20. septembril esitleb kitarrist ja helilooja Oleg Pissarenko Alexela kontserdimajas oma esimest sooloplaati – “Armastuse muusika”. Plaadi kõik lood on salvestatud sõprade ees kontserdina, “et saada plaadile õige energia”. “See muusika on ju loodud inimestele,” ütleb Pissarenko ise. Esitlusel mängib ta seekord üksi ka kõiki pille: akustilist kitarri, elektrikitarri ja elektriklaverit.
Millest albumi lood räägivad?
- “Armastusest piisab” on andestamise lugu. Raskesse olukorda sattununa avastasin, et armastuse abil suudan andestada nii endale kui ka teistele ja lõpuks ka teistelt andeks paluda. Sain aru, et armastusest tõepoolest piisab.
- “Nostalgia” on lugu minu sünnilinnast Narvast, täpsemini sellest, kuidas ma nostalgiatundepuhangust ajendatuna tolles linnas suurt maailmamuutvat festivali teha püüdsin ja kuidas selle tagajärjel läbi põlesin. Sain aru, et nostalgia on suht kasutu tööriist otsuste tegemise juures.
- “Valust saab ilu” on lugu sellest, kuidas kõige sügavamast august läbi tulles hakkasin pärast pikka pausi taas hingelist ilusat muusikat looma. Olin korraga ahastusest väljumas ja rõõmu sisenemas. Selle kahe oleku vahel sündis muusika.
- “Klaar hommik”. Kujutan ette ilusat suvehommikut maal. Uksest välja astudes vaimustud looduse ilu täiusest ja korraga tunned, et kõik on selge: mõtted, tunded, sinu minevik, olevik, tulevik. See on klaar hommik!
- “Lõpmatus”. Lugu olemasolemise lõpmatust olemusest.
- “Peetri laul” on lugu, mis on pühendatud minu vanemale pojale Peetrile. Täna on ta 16-aastane noormees, kes astus just Treffneri gümnaasiumisse ja sai üheks hüüdnimeks Viiking. Lugu aga sündis ajal, mil ta sündis. Ilmselt minu jaoks veidi ootamatu isaroll ja sellega kaasnevad muutused liigutasid tookord ja panid muusikat looma.
- “Vanematele”. Lugu, mis sündis emale ja isale mõeldes, tänutundest. Vaatamata sellele, kui erinevad on meie tõekspidamised või vaated elule, on need kaks inimest mu elus alati eriliselt tähtsal kohal. Sain sellest ükskord päriselt aru, andestasin, mida andestama pidin, ja leidsin endas tingimusteta armastuse nende vastu.
- „Heledusse”. Lugu minu rännakust teispoolsusesse pärast rasket peatraumat koomasse sattudes. Nägin end kõndimas mööda tunnelit valguse suunas…
- “Mereroheline”. Ma imetlen merd, seda ääretuna näivat veekogu. Vahel mere ääres olles tekitab selle lähedus erilise seisundi. Püüdsin seda seisundit muusikasse valada.
- “Kohtumine”. Ma lihvin igat uut lugu nii kaua, kuni seda mängides tekib tugev armumisetunne. Sarnaselt sellega, kuidas kaks inimest kohtuvad ja armuvad. See on imeline tunne!
- “Igatsus”. Kui ma mingil põhjusel muusikat luua ja esitada ei saa, siis sarnaneb see ilmaolekutunne kahe armunud inimese igatsusega teineteise järele. Nad tunnevad, et elus pole olemas midagi tähtsamat, kui lihtsalt olla koos.
- “Armastust on võimatu kaotada”. Mõistsin ükskord, et kuna Armastus on loonud maailma ja sellest koosneb kõik, ei saa seda kuidagi kaotada. Inimene sageli kardab, et tema armastus teise inimese vastu võib ajaga kaduma minna, kuid armastus ise ei kao kuhugi, ajutiselt kaduda või nõrgeneda saab vaid inimese side sellega.
- “Armastusfilm”. Lugu, mis seostub meeleolult minu jaoks armastusfilmi muusikaga. Võib-olla tahan kunagi ühele filmile muusikat kirjutada või saab ka sedasama lugu mõnes uues filmis kasutada.
- “Päriselt”. Ma usun, et inimkond on astumas suurt sammu teadvusearengu teekonnal. Me õpime järjest enam nägema maailma sellisena, nagu see päriselt on, mitte nii, nagu oma piiratud meelte abil seni tajuda oleme suutnud.