Kadri Kerge: loon arhitektuuri, mis aitab stressirohkes maailmas olla rahulikum

Kadri Kerge. | Foto: Stina Kase

Kadri Kerge on üks väheseid Eestist pärit arhitekte, kes on rahvusvaheliselt edukas olnud ning seotud ka maailma mastaabis suurte projektidega, olles juhtiv arhitekt. Viimased kaheksa aastat on ta töötanud New Yorgis asuvas arhitektuuribüroos NBBj Architects, mis kavandab suurehitisi eri paikadesse maailmas. Kahasse õde Marisega asutatud arhitektuuristuudios tehakse töid ka Eestisse. Tänavusel Tallinna Arhitetuuribiennaalil näeb Kadri tööd aga hoopis teises vormis kui pilvelõhkuja Singapuris või väike korterelamu Nõmmel – ta on üks arhitektidest, kelle biennaali peakuraator Yael Reisner kutsus osalema näitusel “Ilu loeb”.

Kuidas Su aeg Tallinna ja New Yorgi vahel jaguneb, kas Eesti on pigem koht, kus käid tavaliselt puhkamas?

Olen Eestist ära olnud juba 2006. aastast ja kogu selle aja jooksul pole tegelikult kordagi tekkinud hetke, kui võikski ainult puhata. Siin on alati mingit asjaajamist, kuna osa projekte on mul ikkagi Eestis. Olen kindel, et tänu digiriigi võimalustele ja tihedale koostööle Marisega osa mu kliente ei teagi, et ma olen tegelikult New Yorgis.

Ma saan tihti kõiki Eesti projekte teha digitaalselt, see tähendab, et saan nii suhelda klientide ja ametnikega ning ka projekte digitaalselt ehitusregistrisse laadida. See on väga tänuväärne ja väga edumeelne. Ja sama kehtib ka muudes valdkondades. Näiteks kui ma võrdlen kasvõi tuludeklaratsiooni esitamist siin ja USAs, siis Eestis tuleb selleks teha kolm klikki ja USAs on ka peale mitmeaastast praktikat vaja ikkagi vähemalt kahte tundi.

Millised on need projektid, millega igapäevaselt New Yorgi büroos töötad? Ja kui radikaalselt erinevad need samal ajal Eestis töös olevatest projektidest?

New Yorgis asub mu büroo küll Manhattanil pilvelõhkuja 30. korrusel – Wall Street ja New World Trade Center paistavad ära –, aga enamik projekte on seni olnud Aasias. Meie büroosse tullakse, sest kliendid soovivad nn Lääne disaini, sellepärast nad tulevadki New Yorki. Klientideks on Aasia suured arendajad ning ka projektid on väga suuremõõtmelised. Aga ega need projektid ei tule ka niisama lihtsalt – toimub pidev turundus, milleks on omaette turundusosakond, kes nende projektide saamise nimel töötab, ning firma juhtide ning peaarhitektide otsene suhtlus. Konkurents selles maailmas on väga tihe.

Üks viimastest töödest oli kortermaja ja büroohoone Singapuris ning kliendiks Singapuri üks tähtsamaid arendajaid. Projekti asukoht on tegelikult nende enda praegune peakontor, mis valmis 80ndatel ning nüüd maha võetakse, et uus arendus ehitada.

Eestiga võrreldes on erinev see, et hoone eluiga on seal palju lühem. Ehkki kui vaadata näiteks Sakala Keskuse näidet, mis suures osas 2007. aastal maha võeti, et rajada Solarise kaubanduskeskus, siis leiab lühikesi hoonete elulugusid ka siit.

Tornmaja Singapuris. | Foto: NBBj

Singapuris on iga ruutmeeter hinnas, kasvada saab ainult kõrgusesse. Ja kõrguspiiride osas sõltuvad ehitusload tihti sellest, mis väärtusi arendaja projektiga linnale ja elanikele loob. Selle projekti puhul kavandasime hoonete kõrvale linnapargi rajamise ning sellest sõltus, kas hoone saab teha 50 meetrit kõrgema või madalama.

Kõrguste mõttes on Singapur Eestiga võrreldes täiesti teine mastaap. Korterid ise on aga imepisikesed: magamistoas on suur voodi vastu seina, korterisse sisse astudes oledki kohe köögis, kus lisaks vaid pisike laud vastu seina. Eestis on ruumi ja mitmekesisust.

Meie disainime hooned ja määrame arhitektuurse lahenduse, korterite detailse planeeringuga tegeleb tavaliselt mõni partnerist arhitektuuribüroo, kes kohalikku seadusandlust ja regulatsiooni tunneb. Singapuris on näiteks seaduses määratud, et igas korteris peab olema pommivarjend – üks tuba korteri planeeringus peab olema selline, kuhu ohukorras varjuda. See ei pea olema kinnine kest, see võib olla muul ajal näiteks elutoa funktsiooniga, aga konstruktsioonilt nagu pommivarjend. Trepikojad tuleb ka seetõttu hoopis teistmoodi lahendada. Selliste spetsiifiliste reeglite tõttu on alati tiimis ka kohalik büroo.

Kui palju need kliendid tegelikult ikkagi ette kirjutavad, mis nende meelest on Lääne disain? 

Üks viimatistest projektidest, millega tegelesime oli uus linnajagu Dohas Kataris. Seal andis klient meile nii-öelda disainipiibli, mida jälgida ning kus oli sees hulk kaari ja araabiapäraseid vorme. Muidugi, seal on teine kliima ja kui väljas on 45 kaardi sooja, siis peabki teistmoodi mõtlema. Muutsime oma lahenduse siiski kaasaegseks. Samamoodi on Singapuris, kui seal sajab vihma, siis kallab ikka korralikult.

Minu jaoks on nende projektide juures huvitav kliendiga ühise keele ja sellise lahenduse leidmine, millega kõik oleksid rahul. Arhitektide roll nende projektide juures on sisse tuua hea maitse, hea disain, luua kaasaegne imago. Meil on büroos ka palju Aasia päritolu inimesi, kes tõlgivad ja kliendiga suhtlevad.

Kui palju pead jälgima trende, nii disaini kui ka materjalide osas? Ja kuna trende on ju alati mitmeid – kuidas jõuate selleni, mis võiks konkreetses regioonis järgmine trend olla?

Kliendid määravad muidugi palju, mida nad kasutada soovivad – eriti materjalide osas. Ja iga piirkond on oma spetsiifikaga, oma kirjutatud ja ka kirjutamata reeglitega. Näiteks Hiinasse Shanghaisse projekteeritud kortermaja fassaadi ja põhiplaani kavandamise käigus selgus, et kohalikul turul on absoluutselt kõik olemasolevad korterid kas akendega põhja või lõuasse. Ida-lääne suunas avanevaid vaateid ei projekteerita üldse. Projekteerisime kortermajad koos ümbritseva linnapargiga, kavandasime vaated pargi poole ja sisehoovi haljasalale, mis seal keskkonnas tähendas vaateid läände ja itta, ning tutvustasime niimoodi meie jaoks tavalist, nende jaoks uut lähenemisviisi.

Aga materjalid on seal ka kliima tõttu teised kui Euroopas või USAs. Taisse Bangkokki projekteeritud luksuslikku haiglahoonet ei saanud me muud värvi kui valget kavandada, sest arvestama pidi suure kuumuse ja võimaliku energiakulu vähendamisega, mis hoone jahutamisele kulub.

Kes nii mastaapsete projektide puhul lisaks arhitektidele veel meeskonda kuuluvad?

Iga projekti meeskond on suur organism, kuhu on kaasatud sisearhitektid, maastikuarhitektid, insenerid ja spetsialistid.

Aasia projektide juures on väga huvitav ja Euroopast erinev see, et igasse projekti kaasatakse feng shui meister, seda kohe projekteerimise algfaasis.

Tema määrab tegelikult selle, kuhu tuleb hoone peasissepääs, millised elemendid peavad olema fuajees, milline on hoone funktsioonide paigutus. Kõige suurem sõnaõigus lõpplahenduse valikul on kliendil, temast kohe järgmine on feng shui meister.

Näiteks hiljuti projekteeritud Bangkoki haigla puhul tegime eskiisi kolme lahenduse kohta, millest feng shui meister ja klient sobivaima välja valisid.

Kõik ehitused on keskkonnamõjuga projektid. Kui palju rahvusvahelised kliendid mõtlevad keskkonna ja energiasäästlikkuse, materjalide keskkonnasäästlikkuse peale?

Euroopas on kliendid ja inimesed väga teadlikud ja mõistlikud. Aastate eest tegime Belgiasse Genti büroohoonet, mis nüüd on lõpuks ka valmimas. Belgias oli avalik arutelu, kus linnaelanikelt küsiti arvamust projekti kohta ja nad tõstatasid küsimusi materjalide osas – milline on nende päritolu, kui palju kasutatakse kohalikku – inimesed olid väga teadlikud.

New Yorgis on kõikidele arhitektidele soovituslik LEED Green Associate’i litsents. Kõik hooned tehakse võimalikult energiasäästlikud, arendajad proovivad saada LEED märgist.

Singapuris tuleb see ökonoomsus pigem selle kaudu, et tuleb elada väikeses ruumis – kompaktselt elamine on ka väiksema keskkonnamõjuga. Aga üldiselt on Aasias ja Lähis-Idas niikuinii meie jaoks kõik pea peale pööratud.

Tornmaja Singapuris.| Foto: NBBj

Katari projektiga oli kõik väga teistmoodi. Korterid on sellises kliimas konditsioneeritud ja isoleeritud, et sooja mitte sisse lasta. Meie uurisime projekti tehes piirkonna traditsioonilist arhitektuuri – seal ehitati kunagi nn tuulekorstnaid, mis tekitasid loomuliku ventilatsiooni. Jälgisime hoonete asendi planeeringu puhul päikest – keerasime kõige lühema fassaadi kõige intensiivsema päikese poole. Kavandasime linnaosale planeeringu, mis oleks võimalikult energiasäästlik kliima suhtes. Klient soovis aga kulukaid konditsioneeritud klaastunneleid kortermajade vahele, et vähendada võimalikku väljas viibimist. Tema jaoks oli ratsionaalne kulutada neli miljonit dollarit aastas klaastunnelite jahutamise peale.

Palju on ka erinevaid ökobrände, mille eesmärk on energiasäästlikkuse nime all turundades kasumit teenida.

Olen oma töö lahti mõtestanud nii, et proovin luua harmoonilist ruumi ja keskkonda disaini, valguse ja geomeetria teadliku kasutamise kaudu. Inimesed elavad (mõtlevad) oma igapäevaelu stressirohkeks, seega neid ümbritsev ruum võiks neid toetada ning minu töö on olla ilusa ja esteetilise ruumi vahendaja.

Ilu on ka tänavuse Tallinna Arhitektuuribienaali läbivaks teemaks. Kui palju arhitektid oma töös või klientidega suheldes räägivad ilust?

Tihti klient soovib alguses mingit stiili. Seejärel pakud talle erinevaid lahendused välja. Olen märganud, et kui pakutud lahendus on elegantne, ajatu, harmooniline ja ilus, isegi mitte trendikas või seda algset stiili jälgiv, mida klient algselt kirjeldas – siis see lahendus sobib alati. Esteetiliselt ilusasse ruumi on ka klient nõus investeerima. Arhitektid ise räägivad ilust kogu aeg.

Sinu näitusetöö kuraatorinäitusel “Ilu loeb” kannab nime “Beautiful(l) life ja tegeleb kärgperedega. Kuidas selleni jõudsid?

Kui teised kuraatornäitusel osalejad tegelevad universaalsemate teemadega, siis minu oma lähtub Eesti inimesest ja aktuaalsetest probleemidest. Olen 13 aastat Eestist ära olnud, seda elu kõrvalt ja samas lähedalt jälginud ning mulle torkab silma kärgperede teema. Minu näituseprojekt käsitleb kärgpere teemat huumoriga ja otsisin teadlikult sellist elulist situatsiooni, mida läbi ruumi planeerimise saaksin lahendada. Mind intrigeerib, et ruumiprogrammis oleks puänt. Tookord  Eestist ära minnes kärgperedest ei räägitud. Ma ei märganud ei Viinis, Los Angeleses ega nuud New Yorgis elades, et nn. kärgpered nii levinud oleks. Seal muidugi saadakse vähem lapsi, kuna lapsed on kallid tuleb planeerimine väga läbi mõelda. 

Minu naituseprojekt kavandab kortermaja, kus korterid on põimitud teineteise sisse, seal tekivad ruumilised ja visuaalsed yhendused korterite vahel symboliseerides nii inimsuhteid.

Ma lähenen nii, et inimesed saavad ka peale lahkuminekut sõbralikult ja lähestikku elada. Ka logistiliselt muudab selline kortermaja lahkuläinud lastega paaride elu väga lihtsaks ja mugavaks. 

Kui palju Sul üldse tegeled selliste ideedega, näituseprojektidega nagu TABi oma?

Ideaalis näen muidugi, et selle idee saaks edas arendada ja turustada. Seda projekti võiks küll ratsionaliseerida, aga see võiks näituse järel hakata edasi kasvama. Selles on kindlasti ideid ja lahendusi, mida reaalsete majade planeeringus võiks ära kasutada.

Mida New Yorgis töötavale arhitektile Tallinna Arhitektuuribienaalil esinemine juurde annab – kui üldse annab?

Olen kindel, et annab juurde. Näiteks panin byroos seinale TABi postri, kus on kõik kuraatornäitusel ja sümpoosionil osalejad kirjas. Kõigi reaktsioon oli vaimustus, siin teatakse Sou Fujimotot, see nimi töötab New Yorgis hästi. 

Minu meelest ei peaks olema TABi peamine eesmärk kõik arhitektid maailmast Tallinna kohale saada TABi toimumise ajaks. Oluline on see, kuidas ja mida pärast bienaalist räägitakse. Et siin esinenud inimeste mõtted jõuaksid Tallinna näituselt kaugemale. 

Minu meelest on oluline, et võimalikult paljud niioleda tavalised inimesed sellest osa saaks ja tähele paneks. Klient voi arhitektuuri tellija on ju tavaline inimene. Väga harva laheb üks arhitekt teise juurde. Oluline on, et inimesed hakkaksid arhitektuurist ja arhitektide tööst aru saama. Teadvustama, kui oluline töö see on, kui paljude inimeste elusi ümbritsev ruum mõjutab. 

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (74)