Ja ärgem kunagi unustagem fakti, et Kanye on esmalt kunstnik ning alles seejärel hiphop-artist.

Helifilter on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.