On reede hommik ning sõidan selle talve esimesele Peipsiretkele. Väljun Valgamaalt kell 6.20 ning jõuan Peipsi Mustvee lähedal asetsevasse püügikohta ca 8.20. Sõit möödub kiirelt ja kenasti, ainult Rõngus otsustab mu ees olev auto näidata vasakut suunda, aga keerata paremale tee äärde. Ei midagi ohtlikku, sest pikivahe on piisav kontrollitud möödasõidu manöövriks, aga noh ju väikelinna varahommikus roolis olnud vanem proua polnud veel korralikult ärganud. Olgem liikluses tähelepanelikud kogu aeg.
Peipsi äärde kohale jõudes panen riidesse ning võtan enda järel näppu kelgu, millel on jääpuur, kalastuskast ning kilekott sooja lisakampsuniga. Jalutan järvele peale ca 1,5 kilomeetrit, korra kukun libedal jääl tagumikukondi peale, see on väga valus, naljakas loomulikult ka, aga ka väga valus ca minutiks, aga eks peab olema tähelepanelik, et saabaste kandade alla ei moodustuks pehme lume klomp.
Asun siis püüdma, esimesed kaks auku ei anna tulemust, kolmandast tuleb neli kala ning neljanda augu peale jään selleks päevaks, sest kirves lööb ahvena kenasti kokku ja rõõm on keskenduda kala väljatirimisele. Kirves ja muskad ehk nn pärnu kombain on rakendus, millega saab kala püüda nii Pärnu lahel kui Peipsil. Mõnikord annab Peipsil tulemust, mõnikord mitte. Aga reede üks selliseid päevi, kui see rakendus oli selles kohas ainuõige püügiviis.
Kerin seal siis kobedaid ahvenaid välja ja siis mõne aja pärast sõidab mu juurde soome kelguga kohalik vene rahvusest külamees ning järgneva vestlus leiab aset nii, et tema räägib hästi pikalt vene keeles ning mina oma puruväikese sõnavaraga vene keeles vastan.
“Millega mees tegeleb? Kuidas sa kala saad? Oi maladets, oi sul tuleb kenasti kala,” vaatab vana mees mu kelgus olevasse kalakotti. Selleks ajaks on tuul keeranud ka Peipsil päris vingeks ning ma olen kampsuni selga pannud, tühjaks jäänud kilekoti asetanud kalakoti alla kelgule.
Näitan mehele oma kirve rakenduse ette ning mees siis sõidab oma soomekaga ca 50 meetrit minust eemale ning proovib oma vanakooli isetehtud Peipsi sikuskatega kala saada, aga ei saa ning käib seal minust eemal veits jääl ringi ning korraga paneb ta niimoodi libedal jääl jalad taevapoole, et alguses ei liigutagi.
“Vsjoo normalna?” hüüan läbi tuule. Lamav mees viipab käega, et püüa sina edasi.
Mina püüan ning mees ajab end mõne aja pärast püsti, üritab veel sikuskaga midagi kätte saada, aga see pole see päev ning siis tuleb jälle minu juurde ning räägime pikalt juttu, nii et ma tema kõnekeelsest vene keelest ca 80% jutust aru ei saa. Siis vaatab ta mu kelgul teist kirverakendust, mis mul ka valmis igaks juhuks. Aga mees vaatab seda mu varu püügirakendust kuidagi nii, et kelgult pääseb lendu mu see tühi kilekott, milles oli kampsun.
Kilekott võtab tuule alla ning lendab mööda jääda minema, mees paneb jooksuga järgi. No nii, nüüd kukub end libedal jääl oimetuks ka veel jõuan mõtlen ja hüüan mehele järgi “Eta nitševo, nenada!” ja kirusin endamisi, et ei oska paremini vene keelt.
Mees loobib maapinna kohal lendlevat kilekotti oma kinnastega, aga kott lendab üle rüsijää.
Õnneks mees ei kuku uuesti ning tuleb tagasi. Sõidab oma soomekaga minu juurde, otsib mulle kastist välja suure, suure tugeva prügikoti ja ulatab mulle. Hakkan naerma.
“Mis sa naerad, sul pärastlõunal alles hakkab õigesti võtma, sul on vaja seda kotti ka!” Hiljem seletab ta mulle pikalt oma küla meeste elust ja kui kõva kalamees keegi on ning siis paneb soomekaga koju ära, pole tema päev.
Ei lähe mul vaja seda lisakotti, omagi kott saab pooleldi täis, sest õige pea pärast kohaliku härra lahkumist muutub ka võtt harvaks ning kokku saan reedel kätte 9 kilo kobedat ahvenat.
Kodus fileerin kala ca 4 tundi, kolmandiku sööme abikaasaga kohe ära. Ülejäänud läheb sügavkülma ootama oma õiget aega.
Igatahes jääb see päev mulle meelde mitte ainult hea saagi poolest. Vaid eelkõige selle poolest, et kohtasin ühte vägevat karakterit, kes on minust nii totaalselt erinev, aga meil on omavahel niipalju rääkida isegi siis, kui kumbki teise keelele päris pihta ei saa.
Ilus Eesti.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
