Augusti lõpus toimus Tallinnas juba 18. korda rahvusvahelisi ja kodumaiseid etenduskunstnikke-koreograafe-teatritegijaid koondav festival SAAL Biennaal.  Iiris Viirpalu vestles festivali kuraator Annika Üprusega. Juttu tuleb nii kureerimisest, etenduskunstide hetkeseisust ja olulistest teemadest kui ka sellest, kuidas poliitilised ja ühiskondlikult aktuaalsed teemad kunstnikke mõjutavad.

Küsin sinult kui kuraatorilt, kes on käinud vaatamas ja valinud välja lavastused ja tööd, mida SAAL Biennaalil näha saab, mille alusel valiku langetasid ja kas taustal kujunes ka mingi ühine joon või ühisnimetaja?

See on teine kord, kui festivali omal käel kureerin. Eelmisel korral samale küsimusele vastates ütlesin, et teen seda sisetunde järgi. Tegelikult tundsin kuraatori rolli vastu võttes moraalselt kohustust sellest sisuliselt rohkem teada, mistõttu võtsin ette magistriõpingud kuraatoriõppes EKA-s. Sihiga leida teistsuguseid teoreetilisi tööriistu oma tegemiste teadvustamiseks ja valikute tagamaade avamiseks ning selleks, et mul oleks võimalus olla sisuliselt võrdses dialoogis kunstnikega, kellega igapäevaselt töötan. 

Aga ikka pean tõdema: valik tuleb kõhutunde pealt, aga kõhutunne koosneb kogemustest, sellest, mida olen näinud.

See on summa summarum, mis on kogunenud ja teemad, mis hakkavad seejärel üldisest, meid ümbritsevast kontekstist esile tõusma. Seekordse festivali kondikava kokku pannes andsin endale aru, et see on eelmisest isiklikum ja nihestatult kehapõhine. Isiklik, kuna püüdsin olla aus iseenda vastu ja minna tagasi põhjuste juurde, miks ma selles valdkonnas toimetan. Liikumine on minu jaoks kõige loomulikum väljendusviis, see tuleneb ka minu taustast – koreograafia erialast TLÜ-s. Seega tõusid esile väga eripalgelised kunstnikud, kes puudutavad kehaga seotud teemasid. See ei tähenda, et tegemist oleks tingimata pelgalt tantsimisega, vaid nende kunstnike tööd, mõtteviisid, teemad on lihtsalt kehaga seotud.

Kui eelmine festival püüdis kaardistada etenduskunstide ääremaid: uurides millistel erinevatel viisidel ja kohtades on võimalik etendusi luua ja esitada ning vaatajaid kaasata. Siis seekordne festival toimub pigem ootuspärasemates vormides ja asukohtades, aga kehapõhisus kui läbiv joon tähistab kehalist kohalolu, kehast võõrandumist, erisugust arusaama kehalisusest, kehalist maailmataju, aga ka üldisemalt identiteediküsimusi. 

Lisaks valmisteostele on seekordsel SAAL Biennaalil ka arvestatav hulk kaasproduktsioone, milledest mitmed võtavad lõpliku vormi alles festivali käigus, seega põhineb nende valik eelneval ja pideval protsessipõhisel dialoogil ning aktiivselt koostööl kunstnikega.

Florentina Holzinger, kelle lavastust Apollon nägi Tallinnas 30. ja 31. augustil, avaldab muljet rea väga füüsiliste etteastetega, propageerides möödapääsmatult vastupidavuse, elujõu täielikku väljendamist – loov, seksuaalne, füüsiline ja humoorikas.

Mida püüad festivali kureerides ja oma tööd tehes silmas pidada?

Selle festivali puhul olen tegelenud mõistetega  “külalislahkus”, “nihestatus”ja “terviklikkus” seoses ühe käsiloleva koostööprojektiga. Mõistsin, et festivali võib vaadelda mitmesuunalise võõrustamispraktikana, sest korraldajana võõrustan ma üheaegselt nii kunstnikke kui publikut. Juba ettevalmistusperioodil on minu jaoks oluline pakkuda kogu meeskonnale võimalust kogeda külaliseks olemist, selleks et mõista, mismoodi eelistame ise teisi võõrustada. Festivalitöö iseenesest on minu jaoks osa tervikust ehk aastaringsest tööst kunstnikega Kanuti Gildi SAALis.

Selle juures on minu jaoks oluline pidevalt uuesti läbi mõtestada, mida kunstnikud antud ajahetkel oma töö tegemiseks tegelikult vajavad ja kuidas luua selleks vajalikke tingimusi. Kuidas olla kunstnikega pikaajalises dialoogis, andes endale ühtlasi aru, et see mõjutab mõlemaid osapooli ja ühtlasi esitledes festivalil alles selle käigus vormivõtvaid töid? Pean oluliseks väärtustada kunstnike loodud teadmisi ja tehtud tööd samavõrra kõigi seotud osapoolte panusega. Olen teadlik oma rollist festivali kuraatorina ja võtanarvesse selle mõjujõudu ning kaasnevat vastutust laiemalt. Olen tähelepanelik kuratoorse positsiooni osas ning püüan sellele hetkel vastata keha ja identiteedi teemade kaudu. See võib luua olukorra, kus oleme silmitsi iseenda haavatavusega ning seega teadlikumad hoole ja hoolivussuhete haprusest.

Festivalil on kõrvuti väliskunstnike ja Eesti kunstnike tööd. Kas saab tuua välja mingeid erinevusi või on etenduskunstimaastik juba ühtlustunud ja sarnased tendentsid on kogu maailmas? 

See puudutab minu jaoks olulist küsimust, millega olen tegelenud mitmeid aastaid. Viimase kümne aasta jooksul, mil olen teadlikumalt vaadelnud kaasaegse tantsu ja etenduskunstnike töid Euroopas ja väljaspool, on mulle huvi pakkunud uurida, kas ja kuidas teemad ning loomise viisid erinevad Eestis ja mujal. Olen pidanud iseenesestmõistetavaks, et Eesti kunstnikud on võrdsel positsioonil välismaiste kunstnikega. See, kuidas jagub tähelepanu või tunnustust ühele või teisele poole, on juba eraldi teema.

Aga leian, et ideed ja tööd, mida siin tehakse, on sama olulised, kui need, mida tehakse Lääne-Euroopas või maailmas laiemalt.

Teemad võivad isegi vastata globaliseerunud maailmapildile, aga tulenevalt meie taustsüsteemist on lähenemised ja lahenduskäigud, mida kunstnikud välja pakuvad, erinevad. Nii see peabki olema.

Praegu on Euroopa ja maailma tasandil üleval üldised teemad nagu keskkonnakriis, ränne, konservatiivsuse tõus. Kas taolised märksõnad kajavad ka etenduskunstis vastu?

Ma arvan küll, ikka näen paralleele. Olen ka veendunud, et mingid asjad lihtsalt on õhus ja kunstikud eri paigus nopivad need ühel ajal üles, omades eri lähenemisviise, aga tegeledes samade teemadega. Kuna konservatiivsus surub ka siin peale, siis võib olla, et kunstnik kas vastab sellele, või meie vaatajana ise näeme seal vastust. Me tõlgendame seda nii, kuna kogeme oma konteksti teravalt, kunstnik ise aga ei pruukinud sinna otsest viidet panna.

Sa pead silmas, et me lihtsalt oleme selles süsteemis ja kontekst mõjutab?

Just, see filter, millega me praegu kõike tõlgendame, on taustateemadega seotud.

Konservatiivsuse teemal jätkates: etenduskunst ise on olnud üsna liberaalne, kasutatakse palju keha, varem radikaalsena mõjunud väljendusviise, palju on feministlikku või lgbt- ja queer-temaatikat. Mis reaktsioone konservatiivsuse tõusu plaanis etenduskunstimaastikul näed?

Kui me räägime 90ndate keskel Eestis spurtinud kaasaegsest tantsust ja etenduskunstidest laiemalt, siis, jah, liberaalsust on seal kogu aeg olnud.

Sellest, kui oluline  liberaalsus ja mõttevabadus on, saame vahest alles nüüd aru, praeguse konteksti taustal.

Seda festivali kokku pannes olin korraks kõhklev, kuna tervik näis liialt naisekeha keskne, aga elu on näidanud, et viimase aasta jooksul on sellega seotud teemad muutunud üliaktuaalseks ning mitte ainult Eestis.

Aktuaalseks poliitilises kontekstis?

Jah, meie ümber toimuva valguses. Siinkohal teen hea meelega viite ühe festivalikülalise sõnadele, et poliitilisus seisneb ühtlasi ka hetkes, mil me vaatajatena peame otsustama, kuidas end vaadatava suhtes positsioneerida.

Etenduskunstide kohta on olnud arvamusi, et see ei ole nii ligipääsetav kui näiteks sõnateater. Kui etendusele tuleb inimene, kes pole harjunud käima vaatamas nüüdisaegset etenduskunsti, siis mis võiks olla eelhäälestus, mis hoiakuga ta võiks festivalile minna?

Ma ei usu, et on päris kättesaamatut kunsti. Kõik sõltub enda lähtepunktist ja lihtsaim lähenemisviis saab olla uudishimu ja avatus. See, mida valdkonnale lähemal seisvad inimesed välja loevad, võib olla täidetud rohkemate tähenduskihtidega. Kehapõhisus on aga minu jaoks seotud nii palju kohaloluga, millega kõigil on praegu probleeme – et meie pea ja keha oleks n-ö ühes kohas. Aga etendus loob olukorra, kus viibime koos jagatud ruumis ning jagame ühist kogemust. See, mida ma nähtust välja lugeda sõltub igaühest endast, näha võib väga erinevaid asju. Taolist lähenemisvabadust on algusest peale pakkunud kaasaegne tants ja etenduskunst.

Mis teemad on nüüd plahvatanud, mis küsimused on etenduskunstis fookuses?

Asi, mis mind ennast huvitab, on koosekesisteerimise ja -loomise eri viisid. Selles ei ole iseenesest midagi uut, seda on aeg-ajalt ikka uuritud. Aga mind huvitavad tegemise ja loomise protsessid: see, kuidas hoida alles isu pidevalt toimivat küsimuse alla seada ning otsida uusi toimisviise. Mulle tundub, et see on oluline tänase ühiskonna vajaduste ja ootuste valguses.

Muidugi. Demokraatia, võrdsus ja see, et kõigil oleks oma hääl, on praegu oluline.

Jah. Oluline on ka, kuidas toime tulla erinevustega, sellega mis on endale võib-olla vastuvõetamatu või võõras.

Ja ilmselt ka oskus teha kompromisse, et ma annan oma fikseeritud idee või mõtte vabaks, saan teistega dialoogi astuda?

Täpselt nii.

Kas tajud ka seda, et kunstnikud on n-ö „kanaarilinnud kaevanduses“, keda ühiskondlikud mured mõjutavad kõige kiiremini ning kes ühtlasi hakkavad sellest rääkima?

Jah, tajun küll. See usk baseerub mu pikaajalisel igapäevasel tööl kunstnikega. See tuleneb ühelt poolt kunstnike hapramast sotsiaal-majanduslikust positsioonist, kas või palgast ja sotsiaalse kindlustatuse kontekstis, teisalt aga lihtsalt natuurist. Kunstnikud on üldiselt tähelepanelikumad ja korjavad rohkem üles teemasid enda ümbert, ka taolisi probleeme, mille puhul enamik silma kinni pigistab või mõtleb, et küll läheb mööda. Taolist tähelepanelikkust pean ka inimesena oluliseks.

Kui võtta tavainimese positisoon ajal nagu praegu, kus esile on kerkinud kriisid ja tohuvabohu meedias, ning üheaegselt toimuvad keerukad protsessid, millele pole lihtsaid lahendusi, siis mis võiks olla kunsti roll?

Ma loodan, et kunst annab võimaluse näha asju mitme külje pealt, unistada või läbi mängida eri stsenaariume ja lahenduskäike. Isegi kui need viivad umbteele, siis läbi kunstiteose või sellega koos midagi mõtestades on võimalik võtta aega teemaga tegelemiseks, näha erinevaid viise, selle asemel, et see lihtsalt inimesena ära blokeerida või öelda, et olen segaduses. Minu arvates loovad kunstnikud erinevaid harusid, mida mööda saad oma mõttega kaasas käia. Ning alati ei pea nendega nõustuma! Kunstnikud vähemalt loovad oma tööga paljususe, aidates näha, et on rohkem kui üks viis või üks lahendus.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)