Sügaval Lõuna-Eesti metsade vahel üllatab keset eimidagit seisev efektne tootmiskompleks. Pilgupüüdja, millele on langenud vaid üksikud pilgud, mis sellesse kaugesse maanurka ekslevad. Aga arhitektide Ott Kadariku, Mihkel Tüüri, Aleksei Petrovi ja sisearhitekt Kadri Tamme (KTA) mõte oligi möödujate tähelepanu saamise asemel toetada maja omaniku olemust ja põhitegevust – milleks on liimpuidu tootmine – ja tõestada, et väga head arhitektuuri saab luua ka perifeerias.
Äsja otsustati Prantsusmaal, et kõikide avalike hoonete ehitamisel peab vähemalt 50% ulatuses kasutama puitu. Mis teeb puidust sellise imematerjali, et muutliku kliimaga planeedil riiklikul tasandil selliseid otsuseid vastu võetakse? Puidul on kordi väiksem CO2 jalajälg kui enamusel teistel levinud ehitusmaterjalidel, näiteks betoonil, on selle peamine põhjus – ehkki paljud muidugi lisaksid siia materjali esteetika.
Paraku on Eestis, kus puidu kui põhjamaa kliimas traditsioonilise ja keskkonnasäästliku ehitusmaterjali kasutamine oleks tihti põhjendatud, kõik riiklikult ikkagi rohkem manifestide tasemel ja puitarhitektuuri väärtustatakse väljaspool puidutootmise klastrit veel vähe. Kuni keskkonnamõjusid maksustamisel ei arvestata ning kohalikul ja keskkonnasõbralikumal materjalil – puidul – pole seeläbi soodsamat positsiooni, peavad puidutootjad puidust ehitamist suuresti ise vedama. Arcwoodi kui puidutootja tehasekompleks on teadlikult ehitatudki näidismajana, suunda näitava hoonena Euroopa kaasaegses arhitektuuris, kus nii kõik seinad kui ka vahelaed on täispuit-konstruktsiooniga. Ja tunnustus mitmel arhitektuurikonkursil lubab arvata, et ehkki kaugel pealinnast, pole maja kaugeltki märkamatuks jäänud ning saab oma missiooni ellu viia.
Silvia Pärmann
Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (253)
