Margarita Källo: miks kasutatakse poliitikas vene kaarti ja kaua see veel kestab?

Margarita Källo

Meie imperialistlike ambitsioonide- ja territoriaalsete valllutuste poolest värvika ajalooga suur naaber suudab veel kaua pakkuda isuäratavaid arutlusteemasid poliitikutele ja ajakirjanikele. Minu arvates oleks suhetes Venemaaga olnud ainuõige lahendus lähtuda reaalpoliitika printsiibist. Termini reaalpoliitika (realpolitik) võttis kasutusele Saksa impeeriumi kantsler Bismarck, mis tähendab loobumist ideoloogiast riikliku suuna määramiseks. Selline poliitika lähtub eelkõige praktilistest kaalutlustest.

Vene võimuesindajad on korduvalt kasutanud üheselt mõistetavaid Baltimaade omariiklust ähvardavaid repliike nii skandaalse mainega riigiduuma liikme Zirinovski poolt otseste ähvardustena kui ka kaudsete vihjetena Venemaa leppimatusest territoriaalsete kaotustega. Sellise poliitika tulemusena jätkuvad teise maailmasõja lõpul alanud vaidlused Jaapaniga Kuriili saarte kuuluvuse üle tänase päevani. On raske üle hinnata Venemaa otsustavust suhetes lähinaabritega. Lähiajaloos on hulgaliselt hoiatavaid näiteid: Gruusia, Krimm, Ukraina. Seetõttu on põhjendatud Eesti poliitikute hirm ettearvamatu „koletise“ ees.

Samas süvendavad poliitikud ise seda hirmu eesmärgiga välja mängida vene kaart välise vaenlasena. Välisvaenlase olemasolu on traditsiooniliselt olnud mugavaks vahendiks juhtimaks tähelepanu eemale sisemistelt probleemidelt. Olemasolevate poliitiliste jõudude jaoks on mugav tekitada meie väikesesse riiki kaks paralleelset maailma-eesti ja mitte-eesti. Vene kaart mängitakse erilise naudinguga välja enne valimisi, et vajutada ühiskonna valupunktidele ja polariseerida rahvas kahte leeri, manipuleerides inimeste hirmude ja vihaga ja püüda emotsionaalses meeleseisundis antud hääli.

Positiivse näitena Eesti riikluse vaatenurgast võib tuua näite valitsuse otsusekindlusest Vene vägede väljaviimisel aastatel 1991-1994, mis lõi tugeva vundamendi Eesti iseseisvusele.

Vene kaart on kujunenud mugavaks poliitinstrumendiks, millega manipuleerivad mõlemad vastaspooled Eesti-Vene suhetes. Nii leiab Venemaa juba veerandsajandi jooksul ettekäändeid piirilepingu allkirjastamise ja ratifitseerimise edasilükkamiseks. Eesti pool on aga kogu selle aja jooksul provokatsioonidega kaasa läinud. Reaalpoliitika põhimõtted, mis on aastakümnete jooksul saanud positiivset tagasisidet, pakuvad lahendusi, mis lähtuvad pragmaatilistest argumentidest, jättes kõrvale ideoloogilised. Jah, Eestil on ajaloolised põhjused pidamaks Jaanilinna ja Petserit oma territooriumiks. Siiski mitte omada kahepoolselt tunnustatud piirilepingut, on vastutustundetu. Seda enam, et Eestil ei ole mitte mingisugust poliitilist mõju nende regioonide üle, ega ka eeldusi sellise mõju tekkimiseks. Ratifitseeritud piirilepingu puudumine jätab Venemaale võimaluse mõjutada meie sisepoliitikat.

Teine ohtlik, veerandsaja aasta jooksul lahendamata probleem on hallide passide omanikud, tõlkides otse passilt – „tulnukad“. Tänasel päeval on selliseid inimesi 80 000, mis moodustab umbes kuus protsenti Eesti rahvaarvust. Sedavõrd suure kodanikuõigusteta rahvagrupi olemasolu on riiki destabiliseeriv faktor, kuna aastate jooksul on inimesed elanud identiteedipuuduses ja isolatsioonis, mis tekitab vaenulikkust, küünilisust, usaldamatust riigivõimu suhtes ja soovi vastanduda, tappes lootuse olukorra paranemisele. Lisaks sellele elavad Venemaa kodanikud kompaktsete gruppidena piiriäärsetes regioonides, lähedal riigile, millega meil ei ole ratifitseeritud piirilepingut. Suure tõenäosega oleks osa neist inimestest otsustanud Eesti kodakondsuse kasuks, kui nad tunneksid ennast vajalikuna riigis, kus nad on elanud suurema osa oma teadlikust elust. Eesti valitsusel on läbi iseseisvusaja olnud kinnisidee eesti keele oskuse hädavajalikkusest, samas on eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste arv Kirde-Eestis väike, eesti keele õpe seetõttu muukeelse elanikkonna jaoks raskendatud ja arvestades vanuse faktoriga, mõnede jaoks kättesaamatu.

Venemaa ajaloos on palju näiteid naabrite siseriiklikesse küsimustega sekkumisest Venemaa kodanike kaitse ettekäändel. Eesti peaks lähenema pragmaatiliselt poliitiliste küsimuste lahendamisele lähtudes reaalpoliitika põhimõtetest ning kõrvaldama vastuolulisi teemasid Eesti-Vene suhetest nagu seda on piirilepingu ratifitseerimine ja töötama välja meetmete paketi Eesti kodakondsuse saamiseks ja hallide passide omanike arvu minimeerimiseks.

Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb ületada nelja-aastase valitsemistsükli piirid, teadvustada meie ees seisvad probleemid ning emotsioone ja võimuvõitlust kõrvale jättes töötada välja meetmete süsteem, mis lubab Eesti riigil eksisteerida ka saja aasta pärast. Tuleb lõpetada ühiskonna rebimine kaheks vaenulikuks leeriks, manipuleerimaks nende tunnetega valimiseelses võidujooksus. Sellisel juhul suudame meie ühiskonna kokku sulatada ja ühendada pingustused riigi majandus- ja kultuurielu tugevdamiseks, mis võimaldab meil vene kaardi lauanurka nihutada või sootuks mängulaualt eemaldada.

Margarita Källo

Margarita Källo

Margarita Källo on finantsspetsialist, kes on viimasel ajal tegutsenud E&Y-s ja Eesti Energias. Margarita on omandanud kõrghariduse (cum laude) nii rahvusvaheliste suhete alal kui sotsiaaltöös, praegu on käsil MBA õpingud finantsalal. Ta on pärit Narvast, tegelenud mõned aastad pagulaste integratsiooniga Soomes. Integratsioonitemaatika on talle südamelähedane ka praegu ning jõudumööda osaleb ta selleteemalistes diskussioonides senini. Margarita elab perega Harjumaal. Energilise ja inspireeritud inimesena aitab ta kaasa Eesti200 tegemistes. Loe artikleid (1)