Viimasel ajal on Eesti meedias olnud palju juttu meie poliitiliste liidrite kvaliteedist. Igaühel on oma sümpaatiad. Üritame koos mõtestada neid keskkonnategureid, mis määravad ära, milline on keskkond, millega tänased poliitilised juhid saavad arvestada.
Poliitilise juhtimise kõige klassikalisem dilemma seisneb transformatiivses ja tehingupõhises juhtimises (Burnes, 1978). Transformatiivset juhti iseloomustatakse kui juhti, kes on pühendunud suurte eesmärkide poole liikumisele. Tehingupõhist juhti vastuoksa võib kirjeldada kui inimest, kelle jaoks juhtimistegevus keskendub kauplemisele, poliitilistele diilidele ja kokkulepetele.
Seda kontseptsiooni on suhteliselt kerge rünnata, kuna on ju selge, et transformatiivsed juhid ja nende olemasolu sõltub ennekõike taustsüsteemist. Näiteks Ameerika politoloog Joseph Nye (2013) on toonud välja, et Hitler oli väga selgelt musternäide transformatiivsest liidrist, kuna ta suutis väga lühikese aja jooksul muuta Saksamaa positsiooni tundmatuseni, näidates sellega, et poliitilisele juhtimisele antud hinnanguid saab vaadata ainult kontekstist lähtuvalt.
Räägime esmalt poliitika presidentaliseerumise trendist, mida tunnistavad kõik poliitikavaatlejad üle maailma. Selline suund tsentraliseerituse poole on aset leidnud nii valimiskampaaniate, parteide juhtimise kui ka valitsemisega seoses. Valitsemise puhul on see trend isegi kõige ilmsem. Võtame kasvõi peaministrite staatuse Euroopa Liidus. Seda on tugevdanud peamiselt neli tegurit: muutuv meedia, EL, parlamentarismi nõrgenemine, poliitika muutumine mitteformaalsemaks.
Kõigi seletused on võrdlemisi elementaarsed. Meedia oma eri vormidega on poliitikaprotsessi tervikuna muutnud: see on teinud poliitiliste liidrite eksponeerimise show’likumaks ja seeläbi on peaministri positsioon võrreldes teiste poliitikutega võrreldamatult parem.
Poliitikas on vähem tõsist debatti ja rohkem Twitterit.
Teiseks, EL ja tervikuna mitmetasandiline valitsemine on andnud peaministritele üha tugevama ja sügavama koordineerimisfunktsiooni. Ning lisaks sellele on ELi poliitika pidevalt meedia keskpunktis ja kõik teavad, et päriselt tehakse kõige olulisemaid otsuseid ülemkogudel.
Kolmandaks, parlamentarismi nõrgenemine, mis annab täidesaatvale võimule üha rohkem kontrollhoobasid poliitikaprotsessi üle. See fenomen on muidugi riigiti veidi erinev. Eesti puhul, kus parlamendiliikme positsioon ja staatus ei kannata enam eriti kriitikat, kus parlamendiliikmetel ei ole isegi abisid jne, torkab see teravalt silma.
Neljas üleüldine trend on poliitika muutumine üha mitteformaalsemaks, mis on võrgustunud ühiskonna paratamatu omapära. Aga reegliteväline keskkond soodustab alati juhtimistegevuse tsentraliseerimist, seda nii erasektoris kui ka avaliku sektori puhul (Papadopoulos, 2013).
Mis puudutab Eestit, siis kahtlemata on ka meil näha poliitilise personaliseerumise trendi igas neljas dimensioonis. Vaatame kasvõi meediat. Alates viimatistest valimistest hakkas näiteks Eesti Päevaleht pidevalt võrdlema Jüri Ratase ja Kaja Kallase reitinguid ning teeb seda siiani. Ma ausalt öeldes imestan juba tükk aega, mispärast Eestis ei korraldata korralikke kahe-kolme poliitilise liidri vahelisi debatte ja mispärast me vaatame senimaani valimisstuudioid täis poliitilisi marginaale. Ilmselt turg ja vaatajate ootused panevad varsti asjad paika. Inimestele on ühiskonna juhtimine atraktiivne teema by default. Ju muu meedia suudab siin õige pea positiivselt ekrestuda (ehk rääkida poliitikast vähegi huvitavamalt), sest igavesti on möödas ajad, kus sisepoliitika meedia mõttes konkureerib välispoliitikaga. Ta võistleb pärisseriaalide ja tõsieluseriaalidega.
Niisiis, kui me oleme kokku leppinud, et unistus plebeilikust poliitikast, nii nagu ta võib-olla eksisteeris viimati 60ndate alguse Euroopas, on möödanik ja ka selles, et leadership on poliitikas üha tähtsam, siis üritame mõtestada edasi, mida iseseisvate ja teistest institutsioonidest juhtide ajastu poliitikale tähendab.
“Laske juhtidel juhtida” kõlas juba 90ndate alguses atraktiivne üleskutse. Muide, olgugi et ideoloogiliselt parempoolne, viis selle täies mahus ellu leiboristilik Blair. Eraldi teema on, mis hakkas saama nendes tingimustes poliitilisest vastutusest ja kuivõrd palju suurenes ametkonna võim.
Üha paindlikumad juhtimisstruktuurid eeldavad, et liidrid ise võtaks senisest enam vastutust ja oleksid ise muutuste käivitajad ja muutuste juhid.
Muide, muutuste juhtimine, mis on praegu viimase 15 aasta võtmesõna ärijuhtimises, on fenomen, mille juurikas on otsapidi poliitikas. Nimelt oli aasta 1984, kui Apple’i Steve Jobs võttis ühendust Scott Milleriga ja David Moreyga – tuntud kui vabariiklaste kampaania strateegid. Mehed olid küll tuntud, kuid mitte äristrateegiate nõustamise valdkonnas. Tolleks ajaks olid mehed nimelt edukalt nõustanud ca 25 valimiskampaaniat (Miller oli muide 2004. a. ka Bushi-Cheney kampaania juht, Morey Jeltsini tagasivalimise kampaania nõustaja).
Jobsi sõnum neile oli väga lihtne: “Ma olen teid jälginud ja ma arvan, et tänastel äristrateegia nõustajatel ei ole mulle piisavalt midagi pakkuda, aga teie lähenemine mulle meeldib”. Ta rõhutas, et ta on mõelnud poliitilise tegevuse ja kampaania peale ja talle tundub, et äriprotsesse tuleb vaadata üha rohkem kui poliitilisi protsesse, kuivõrd ka poliitilistes kampaaniates ja laiemalt poliitilises protsessis üldse on olemas väga dünaamiliselt kõik osised, mida dünaamiline ärikeskkond vajab. Ennekõike pinge ja vajadus kiirelt otsustada. Alates sellest ajast on Miller ja Morey olnud edukad ka ärinõustamise valdkonnas ja nõustanud just muutuste juhtimise alal suurkorporatsioone alates Apple’ist, Coca-Colast, McDonalds’ist jne (Miller, Morey, 2016).
Hoolimata sellest, et juhtimistegevus kui selline on oma olemuselt muutunud oluliselt sarnasemaks erasektorile, on mõned asjad kindlasti jäävalt erinevad. Ma juhtusin mõni aeg tagasi seoses akadeemilise tegevusega lugema mõned aastad vana lugu Angela Merkelist ajakirjas Time (2015). Time nimetab Merkeli juhtimisstiili tehnokraatliku juhtimise musterkehastuseks. Vähene rõhk omaenda karismale, aga suurepärane meediatunnetus ja suur ja väga hea võimutunnetus. Kvaliteetse poliitjuhi tunnused par excellence. Toonane Time võtab Merkeli juhtimisstiili kokku kui juhtimise tagantpoolt – leadership from behind. Mis tähendab seda, et Merkel üritas oma hiilgeaastatel kogu aeg tagada, et ühiskond saaks tema poliitilistest sammudest maksimaalselt aru. Ei ole vaja olla hiromant, et mõelda, kes toonasele Merkelile tänapäeval kõige enam võiks vastanduda – loomulikult Trump (kellest praegu rohkem kirjutamine oleks totaalselt ebaoriginaalne tegevus).
Olgu kuidas on, aga üks on kindel: nii nagu ärijuhte mõõdetakse lõppkokkuvõttes kasumi järgi, mõõdetakse poliitilisi juhte valimistulemuste järgi. Kuigi ka see ei ole lõplik tõde. Valimistulemus tuleks vormistada ka võimupositsiooniks, aga sellest mõni teine kord.
