Arhitektuur. Missiooniga maja metsas näitab suunda arhitektuuri tulevikku

Arcwoodi peakontor. | Foto: Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit

Sügaval Lõuna-Eesti metsade vahel üllatab keset eimidagit seisev efektne tootmiskompleks. Pilgupüüdja, millele on langenud vaid üksikud pilgud, mis sellesse kaugesse maanurka ekslevad. Aga arhitektide Ott Kadariku, Mihkel Tüüri, Aleksei Petrovi ja sisearhitekt Kadri Tamme (KTA) mõte oligi möödujate tähelepanu saamise asemel toetada maja omaniku olemust ja põhitegevust – milleks on liimpuidu tootmine – ja tõestada, et väga head arhitektuuri saab luua ka perifeerias.

Äsja otsustati Prantsusmaal, et kõikide avalike hoonete ehitamisel peab vähemalt 50% ulatuses kasutama puitu. Mis teeb puidust sellise imematerjali, et muutliku kliimaga planeedil riiklikul tasandil selliseid otsuseid vastu võetakse? Puidul on kordi väiksem CO2 jalajälg kui enamusel teistel levinud ehitusmaterjalidel, näiteks betoonil, on selle peamine põhjus – ehkki paljud muidugi lisaksid siia materjali esteetika.

Paraku on Eestis, kus puidu kui põhjamaa kliimas traditsioonilise ja keskkonnasäästliku ehitusmaterjali kasutamine oleks tihti põhjendatud, kõik riiklikult ikkagi rohkem manifestide tasemel ja puitarhitektuuri väärtustatakse väljaspool puidutootmise klastrit veel vähe. Kuni keskkonnamõjusid maksustamisel ei arvestata ning kohalikul ja keskkonnasõbralikumal materjalil – puidul – pole seeläbi soodsamat positsiooni, peavad puidutootjad puidust ehitamist suuresti ise vedama. Arcwoodi kui puidutootja tehasekompleks on teadlikult ehitatudki näidismajana, suunda näitava hoonena Euroopa kaasaegses arhitektuuris, kus nii kõik seinad kui ka vahelaed on täispuit-konstruktsiooniga. Ja tunnustus mitmel arhitektuurikonkursil lubab arvata, et ehkki kaugel pealinnast, pole maja kaugeltki märkamatuks jäänud ning saab oma missiooni ellu viia.

Tegelikult on sinna metsade vahele peidetud Arcwoodi tootmishoonel kaks osa: tootmise pool ja kontor, mis teineteisega kokku kasvanult moodustavad suure ristkülikukujulise kompleksi. Tavaliselt on tootmishoonete puhul põhiprobleemiks, et neid tehakse mõeldes seadmetele ja asjadele, mida toodetakse, ning mitte nii väga inimestele, kes seal töötavad. Eriti selles regioonis, kus efektse arhitektuuriga peakontor asub kusagil hoopis teises riigis ning kohapeale on jäänudki vaid tootmishooned.

Kui varem oli Arcwoodi kahe hoone puhul läbi mängitud igasuguseid asendiplaane, siis KTA otsus oli need nii-öelda selgapidi kokku panna ja jätta kõrvale kahe eraldiseisva hoone mõte, kus kontorirahvas ja töölised poleks omavahel kokku puutunudki. “Tegime nüüd tootmishoonele sellise ilusa “ukse”, kust kõik töötajad – nii kontorirahvas kui ka tootmise inimesed –, hommikul sisse tulevad ja õhtul ära lähevad,” kirjeldas Mihkel Tüür.

Majadest avanevad kohati teineteise sisemusse vaated ja kontoriinimesed, kellel või kelle külalistel on tihti vaja tootmisele pilk peale heita, saavad seda teha välja minemata.

Eesti puitehitiste lipulaevas on tehtud ka näidiskohad, kus vahelakke on pandud klaasitükk, mis näitab klientidele – ja tegelikult igale puitarhitektuuri huvilisele – kõiki neid kihte, millest kaasaegse puithoone lagi koosneb.

Ehkki arhitektid räägivad sellest kontorist kui tavalisest ja ratsionaalsest majast, “uksest” tootmishoonesse, on juba majja sisenemine läbi tugitaladest moodustunud “niidirullimetsa” elamus, mille tekitab just selle keskkonna ebatavalisus ja isegi mõningane ebaratsionaalsus.

Arcwoodi peakontor. | Foto: Tõnu Tunnel/ Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit

Maja konstrueerimise käigus tekkis väga keeruline kandepostide süsteem, mis oma praeguse lahendusega meenutab distantsilt hiiglaslikke niidirulle, millele maja justkui tõstetud on.

“Kandepostide samm ja tihedus polnud väga regulaarne, aga ka mitte väga suvaline. Polnud liiga tihe ega liiga hõre. Integreerimisme need tugipostid valgustiteks, pinkideks, välimööbliks. Punusime sinna ümber sellised niidirullid, et tekkis ruumiline fenomen,” rääkis Kadarik. “Vabadus absurdiga tegeleda peab arhitektil ikkagi ka olema. Kõike tegelikult ei peagi põhjendama.”

Juba selline “niidirullide” vahel ekslemine on ootamatu ja mõnus emotsioon, mida tootmishoonest ei oota.

“Niidirullid” on ainult üks näide, kuidas hoone mitmekülgselt ja julgelt puidu kui ehitusmaterjali erinevaid rakendusvõimalused esile tõstab. Arcwoodi soov oli selge: kasutada võimalikult palju liimpuitu. Tellija eesmärk oligi oma peamaja juures näidata võimalikult suurel skaalal erinevaid liimpuidu kasutusvõimalusi. Arhitektide sõnul ei seadnud selline materjalipiirang maja projekteerimisele ja ehitamisele tegelikult mitte mingeid piiranguid.

“Pigem oli olukord selline, et mida iganes suudame välja mõelda, saab tänapäeva puidutehnoloogia võimalustega ka ära teha.

Tootmises hoitakse detaile vaakumiga ülitäpselt kinni ja freesitakse sinna ükskõik mida sisse, nii et küsimus on arhitekti enda osavuses, fantaasias ja teadmistes,” märkis Mihkel Tüür.  “Meil on tootmine pigem kaugele ette ära jooksnud.”

Põhjuseks see, et ehkki puidutootjad on kümneid aastaid promonud puidust ehitamist ja rääkinud puidu kordi väiksemast CO2 jalajäljest, on betoon ikkagi pisut odavam ja tuleohutuse mõttes ka lihtsam materjal.

Kui hoonet väljast vaadata, siis see nii puidust ei paistagi. Ott Kadarik märgib, et ehkki kõik arvavad, et puidu suurim probleem on tuleohtlikkus, on selleks tegelikult vesi – puit kardab nii ehitusprotsessi käigus kui ka hiljem vett. Seepärast on ka eksterjööris puit viidud klaasi taha või peidetud räästa alla, alles interjööris pääseb puidu ilu tõeliselt esile.

Hoone väga puiduse interjööri autor on Kadri Tamme, kes arhitektidega algusest peale ühes tiimis tegutsedes tegeles küsimustega, kus puit interjööris nähtavale tuua, milline on maja akustika ning kuidas puidusõlmed majas sees kokku viia.

Kadariku ja Tüüri suhe puiduga arhitektuuris on suhteliselt hektiline. Kadarik ütleb, et suudab meenutada väheseid juhtumeid, kus puit maja fassaadil ka mõni aeg pärast valmimist hea välja näeks – välistingimustes toimib puit ikkagi räästa alla peidetult või täisvärvi all, mis muudab selle plastmassilikuks, praktikas on õnnestunud vaid lehise kasutamine.

Puitkonstruktsioonidega on neil hoopis parem kogemus. “Tondiraba jäähallis tegime Eesti suurimad liimpuit-kandetalad – 65 meetrit – kõik on puiduga ära sillatud. Puidust saab põhimõtteliselt kõik ära teha,” märkis Tüür.

Kui vaadata suuri puithooneid ükskõik kus kohas maailmas – näiteks üht esimestest puidust “pilvelõhkujatest”, 10-korruselist tornmaja Londonis – siis tundub, et sama järelduseni jõuavad mingil hetkel kõik arhitektid. Puidust tornmaja vaatama minnes puitu ei näe – siseruumides on seinad kipsplaadiga üle löödud ja väljast on maja 100% metallkassett. “Mõni asi, mis paistab puidust, ei ole puidust ja maja, mis paistab rauast, on puust,” tõdeb Tüür, kes rõhutab veel kord, et just konstruktsioonis puidu kasutamine on see, mis maja CO2 jalajälge vähendada aitab. Kui sisu on betoonist ja vaid fassaad puiduga üle löödud, ei anna see keskkonna mõttes praktiliselt mingit efekti.

Sellega seoses on Tüüril ja Kadarikul kõige vastuolulisem kogemus Milano EXPO-lt, mille 400-leheküljelist manifesti planeedi päästmisest lugedes tekkis arhitektidel Eesti paviljoni osas mõte ehitada selle puidust moodulid – mis igaüks väikest eraldi koda meenutas – valmis Eestis. Seejärel transportida need Itaaliasse, panna seal paviljoniks kokku ja hiljem moodulid metsaonnideks laiali jagada.

Ent Itaalia seadusandjad ja manifesti kirjutajad elasid eri maailmades ja ehitussektoris lähtuti juba üle 1000 aasta kehtinud seadusest, mis keelas hoone põhikarkassi puidust ehitada. Umbes 1500 aastat tagasi toimunud tulekahju järel vastu võetud seadus kehtis selle ajani ja nii kerkis suurem osa EXPO alast betoonist, mida kattis spoonikiht, et jätta mulje, justkui oleks see olnud puust.

Arhitektid toovad ka välja, et ehkki kohati tundub praegu maailmas olevat mingi puitarhitektuuri hullus ja kui kõik, millest fantaseeritakse, ka valmis ehitataks, oleks maailma metsavarud tõsises ohus. Keskkond tuleb puitarhitektuuri juures mängu väga mitme nurga alt ning iga hoone puhul tuleks kaaluda, kas sellesse konkreetsesse piirkonda puidust ehitamine täidab ka CO2 jälje vähendamise efekti, kui puidu päritolule ja transpordile ka mõelda.

Arcwoodi maja puhul saab nendele küsimustele kindlasti vastata jah.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (112)