August oligi prognoositult sündmusterohke mitte ainult Venemaal, vaid ka mujal maailmas. Suurest virvarrist eristaks kolme protsessi, mida ühendab ühine algustäht B. Nimelt vastava protsessi käivitanud sündmused: Biarritz, Brexit ja Burevestnik.

Tormilinnu plahvatuslik lend

Venekeelne nimetus burevestnik tähendab tõlkes “tormilindu”. Kui eelmises kolumnis sai arvatud, et augustikuu on Venemaal traditsiooniliselt mingite ebameeldivate sündmuste kuu, siis nii taas ka läks. Lisaks suurtele metsapõlengutele ja üleujutustele ning omamoodi täiendades juuli lõpus toimunud ohvriterikast õnnetust eriallveelaevaga, plahvatas seekord raketikatsetustel ilmselt väike tuumareaktor. Mis teeb selle sündmuse eriliseks, on see, et kui allveelaeva tuumareaktori võimaliku plahvatuse ilmselt suutis ekipaaž 14 liikme hinnaga ära hoida, siis Tormilinnu-nimelise tiibraketi 9M730 puhul ei olnud kasu ka vähemalt 5 hukkunud teadlasest ja arvukatest kannatanutest, sest radioaktiivne saaste pääses siiski välja.

Katsetati ilmselt tiibraketti, mille kiitis oma kevadisel esinemisel üles president Putin. See tiibrakett pidavat oma tuumamootori jõul olema võimeline lendama väga kaua ja kaugele, sest seda ei piira kütuse kogus. Siit ka tingnimetus Tormilind. See kontseptsioon on küll pärit juba 60ndatest, mil nii ameeriklased kui ka nõukogulased sellega töötasid, kuid siis kumbki loobusid selle kalliduse ja sõjalise ebapraktilisuse tõttu. Olgu sellega kuidas on, näib, et Venemaa on muude vanade nõukogudeaegsete sõjaliste projektide ülessoojendamise kõrval ka selle projekti taas töösse võtnud.

Paraku teeb selle sündmuse märgiliseks isegi mitte selle põhjus, vaid viis, kuidas Venemaa võimud intsidendi puhul käitusid. Kui spetsiifilise spiooni- ja diversiooniallveelaeva õnnetuse puhul on ülim salastatus veel kuidagi arusaadav, siis suurt territooriumi ja arvukalt elanikke mõjutava tuumaõnnetuse mahavaikimise katse kõige metsikumas Tšernobõli stiilis kõike eitades, salastades ja ka hädavajalikku ohutusalast informatsiooni nii elanike kui ka meedikute ja teiste asjaga tegelema sunnitud spetsialistide eest varjates, on küll halvaks märgiks. Mitte ainult võimude hoolimatusest oma kodanike elu ja tervise suhtes, vaid ka indikatsioonina, et Venemaal on taas liigutud tagasi omaaegsesse nõukogulikku paradigmasse, kus lootusega hoida kinni ja varjata sõna otseses mõttes eluliselt tähtsat informatsiooni minnakse nii kaugele, et võidakse seada ohtu suurte inimhulkade tervis ja saastada suurelt ka loodust.

Kusjuures kõik rakendatud trikid, nagu meedikutelt ja teistelt spetsialistidelt kirjaliku vaikimisvande sunniviisiline võtmine, vastavate seirejaamade infovoo blokeerimine, salatsemine ja vassimine sündmuse kohta info jagamisel, kohalike elanike evakuatsiooni korraldamise põhjustega manipuleerimine ja muud võtted ei suutnud tänapäevases infoküllases maailmas siiski toimunut vaka all hoida. Väliseksperdid tuvastasid kiiresti vastava aparatuuri abil, et siiski oli tegu väikese tuumareaktori õnnetusega, sest väljapaiskunud keemiliste elementide koostis ja kogused viitavad üheselt just sellele. Ja mis veelgi ebameeldivam, reaktoris kasutatud tuumakütus on taoline, mille kasutamist rahvusvahelised lepped keelavad.

Nõukoguliku mentaliteedi valitsemise niivõrd kujundlik demonstreerimine peaks murelikuks tegema igaüht, kes veel seni on hellitanud lootust, et uued ajad muudavad valitsemispraktikaid ka suure pealetükkiva naabri juures.

Kahjuks on seal hoopis Back to the USSR üha tugevamalt end manifesteerimas. Ning muu maailm reageerib sellele samuti nagu eelmise külma sõja ajal – positiivse hõlmamise tugevnevate katsetega.

Biarritz: lääne juhtriikide klubi vaevaline olevik ja tulevik

Selles Prantsusmaal asuvas Baskimaa linnas toimunud suure seitsmiku kohtumisel olid selgelt näha kunagi nii võimsa ja üksmeelselt maailma suunanud arenenud suurmajandusega riikide lahkarvamusi ja vähenevat mõju maailma asjadele. Kuivõrd enne oli juttu Venemaast, siis seekord oli just Venemaa üheks tüliõunaks. President Trump teatas juba enne tippkohtumist, et peab vajalikuks kaasata oma Vene ametivenda nendele kohtumistele –vaatamata sellele, et Venemaa omaaegse klubist väljaviskamise põhjused pole seni kõrvaldatud. Teadupärast oli Venemaa selle 1975. aastast koos käiva klubi liikmeks inkorporeeritud 1998. aastal, aga tema liikmesus lõpetati 2014. aastal peale Krimmi ja Ida-Ukraina sündmusi. Trump kinnitas hiljem ka üle, et kavatseb kutsuda Putini kindlasti järgmisel aastal tema pool korraldatavale korralisele koosolekule. Et see toimub just enne presidendivalimisi, siis võib sellest oodata korralikku poliitilist piikide murdmist ka USA sisepoliitikas.

Prantsuse president Macron seekordse peoperemehena algul väitis, et see pole hea mõte, aga hiljem siiski leebus ja arvas, et miks mitte, kui Minski lepete protsessiga edasi liigutakse. Ühtlasi võttis ta tippkohtumisel kohustuse lähinädalatel korraldada uus vastav tippkohtumine Normanida formaadis Ukraina asjus. Ka Itaalia – nüüdseks küll end opositsiooni kavaldanud asepeaministri Salvini näol – avaldas enne tippkohtumist toetust Trumpi ideele. Jaapani peaminister Abe väidetavalt kõhkles. Teised aga olid siiski vastu vähemalt sel korral. Mis aga ei tähenda, et järgmisel korral USA-s toimuval kohtumisel me Putinit ei näeks. Kui mitte klubi täisliikmena, sest vaevalt selleks siiski vajalik liikmete konsensus saavutatakse, aga külalisena küll üpris tõenäoliselt. Kui muidugi vahepeal midagi ei muutu. Seda enam, et näiteks seekord oli mitmete kohtumise juurde kutsutud riigijuhtide hulgas ka teiste suuremate mängijate, nagu India ja Lõuna-Aafrika juhid.

Minnes globaalse liiderluse ambitsiooniga Macroniga edasi, tuleb tunnistada, et tema Grand Plan kliima ja Iraani teemadel edasiliikumiseks siiski eriti ei õnnestunud. Võib-olla vaid Trumpi ähvardus tõsta tariife Prantsuse veinidele õnnestus maandada kokkuleppega, et Ameerika päritolu tehnoloogiagigantide maksustamine Prantsusmaa poolt makstakse kõik tagasi siis, kui saavutatakse vastav ühine positsioon OECD kui terviku raames. Samas Trump taas ei tõstnud toru kliimateemadel, kus Macron hankis endale (ja isegi oma naisele!) veel ühe kriitiku Brasiilia presidendi Bolsonaro näol, kui initsieeris Amazonase metsade põlemise teema ja surus läbi žesti nende kustutamiseks 20 miljoni euro eraldamiseks. Iraani välisministri Biarritzi kutsumise kohta teatas aga Trump külmalt, et see olevat Macroni initsiatiiv ja kui tema eestvõttel tekib mingi võimalus midagi konkreetset arutada USA seisukohast vaadates, eks siis aruta. Seniks aga pole millestki rääkida. Põhjust ei tekkinudki elik Iraani leppesse USA tagasi ei lähe ja sanktsioone polevat tal samuti põhjust tühistada.

Kõige suurem pinge oli tippkohtumisel seoses Trumpi käivitatud kaubandussõdade ja globaalse vabakaubandussüsteemi lagunemise vältimisega. Kui ülejäänud riigijuhid rääkisid vabakaubandussüsteemi kasulikkusest ja kaubandussõja tekitatud ohust maailmamajandusele, isegi Boris Johnson tegi seda lausa otsetelevisioonis Trumpiga läbirääkimiste avalikus osas, siis Trump ei häbenenud sealsamas teatada, et kõik teised liidrid saavad temast suurepäraselt aru ja on “OK” kaubandussõdadega, eriti Hiinaga ja praeguste ebaõiglase kaubavahetuse vastu rakendatavate tariifide tõstmisega, ning majanduskriisi see ei tekitavat. Seda võivat tekitada vaid USA Föderaalreserv oma mõistmatu ja majanduskasvu mittetoetava intressipoliitikaga.

See ei tõota midagi head, sest just siis, kus teised arutasid ohtusid rahvusvahelisele kaubandusele ja majanduskriisi võimalikkust seoses kaubandussõdadega, mida Trump on käivitanud, teatas viimane võidust Jaapani rindel, kus ta sundis jaapanlastele peale oma tahte kaubavahetuse tariifide osas. Samuti lubas ta kehtestada Hiina kaupadele lisaks senisele 250 miljardi dollari eest kaupadele kehtestatud tariifidele, mis ka tõusvat 1. oktoobrist, uued senisest 10 protsendist poole võrra kõrgemad tariifid 300 miljardi dollari ulatuses. Enne kohtumist jõudis ta ka teatada üpris ehmatava ja vastuolulise uudise, et andis Ameerika kompaniidele käsu lahkuda Hiinast. Too viimane saab olema päris valus protsess, kui see peaks ikkagi juhtuma. Alates 1. septembrist hakkasidki kehtima kõrgemad tariifid esialgu 125 miljardi dollari eest põhiliselt Hiina tööstuskaupadele. Ülejäänud tõstmised tulevad 15. detsembril.

Hiina omakorda teatas vastuseks, et maksustab omalt poolt täiendavalt erisuguseid USA päritolu kaupu kokku 75 miljardi dollari ulatuses, mis viib praeguseks juba 425 päeva kestva kaubandussõja jooksul maksustatud Ameerika eelkõige põllumajandus- ja toorme- ja muude kaupade, aga ka taas autotööstuse toodangu summaarse mahu 185 miljardi dollarini. Lisaks ähvardab Hiina rakendada ka piiravaid meetmeid kvaliteediargumendi abil ning samuti on andnud vihjeid haruldaste muldmetallide kui Ameerika tööstuse väga olulise sisendi tarnete piiramise võimalikkuse kohta. On ju hiinlaste käes üle 90% enamiku nende metallide maailmaturust.

Ja nüüd küsimus laiale ringile: kuidas saab eeldada majanduse globaalse heaolu jätku, kui kaks kaugelt kõige suuremat majandust on omavahel täiemõõdulises kaubandussõjas?

Vastus Trumpi moodi oleks, et “vahet pole”, aga ratsionaalne vastus oleks: ei saagi…

Samas bilateraalse survestava poliitika oma strateegiliseks valikuks teinud Trump ei hooli ei seniste Lääne heaoluriikide klubikaaslaste ega ka teiste riikide protestidest ja jätkab kindlalt valitud kursil. Miks ei peakski, kui ta saab näiteks öelda, et saavutas jaapanlastelt samasugused tingimused oma kaupadele Jaapani turul nagu TTP (Vaikse Ookeani vabakaubanduslepe) lepinguosalistel, ilma et peaks ennast selle Trumpi poolt lausa valitsemise esimesel päeval loobutud lepinguga ühinema ja teisi lepinguosalisi oma turule laskma?

Et Trumpi soov ise ilma liitlasteta toimida on suur, seda ilmestab tema Biarritzi-eelsel valimiskampaania kohtumisel eetrisse paisatud kõnekas passaaž, et “Euroopa on veel Hiinastki halvem, ainult väiksem”… Seega kinnitagem vööd, varsti on oodata ka Euroopa Liidu suunas kaubasõjanduslikke katsetusi. Prantsuse veinide ja Saksa autodega on ju retooriliselt ka algust tehtud. Samas on Trump suureliselt lubanud Johnsonile, et Brexiti puhul sõlmib ta kohe Suurbritanniaga kaubalepingu ja Ühendkuningriigil algavad kohe suurepärased ajad Washingtoni rüpes, eemal “Brüsseli pahalastest”.

And last, but not least: leppeta Brexit on praktiliselt kindel

Nüüd on siis näha, et BoJo (Boris Johnsoni hüüdnimi) on võtnud kindla kursi leppeta Brexitile. Britid pole esitanud ka oma Euroopa Komisjoni liikmekandidaati, sest on nii veendunud, et neil seda vaja ei lähe, kuna Brexit toimub 31. oktoobril, aga Euroopa Komisjon hakkab tööle järgmisel päeval. Eeldada, et EL tuleb vastu ja loobub nn Iirimaa piiri klauslist, on liiga vähetõenäoline. Aga muu BoJole ei sobi. Maksimum, mida mandrilt pakutaks, oleks veel üks ajapikendus. See aga pole sisepoliitiliselt BoJole kasulik.

Kuna eksisteerib oht, et Briti parlament võib siiski veel midagi ette võtta, et leppeta Brexitit takistada, siis tuli BoJo lagedale suhteliselt pretsedenditu JOKK-skeemiga, takistamaks parlamendil kokku tulla enne Brexitit.

Kuna parlamendile jääb vaatamata kõigele paar nädalat tööaega ja seal üritab Tööpartei liider Corbin ise ajutist valitsust kokku klopsida, kuid mida siiski paljud ei taha, ja samuti sepitsetakse nii leppeta Brexitit keelavat seadust kui ka umbusaldusavaldust peaministrile, siis vähene järelejääv tööaeg kahele esimesele variandile eriti aega ei jäta. Umbusaldus võib küll teoreetiliselt läbi minna, mistõttu on Konservatiivse partei juhtkond võtnud vastu otsuse, et konservatiividest parlamendisaadikud, kes toetavad umbusaldusavaldust või ei hääleta (BoJo-d toetavalt), visatakse parteist välja ja nad ei saa edaspidi kandideerida partei nimekirjas. Lihtne, aga tõhus ähvardus poliitlooma taltsutamiseks tõepoolest.

Aga isegi siis, kui umbusaldus läbi läheks, on peaministril võimalik määrata erakorralised valimised 14. oktoobriks, vahetult enne Brexiti tähtaja kukkumist, mis tähendab, et järelejäänud paari nädalaga ei suuda keegi enam midagi teha. Sama trikki saaks ta kasutada ka siis, kui parlamendil siiski õnnestuks veel kuidagi võtta vastu seadus leppeta Brexiti keelamiseks. Selge see, et pärast kevadist hävitavat lüüasaamist ei taha Konservatiivse partei paljud liikmed erakorraliste valimistega riskida. See taltsutab nii kõhklejaid kui ka BoJo siseoponente päris tublisti. Ja ega Tööparteilgi pole erilist kindlust, et erakorralised valimised neile hästi mõjuks.

Samas on päris jõuliselt hakanud väljenduma Šotimaa valitsusjuht Nicola Sturgeon, kes on samuti veendunud, et BoJo viib Suurbritannia euroliidust leppeta välja. Seks puhuks on ta ähvardanud uue Šoti iseseisvusreferendumiga ja selle tulemusena rääkinud võimalusest, et BoJo “jääb viimaseks tõeliselt Suure Britannia peaministriks”.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et britid modernse demokraatia hällist annavad kogu maailmale praegu õppetundi, kuidas demokraatia tegelikult ei toimi ning parteiline kemplemine ja poliitiline mängurlus on tähtsam fundamentaalsetest majanduslikest argumentidest ja praktiliselt poole rahva soovidest. Oleks hea, kui teised rahvad sellest midagi kõrva taha paneks ja püüaks vältida taolisi vigu.