9. novembril 1989, kolm kuud pärast Molotov-Ribbentropi pakti hukkamõistu ja heastamist nõudnud Balti ketti, tutvustas Ida-Saksamaa kompartei esindaja Günter Schabowski pressikonverentsil Läände reisimise lihtsustatud korda. Eesmärgiks oli muuhulgas pehmendada protestimeeleolusid. Kui tema käest küsiti, millal uus kord jõustub, vastas ta: koheselt.

Schabowski pidas silmas, et reisilubasid hakatakse koheselt menetlema. Televisiooni vahendusel pressikonverentsi jälginud inimesed tõlgendasid seda otsusena avada piir viivitamatult ja tuhanded hakkasid voolama piiripunktidesse. Piirivalve sattus segadusse ja ühe piiripunkti ülem andis käsu piiriületajaid mitte takistada. Ühtäkki langes aastaid kommunistlikku ja demokraatlikku maailma eraldanud müür, mis kerkis Hitleri ja Stalini sobinguga alustatud Teise maailmasõja tagajärjel.

Ka Moksvas 19.-21. augustil 1991 võimu haaranud arhailised putšistid, kes soovisid aega tagasi keerata ja proletariaadi diktatuuri taastada, kaotasid moraalselt pressikonverentsil. Sellele järgnes tegelik kaotus. Putšistide juhi Gennadi Janajevi teleülekande ajal värisevad käed koostoimes enesekindlust teeskleva häälega andsid mõista, et punaimpeerium on suremas ja päästa teda ei jaksa keegi. Nõukogude Liit lagunes. Eesti taastas oma iseseisvuse.

Loomulikult olid need episoodid vaid sobiv hetk, et lõplikult mõista – pankrotistunud kommunistlik süsteem ei rahulda kasvavaid majanduslike vajadusi ning on moraalselt täiesti läbikukkunud. Vabadusliikumised ja reformimeelsed on enamuse heakskiidul oma eesmärgini jõudnud pärast kümnendeid, mil isegi läbinägelikud intellektuaalid hakkasid pidama seda süsteemi kaljukindlaks.

Mida on tahtnud Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad, kes pärast vabanemist kompartei haardest sööstsid vabaturumajanduse, demokraatliku võimukorralduse ning isikuvabaduse- ja õiguste poole? Kõrgeimal üldistustasandil: lootus painutada saatus enda unistuste kasuks vaba ühiskonna võimalusi kasutades ning tunda end otsustajatena, kes moodustavad riigi, mitte ei orja teda. Need on loomulikud soovid, mida kommunistlik diktatuur asendas valmismõeldud dogmadega, ümbritsedes neid valliga vägivallast, valedest ja nõrkade meelitamisest.

Toimiv liberaalne  demokraatia (mitte ajada segamini parteilisusega, mõistet „liberaalne“ kasutan siin klassikalises tähenduses – isikuvabaduste- ja õiguste austamine, inimväärikuse kaitse, õigusriik, ettevõtlusvabadus jne, „demokraatia“ – ausalt valitav võim, vastavad protseduurid ning kontrollmehhanismid) on olnud Berliinist Moskvani läbiv eesmärk alates punarežiimide lõppvaatuse algusest. Kõige vihatu vastand ja kõige ihaldatu võrdkuju.

Kas sai see siis teoks?

Kõigis idabloki riikides, kes praeguseks on ELis – jah, ühiskondi proovile pannud reformid ei toonud kaasa loobumist vabadusest leivapätsi kasuks. Kuigi viimasel ajal on ka tagasilööke. Venemaad ja teisi endiseid liiduvabariike ma ei hakka siinkohal välja tooma, sest need väärivad eraldi analüüsi – seal on leivapäts (või klannilik mentaliteet) vabadusiha kohati väljasurunud.

Läänega põimunud ühiskondade puhul on liberaaldemokraatia saanud igapäevaseks, iseenesestmõistetavaks. Sellest õnnest algavadki paradoksaalselt meie probleemid ning selles pole midagi üllatavat. Paljud poliitilised süsteemid on lagunenud oma igavesust uskuma jäädes, jättes unarusse seda, kui õhuke on tegelikult kultuurikiht ning kui tähtis on suurt ja lootusrikast uut algust mäletada, toites sellega saavutatud vabadust, et ta ei väsiks.

Revolutsioonide meeletu energia ning sellele eelnenud II maailmasõja, repressioonide ja tõelise vaesuse kogemused eralduvad vaikselt jooksva poliitilise hetke hindamisest, lahustuvad ning kaotavad oma koha poliitilises teadvuses. Nagu on korduvalt inimkonnaloos juhtunud, ajaloolise võrdlemise kasulik võime kahaneb. Võrdlemises on peidus aga tarkus ja intelligentne maailmataju.

Ka ajaloolise mälu lahustumise tõttu kuuleme inimese suust, kes oli siiralt valmis Eesti iseseisvuse nimel nõukogudemeelsetega käsivõitlusesse asuma ning toetas täiel rinnal Eesti liikumist läände, tema kunagiste vastaste vandumisi ajakohastatud kujul. Siin pole midagi Eesti-spetsiifilist.

Saksamaa idapoolsetes liidumaades on palju inimesi, kes on oma kätega müüri lammutanud, ent nüüd tahavad uusi vaimseid ja füüsilisi müüre.

(Vaadakem partei Alternative für Deutschland toetuse näitajaid antud regioonis.) Poolas vabadusliikumiseks ülekasvanud ametiühingu Solidarność mõned kunagised aktivistid toetavad nüüd demokraatia liberaalse aspekti kärpimist. Ei seostata, ei nähta läbi uusi petuskeeme ja tõlgendatakse tolleaegseid sündmusi üllatavates toonides. “Haugi mälu” on iga poliitilise oportunisti (ja eriti autoritaristi) parim sõber. “Haugi mälu” võib 1989.-1991. aastate revolutsioonide erakordselt väärtuslikud saavutused ka manalateele viia.

„Illiberaalne demokraatia“

See trend valitseb kogu Läänes, igas ühiskonnas oma aktsendiga. Prantsusmaa Marine Le Pen ei luba endale räiget LGBT vastast retoorikat, tema idapoolsete mõttekaaslaste seas on see aga levinud. Reaktsiooniline trend on ilmne (oma olemuselt autoritarismilembeline reaktsioon liberaalse demokraatia elukorralduse vastu, termin „äärmusparempoolsed“ on minu arvates politoloogiline viga): reaktsiooniliste erakodade elektoraalne tõus paljudes riikides; vaenu õhutamise ja sellest inspireeritud süütegude arvu kasv; ropp-ideoloogilistelt elektrifitseeritud arutelukultuuri areng sotsiaalvõrgustikes; poliitilise retoorika normipiiride lähenemine 1930-te alguse omale; süstemaatiline Lääne koostöömehhanismide – nagu EL ja NATO – nõrgestamine. Kõik see on äärmiselt ohtlik, eriti väiksele sinimustvalgele purjekale maailmamere avarustes.

Sellele trendile pakkumist esitavad ja seda ise samaaegselt kujundavad (nii poliitikas juhtub) poliitkooslused on iseenesest legitiimsed poliitilise elu osalised, kuna demokraatlik norm ei jäta neid parlamendi ukse taha, küll aga on meil põhjust küsida, kuhu taoliste meeleolude süvenemine meid viib.

Ei taha keskenduda Ungari-Orbani vürstivõimu uurimisele, ent üks tema poolt korratav idee näitab võimalikku tulevikku: klassikalise liberalismi demokraatiast lahku löömine ehk „illiberaalne demokraatia“. Jättes kõrvale pläma seeriast „liberaalid tahavad hävitada Euroopa koostöös moslemitest kõrilõikajatega“, tähendab see, et valimised kuidagi toimuvad, ent kõik muu on ideologiseeritud parteilise kontrolli all, sihitusega teenida tugevakäelise liidri seltskonna egoistlikke huve.

Ilma praktikas kuju omavate liberaalsete baasväärtusteta on demokraatia lihtsalt koosolek, kus protokollitakse käte tõstmist. Iga koosolekuga käed hakkavad tõusma aina ühtlasemas taktis.

Tõusid ju Vene revolutsioonile järgnenud esimestel aastatel soldatide ja madruste nõukogudes käed üpriski vabalt, ent see kõik lõppes kähku, kui võrdsuse ja vabaduse loosungitest sai Lenini „sõjakommunism“. Piisas näljastel ja pettunud Kroonlinna madrustel ja proletariaadil 1921. aastal punavõimult vaid midagi jõulisemalt nõuda, kui hiljutised lihtsa inimese sõbrad bolševikud uputasid linna veres suurtükimüra saatel, sest ei olnud kedagi, kes neid inimesi kaitseks ja konflikte maandaks. Liberaalses demokraatias kaitsevad ja maandavad seadused ning sõltumatud institutsioonid, nagu kohus, õiguskantsler, parlament ja ajakirjandus. Need saavad praegu puid alla eriti palju.

Värskemad mälubastionid

Ajalooprofessor David Vseviov kirjutab oma artiklis (Postimees, 25. mai 2019) Hitleri-Saksamaa näitel: „Siis aga ilmus keegi, kes lihtsustatud loosungitega peibutades ja miraažlikku tulevikku silmade ette manades ahvatles kord juba proovitud teekonda uuesti ette võtma“, lisades, et tagajärjed olid hukatuslikud nii lihtsustajatele kui nende toetajatele. Kroonlinna madrustele ja suurele osale Venemaa rahvast ei saa ette heita rehaga korduvkohtumist tol hetkel – kommunismi enne selliselt keegi ju ei proovinud –,  ent loosunglikku lihtsustamise kuratlikku lõksu langesid nad kindlasti.

Langesid ka mitmed teised rahvad, kes elasid pikalt absurdistanis, kus ajalehest välja lõigatud ja seinale liimitud kalapiltide vahele kleebiti suure entusiasmiga kodanlikku kinematograafiat hukkamõistvat ja režiimi propagandat ülistavat ajalehelõiku, nagu kirjeldab Vseviov oma suurepärases raamatus „Elulugu. Kaks esimest nädalat“ (Kirjastus Tuum, 2019).

Lihtsustamise pealetungi ning võrdlemise võime kahanemise traagilised tagajärjed ajaloos loovad tungiva vajaduse möödunud sajandi lõpu revolutsioonide ajaloolist tähtsust ja sisulist külge populariseerida. Kommunistliku ploki lagunemine ja selle aja vabadusliikumised on rikas materjal. See on üleeuroopaline kogemuste pagas, milles peituvad värvikate kangelaste galeriid, põhjuse-tagajärje teadus ning tugevad emotsioonid, mis tuletavad valusalt meelde, kui pikk oli tee, mis vabanemiseni viis.

Neid revolutsioone on aeg hakata seostama ajalooga – peale on kasvanud põlvkond, kes ei aimagi, et talle meelepärane elustiil sõltus nendest sündmustest. Professionaalsed ajaloolased kindlasti vaidlevad vastu, sest paljud osatäitjaid ja pealtvaatajaid on elus ja aktiivsed. Sellele ma vastaks, et neil on õigus, ent vabadust, rahu ja koostööd väärtustama kutsuv Teine maailmasõda koos oma kainestava õudusega on meist lootusetult kaugenemas. Asemele on vaja värskemaid ühendavaid mälubastione.

Ajalooline mälu on võimas tööriist oluliste saavutuste ja väärtuste kaitsmiseks ning solidaarsustunde taaselustamiseks, kui ta on vahepeal koomasse langenud.

Seda nii Eesti demokraatia tervise kui ka Euroopa Liidu koostöö kontekstis. Praegune Euroopa Liit ning kontinendi rahvaste vabanemine ja jõukuse kasv, Eesti Vabariigi eksistents ise on Berliini müüri langemise, Balti keti ja 1991. aasta augusti saatuslike hetkede laps, kes sündis keset vabadusvõitlejate ja süütute ohvrite verd ja higi.

Annan endale aru, et töö ajaloolise identiteediga on vaid üks paljudest asjadest, mis hulluks minevat maailma saab veel koos hoida ning tõugata teda evolutsioonilise uuenemise suunas (selles vajaduses on raske kahelda). Võime rännata ajas on intelligentsi suurimaid näitajaid, ütles ühes oma loengus meie seast lahkunud õpetlane Marju Lepajõe. Kui ühiskonnaliikmed ei oska ajas isegi algaja tasemel rännata, siis ei oska nad liberaalse demokraatia eelised teadvustada alternatiividega võrreldes ning riskivad intelligentsuse kaotamisega. Intelligentsus aga algab tolereerivast hoiakust ja empaatiast, õpetas Tartu Ülikooli professor, semiootik Juri Lotman.

Ilma selle hoiakuta ei suuda seestpoolt keeruline ja mitmetahuline liberaalne demokraatia tekkivaid vastuolusid ja pingeid edukalt maandada, nagu ta on seni suutnud. Tema tugevus seisneb just selles, et ta laseb koos elada väga erinevatel elustiilidel ja veendumustel, moodustades peene tasakaalude ja vastumõjude süsteemi. Ent eelduseks on ikkagi valmidus lõigata torti mõistlike kokkulepete alusel.

Kas meil on tõesti vaja rääkida 21. sajandil, miks sallivus ja vabadus on parem kui mitte-vabadus, küsib mõni kriitiline lugeja.

Jah, on vaja küll, näidates, mis on saanud neist, kes ühte radikaalset lahendust on minevikus keerulisele ja vastuolulise liberaalsete demokraatiale või muule vabadusele rajanevale korrale eelistanud. Nad ei pruugi jääda uskuma, ent võivad hakata kahtlema.

Venemaal tegutsev teadusajakirjanik Asja Kazantseva kirjutab oma ajutegevusele pühendatud raamatus, et aju eripärast on tingitud ühtede ja samade nähtuste totaalselt erinev adumine. Pidagem seda meeles – etteantud tõed ei ole kunagi sotsiaalses elus automaatselt autoriteetsed, isegi kui nad pakatavad armastusest. See on meie psüühika olemuses. Veenmise ja haridusega saab aga palju saavutada. Ma ei ole usklik inimene, ent kipun uskuma kristliku maailmavaate elementi, et inimene ei ole algselt halb.

Teisaldatuna meie arutelu teemale – inimene tegelikult ei taha endalt vabadust ja inimväärikust ära võtta, kuid on nõrk ja ahvatlustele vastuvõtlik. Seda saab parandada kui mitte armastuse, siis kultuuri, ajaloolise identiteedi ning kui vaja, siis ka seaduse abiga.

Lõpetuseks

Valitseva grupi ideoloogiliste unelmate nimel üksikinimese unistusi ja lootusi hävitav autoritaarse või totalitaarse süsteemi ning liberaalse demokraatia vahel ei ole maagilist keskteed. Ilma liberaalsuseta ehk isikuvabaduste ja -õigusteta ning toimiva õigusriigita saab demokraatiast alati autokraatia või midagi hullematki. 30 aasta tagused sündmused õpetavad meile, et vabadust üks kord käest lastes tuleb mõnikord oodata kaks või kolm inimpõlve, enne kui tekib uus võimalus ahelad maha raputada. Enne seda hukkuvad füüsiliselt ja närbuvad moraalselt paljud inimesed.

Eesti ei suuna maailmaajalugu, seega saame me oma sügavalt läbitunnetatud liberaaldemokraatlike (veelkord – mitte segada parteilise agendaga!) veendumustega vaid toetada kogu jõust 30 aastat tagasi võitnud maailmakorda, kus meist peetakse lugu ning meid kuulatakse iseseisva riigina. Kui suurtele rahvastele on lihtsustamisvastast rohtu ja võrdlemisvõimet vaja selleks, et mitte ruineerida end, et pärast nullist taasalustada, siis Eestile on seda sama vaja selleks, et jääda üldse ellu vabadusele rajatud riigi ja rahvana. Langenud müüride alt väljakasvanud uus maailm on meie kaitsegarantii ka edaspidi.

Sergei Metlev

Sergei Metlev on Tartu Ülikooli õigusteaduse magister, publitsist ja kodanikuühiskonna eestvedaja, kes töötab igapäevaselt Eesti Mälu Instituudis teavituse ja koostöö valdkonna juhina. Loe artikleid (2)