Viljar Arakas: japaniseeruv Euroopa

Ka Jaapani puhul väidetakse, et üks kehva majanduskasvu põhjuseid on zombie-ettevõtted, kes suudavad ellu jääda ainult väga madalas intressikeskkonnas, takistades majandusarengut. I Foto: Shutterstock

Kultuuriliselt on tõusva päikese maa ja õhtumaa(d) mõistagi väga erinevad. Füüsikaseadused kehtivad ühtemoodi nii lääne- kui ka idapoolkeral. Sama võib väita ka majandusseaduste kohta, kuigi teatav kohalik ja kultuuriline mõju on majandusele alati olemas. Viimasel ajal küsitakse järjest tihedamalt, kas Jaapani kiduva majanduskasvu saatus on tabamas ka Euroopat. Kardetavasti on vastus “jah” või kui vaadelda Euroopa viimase kümnendi arenguid, siis päris kindlasti “jah”.

Jaapan on ligi viimased 40 aastat olnud maailma eakaima rahvastikuga riik. ÜRO andmetel on praegu 27% Jaapani elanikest vanemad kui 65-aastased ning ühe pensionäri kohta tuleb keskmiselt kaks tööl käivat inimest. Eestis on täna ühe pensionäri kohta kolm tööl käivat inimest, aastaks 2040 oleme samas olukorras nagu Jaapan täna ehk meil on kaks töötajat ühe pensioni kohta. Kuid Jaapani tulevik on veel keerulisem: 2050. aastaks prognoositakse, et 40% Jaapani elanikkonnast on pensioniealised. Jaapan on demograafiline suunanäitaja teekonnale, mida teeb läbi ka Euroopa. Euroopa Liidu suurima liikmesriigi Saksmaa elanikest on 22% üle 65-aastased ja 2050. aastaks tõuseb vastav protsent eelduslikult 31-ni.

Jaapani majandusimele järgnes kiire langus

Jaapan oli kaheksakümnendatel täielik majandusime, nagu seda on Hiina 21. sajandi alguses. Kui 1980. aastal oli Jaapani SKT ca 9000 dollarit inimese kohta, siis kümnendi pärast ulatus see näitaja 23 000 dollarini. Jaapan oli toona USA järel maailma suuruselt teine majandus, innovatsioonivedur ja loomulikult ei jäänud niivõrd kiire kasv märkamatuks ka Washingtonis. Kui täna kütab meeli USA ja Hiina vaheline kaubandussõda, siis tollal oli USA majanduslikuks vastaspooleks kiirelt tõusev Jaapan. Pinged leidsid leevendust 1985. aastal New York Plaza nimelises hotellis sõlmitud kokkuleppega, millega toonased maailma viis juhtriiki otsustasid sekkuda valuutakursside juhtimisse, et tagada dollari nõrgenemine eelkõige jeeni, kuid ka Saksa marga suhtes.

Järgneval kahel aastal muutus dollar jeeni suhtes poole odavamaks, mis selgelt suurendas USA ettevõtete ekspordivõimet. Ajalugu pakub meile iroonilise pilke, kui meenutada fakti, et Plaza hotell, kus kokkulepe sündis, müüdi 1988. aastal ei kellelegi muule kui Donald Trumpile. Härra Trump võrdles Plaza hotelli ostu Mona Lisa maali omandamisega.

Jaapani majandusime sai lõpu 1980-ndate viimastel päevadel, kui Jaapani börsiindeks Nikkei jõudis 29. detsembril 1989 päevasiseselt 38 957 punktini – nüüdseks on indeks langenud 22 000 punkti tasemele. Kuid veel kümnendivahetusel ootasid analüütikud Nikkei tõusu kuni 45 000-le. Irooniamuiged analüütikute aadressil, kes suudavad ette ennustada trendide jätkumist, kuid haruharva nende muutumist, olid asjakohased siis ja on ka nüüd.

Samal ajal ostis Jaapanist pärit Sony USA-s Columbia Picturesi 3,45 miljardi dollari eest ning Mitsubishi kinnisvaraharu omandas Rockefelleri keskuse – Jaapani pulliturg paistis pidurdamatu. Ometi järgnes sellele suur kriis, kus Nikkei indeks langes 1990. aastal 38% ning pole suutnud enam toonaseid tippe ületada.

Kiirele majanduskasvule on järgnenud terve inimpõlv sisulist seisakut, pidevaid rahapoliitilisi katseid ja eksitusi, pettumusi ja taaskord katseid ja uusi pettumusi.

Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus Jaapani keskvalitsuse võlatase on riigi SKT-st ca 2,5 korda suurem. Eurotsoonis on valitsuste võlatase keskmiselt 85% summaarsest ühenduse kogutoodangust – seda hoolimata sellest, et eurotsooni aluseks olev Maastrichti kriteerium määrab võlataseme laeks 60% SKT-st.

Jaapani keskpank omab hinnanguliselt 45% kogu riigivõlast. Lisaks omab Jaapani keskpank 80% Jaapani börsi ETF-idest, mille kokkuostmist on viljeldud terve viimane kümnend. Tervelt 70% Jaapani riigivõlast on siseriiklikult finantseeritud. Selle õppetund on, et eakam ühiskond on säästlik, eelistades turvalisi kodumaa riigivõlakirju muudele kõrgema tootlusega finantsvaradele. Jaapani valitsuse 10-aastane võlakiri annab hetkel negatiivset tootlust – investorid maksavad peale, et laenata raha keskvalitsusele, mille võlatase on maailma kõrgeim. Kõike seda on väga raske selgitada koolipingist õpitud majandustarkusega.

Kui jagada majanduskasv üksnes tööealisele elanikkonnale, pole Jaapani seis sugugi nii halb, kui võiks eeldada. Perioodil 1988–2018 oli Jaapani keskmine majanduskasv tööealise elaniku (vanus 20–64) kohta G7 riikide seas paremuselt teine, jäädes alla ainult “Das Ekspordimasina” Saksamaa vastavale näitajale, kuid edestades USA-d ja Ühendkuningriiki.

SKT töötava inimese kohta. I Allikas: Financial Times

Kõiki neid moodsa aja sündmusi tingib kahe halva mõjuri koostoime – vananev rahvastik ja paisuv võlatase. Nii Euroopa, USA kui ka Jaapan olid haaratud teise ilmasõja õudustesse, võideldes küll vastaspooltel. Kõik nad kogesid rahvuslikku optimismipuhangut peale sõja lõppu ja sündimus kasvas kiirelt.

Riigid väljusid sõjast väga erineva pagasiga: Euroopa infrastruktuur oli sisuliselt purustatud, kuid USA “pääses” otsestest purustustest ainult Pearl Harbori rünnakutega ning muidugi kaasnesid inimkaotused Euroopa ja Vaikse ookeani piirkonna vabastamisel. Sõjajärgne optimism oli niisama ühendav kui laulva revolutsiooni järgne beebibuum Eestis. 1947. aastal oli Jaapanis sündimus 4,54 last ühe naise kohta eluea jooksul. See näitaja langes kõigest kümnendiga 2,07 lapse tasemele ehk sisuliselt rahvastiku taastootmismäära piirile. Kui meie laulva revolutsiooni lapsed on praegu tööturul ja neid on ootamas kümnendid töiseid aastaid, siis Jaapani ja USA vastav, sõjajärgne põlvkond on siirdunud pensionile, koormates riigieelarvet pensionite ja ravikuludega.

Turustiimulid stiilis “liiga vähe, liiga hilja” ei tööta

Jaapani rahanduslikud eksperimendid on olnud alati suunanäitajaks, tingitud vajadusest, mitte pelgalt katsetamissoovist. Euroopal on siit palju õppida. Alati tuleb arvestada, et Jaapan on suveräänne riik ja seeläbi oma valuuta peremees. Eurotsoon on riikide ühendus. Viimased kakskümmend aastat on Jaapani keskpank olnud sunnitud hoidma intressitaset nulli lähedal, ilma et inflatsioon oleks suudetud viia ootuspärase kahe protsendi lähedale. Esimesena alustati ka riigi keskvalitsuse võlakirjade kokkuostu, kuid seda väga piiratud mahus. Kui Jaapanis läbi viidud eksperimente üldistada, siis võiks seda kokku võtta järgmiselt: liiga vähe, liiga hilja.

Jaapani keskpank on teinud rea õigeid samme, aga seda liiga ettevaatlikult, liiga väikses mahus ning esimeste positiivsete turusignaalide järel kohe stimuleerimise lõpetanud. See on osutunud veaks. Iga järgnev teade uuest majanduse stiimulpaketist mõjub kui omaaegne teade järjekordsest Barbara Streisandi hüvastijätutuurist.

2008. aastal alanud finantskriisi järgse majanduslanguse pidurdamisega sai eeskujulikult hakkama USA. Kiirelt kapitaliseeriti pangandussektor, päästeti ka autotööstus. Seda kõike tehti isegi olukorras, kus osa pangajuhte väitsid, et neil pole lisakapitali vaja. Valitsus tegi neile ettepaneku, millest oli võimatu keelduda. Lisaks käivitas toonane USA keskpanga juht Ben Bernanke massiivse valitsuse võlakirjade kokkuostuprogrammi. Muide, Ben Bernanke kaitses 1979. aastal Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis (MIT) oma doktoritöö nimelt suure depressiooni teemal. Paljudele tundus FED-i toonane ebakonventsionaalne tegevus kui pühaduseteotus, mille tagajärjel ärkab ellu tuhandepealine lohe nimega inflatsioon, keda ei suudeta enam ohjeldada. Nii pole läinud ei USA-s, Euroopas ega ammugi Jaapanis. Kui USA tegutses mõjusalt, siis Jaapan tegi sama, aga mõjuta.

Intressipoliitika on alati keskpankade esmane tööriist. Mida teha olukorras, kus intressid on juba nullis või suisa negatiivsed? Nulltasemel intressimäär on kui kommunistlik utoopia kapitalistlikus ühiskonnas – tasuta raha kõigile, mis tähendab, et raha säästmist karistatakse ja laenamist soodustatakse.

Intress peaks olema kui mõõdupuu, millega hinnatakse äriprojektide tasuvust.

Loomulikult lisandub pankadevahelisele ujuvale intressimäärale ka laenumarginaal – keegi pangast nullintressiga laenu ei saa. Antud poliitika toob kaasa zombie-ettevõtete kestlikkuse, kes ei ela ega sure, ning vähendab vajadust olla innovaatiline, samuti pärsib inflatsiooni ja pikemas perspektiivis kärbib majanduskasvu. Ka Jaapani puhul väidetakse, et üks kehva majanduskasvu põhjuseid on zombie-ettevõtted, kes suudavad ellu jääda ainult väga madalas intressikeskkonnas, takistades majandusarengut.

OECD andmetel on Jaapanis uute ettevõtete loomine ja teiselt poolt ka pankrottide arv suhtena ettevõtete koguarvu ligikaudu kolm korda madalam kui teistes arenenud riikides ehk ettevõtluse normaalne vereringe ei toimi. Jaapanis on ettevõtete pankrottide arv seitse viimast aastat vähenenud. Zombie-ettevõtlus takistab tööealiste inimeste liikumist kõrgema lisandväärtusega ettevõtetesse.

Kas sama saatus tabab ka Euroopat? Euroopa näitel on zombie-ettevõtlusest veel vara rääkida, rõhuga sõnal “veel”, kuna Euroopa Keskpanga poolne null- (või pigem negatiivne) baasintressipoliitika on veel poisikeseeas. Antud kategoorias torkab silma Itaalia pangandussektor, kus viivislaenud moodustavad 9% kogu väljastatud laenudest. Mis juhtuks Itaalia viivislaenude osakaaluga siis, kui Euribor ei oleks miinuses? Saksamaal noteeritud börsiettevõtete koguväärtus on täna sama suur kui üle suure lombi ainuüksi Microsofti ja Apple’i turuväärtus kokku. Kultuuriliselt eelistab Saksamaa edukas Mittelstand’i kuuluv ettevõtja olla oma inkognito perefirma omanik, mitte finantsiliselt läbivalgustatud börsifirma kõigile teada-tuntud suuraktsionär. Võib eeldada, et madala intressikeskkonna jätkudes juurdub zombie-ettevõtlus ka Euroopas, ennekõike konkurentsivõimetus Lõuna-Euroopas.

Itaalia on euroala murelaps

Kui teha järeldusi USA ja Jaapani näidete alusel, siis võib tõdeda, et keskpankade liialt tagasihoidlik käitumine ei ole lahendus. Kui soovitakse, et rahapoliitika suunamuutus avaldaks kriisi käigule kohest mõju, tuleb anda finantskahuritest korraga kogupauk.

Kuna praegu tohib Euroopa Keskpank omada kuni kolmandikku liikmesriikide emiteeritud võlakirjadest, siis võib kindlalt väita, et see piir on ajale jalgu jäämas. Meie kõigi silmad on pööratud Itaaliale – riigile, mis, nagu öeldakse, on eurotsooni liiga tähtis liige, et tema muresid ignoreerida, ja samas liiga suur, et teda päästa. Esmane Itaalia siseriiklik majandusnäitaja, mida teab tänu suurele meediakajastusele ka iga koduperenaine, on la spread ehk 10-aastase Saksa ja Itaalia riigivõlakirja intressimäära erinevus. See annab reaalajas finantsturgude hinnangu, kui palju peetakse Itaalia majandust kehvemaks Saksamaa omast. Seda näitajat jälgitakse Itaalias eriti suure tähelepanelikkusega.

Kui Brüssel karistab Itaaliat liiga suure eelarvedefitsiidi eest rahatrahviga, siis pigem tulistatakse endale jalga – võimul olevad populistid saavad riigis verbaalset laskemoona juurde, et siunata Brüsselit ja maalida sellest kogu nende hädade juurpõhjus.

Senisele kogemusele tuginedes tundub üksnes mõistlik, kui Euroopa Keskpank tõstab võlakirjade kokkuostu limiidi 33 protsendilt näiteks 50-le. Võlakirjade kokkuostu jätkataks üksnes siis, kui liikmesriik viib ellu rasked reformid. Eelkõige puudutavad need pea igal pool Euroopas jäikade töösuhete olulist lõdvendamist ning ettevõtluskeskkonna lihtsustamist regulatiivse koorma vähendamise abil. Ehk Euroopa pakub liikmesriigile ajutist rahalist leevendust ja pigistab silma kinni jooksva eelarvedefitsiidi osas, juhul kui viiakse ellu pikaajalist konkurentsivõimet tõstvad reformid – nii on piits ja präänik ühes. Tegemist pole halveneva demograafilise seisu raviga, kuid see aitab taastada majanduse konkurentsivõimet maailmaareenil. Vähemalt ajutiselt.

Abenomics. I Allikas: Economist

Justnimelt “kogupaugu” mandaadiga sai 2012. aasta detsembris Jaapani peaministriks Shinzo Abe, kes on ametis tänaseni. Peaminister Abe kiduva majanduskasvu lahendus põhines kolmel vibunoolel, nagu ta ise seda nimetas: massiivne rahapoliitika lõdvendamine, struktuursed reformid ning riigipoole majanduse stimuleerimine. Ettevõtete keskmine omakapitali tootlus, mis oli enne Abenomics’i käivitamist neli protsenti, on nüüdseks jõudnud kümnele, jäädes siiski alla Euroopa ja USA ettevõtete samadele näitajatele.

Abenomics’i osas on selgelt vara teha lõppjäreldusi, kuid nominaalse SKT kasv, jeeni nõrgenemine – mida Obama administratsioon talus selgelt paremini kui Trumpi oma – ning tööpuuduse jätkuv langus on selged faktid. Usutavasti on Euroopal nii mõndagi taas Jaapanilt õppida – “liiga vähe, liiga hilja” pole hea lahendus.

Viljar Arakas

Viljar Arakas

Viljar Arakas on ettevõtja, Balti riikide suurima ärikinnisvarale keskendunud fondivalitseja EfTEN Capital tegevjuht. Loe artikleid (1)