Sergei Metlev: pikendatud lapsepõlv raiskab inimest ja peatab arengu

Karussell I Foto: Pixabay

Olen alati võõristanud ühiskondlikus teadvuses paika loksunud stereotüüpset vanusekohast olemist. Vist ka selle pärast, et esimese tasu oma töövaeva eest sain noorukina, vist Siim Kallase peaministripõlve aegu, samas hea ja lõbus oli ka. Idee kirjutada lapsepõlve lühendamisest on seotud ilmselt minu enda kogemuse omapäraga, ent mõeldes, avastasin, et kogu temaatikal on siiski teatud laiem kõlapind.

Enne 20. sajandil alanud kiiret keskmise eluea kasvu pidid inimesed saama täisealiseks meie mõistes väga varakult. Abielu 15-aastaste ja isegi nooremate isikute vahel esines sageli ja oli kooskõlas toonaste kommete ning religiooniga. Tööle asuti varemgi. Vastutuse ja selle ilma kannatuste koormaga tutvuti kibekähku. Lisaks traditsioonidele ja perekondade vahelistele suhetele tõukasid kiiret täisealiseks saamist tagant rasked sotsiaalmajanduslikud tingimused ja keskmise inimese lühike eluiga. Pikk lapsepõlv ei olnud võimalik, sest see oleks perekonnale ja kogukonnale olnud ülejõukäiv luksus.

Teaduslik progress, demokratiseerumine ja heaoluühiskonna mudeli kasutuselevõtt pärast Teist maailmasõda on tõstnud õiguslikku täisiga (18 eluaastat on lai konsensus läänemaailmas) ning loonud pikaleveninud surrogaatlapsepõlve kui elustiili – vabadus töötava kodaniku vaevast ja murest ning pidev ekslemine. Viimane avaldub pikas „eneseotsingute“ teekonnas, mis ka 30-aastaseks saamisel ei taha kuidagi lõppeda ja millega kaasneb suur majanduslik koormus nii vananevatele vanematele kui riigieelarvele.

Simon Gottschalk, Las Vegase Nevada Ülikooli sotsioloogiaprofessor, on väitnud, et Lääne kultuur lapsestub edasi. Ta viitab oma artiklis, et uurijad Marcus ja Fromm on arvanud, et nagu üksikisikud nii võib ka ühiskond kannatada arengupeetuse käes: „Nende arvates ei tulene täiskasvanute suutmatus saavutada emotsionaalset, sotsiaalset või kognitiivset küpsust niivõrd isiku enda puudustest, vaid on pigem tingitud ühiskonnast.“ Gottschalk toob mitmeid näiteid massikultuurist, haridusest, keelest ja isegi arhitektuurist, mis panevad mõtlema. Infantiilne suhtumine maailma muutub normiks ka suurte tädide ja onude puhul. Heaks näiteks on süvenev suhtumine riiki (ja erakondadesse) kui heldesse jõuluvanasse.

Lapsepõlve kärpimine taastab kõikuma löödud tasakaalu

Täisiga peab varasemaks nihkuma mitte vaesuse, kiire surma ja dogmaatilise moraali tõttu, nagu oli minevikus, vaid demokraatliku heaoluühiskonna ees seisva eksistentsiaalse probleemi tõttu. Keskmise oodatava eluea jõuline kasv on muutmas eilseid surmatõbesid rasketeks pikaajalisteks haigusteks, mis vajavad aastaid kallist ravi ning tekitavad vajaduse kanda hoolt järjest suurema inimeste hulga eest ja maksta neile elamisväärset pensioni. Eesti Statistikaameti andmetel oli meeste oodatav eluiga sünnihetkel 2017. aastal 73,7 aastat ja naistel 82,3 aastat. Viimase kümnendiga on meeste oodatav eluiga pikenenud 6 aastat ja naistel 3,5 aastat. Kasv jätkub. Aktiivsete töötajate (maksumaksjate) arv selle foonil aga langeb. Parteilised programmid orienteeruvad järjest enam vanemate ühiskonnaliikmete vajadustele, millest kerkivad uued poliitilised vastuolud ja põlvkondlikud konfliktid.

Üldise elatustaseme ja erinevate vajadustega vanusegruppide huvide tasakaalu parandamiseks tuleb lasta meie noortel lõpetada formaalharidustee ja liituda aktiivsete töötegijate seltskonnaga senisest varem.

Paljud ennustavad „valge luige“ saabumist ehk järjekordset tehnoloogilist revolutsiooni, mis võimaldab toota suuremat väärtust, vabastades samal ajal olulise osa töötajatest kurnavast rügamisest. Probleem seisneb selles, et keegi ei tea, millal ja mis kujul see võib juhtuda. Ühiskond aga tahab olla õnnelik siin ja praegu ning tunda kindlust tuleviku ees.

Eesti sotsioloogia Grand Old Lady Marju Lauristin tutvustas tänavu juunis oma mõtiskluses ideed langetada kohustusliku kooliea algust viiendale eluaastale. „Kui meil jätkuks julgust teha pööre koolikohustuses, saaksime tööturule rohkem 18-aastaseid haritud ja tööeluks paremini valmistunud noori. Bakalaureusetaseme lõpetamise keskmiseks vanuseks oleks 21 eluaastat praeguse 23 asemel. Koos karjääri varasema alustamisega langeks loodetavasti ka esimese lapse sündimise iga, mis peaks suurendama 3–4-lapseliste perede arvukust.“

Haridustee varasemaks toomine tingiks ka tööõiguse muudatusi, et noored saaks teha täisväärselt tööd senisest varem. Kuna tööturg muutub järjest mitmekesisemaks ja paindlikumaks ning võimaldab teha ulmelisi asju kodusussidest väljumata, siis ei saa rääkida sellest, et taolised muudatused lükkavad noori higistama tehastesse ja rikuvad pilvituid aastaid. Pigem muutuvad 16−18. eluaasta senisest teadlikumalt elatud aastateks. Loomulikult peaks hea hariduse saamine olema prioriteet ja laienevate töötamise võimaluste tõttu ei tohiks haridustee ega selle kvaliteet kannatada. Kusjuures, päästetud saaks ka kurikuulsa Kanuti aia taimestik, mida enam ei tambiks nii intensiivselt igavlevad noortekambad.

Varasem hariduse omandamine on kriitilise tähtsusega, ent ühiskonna mudeli „noorendamine“ koosneb veel mitmest olulisest muudatusest, millest igaüks vajab arutelu. Need regulatsioonid on praegu seotud 18. eluaastaga: füüsilise isiku teovõimelisuse õiguslik regulatsioon; Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistsensus; abielu ja kooselu sõlmimine; erinevad piirangud – alkohol, tubakas, sõiduki juhtimisõigus, erakonna liikmelisus; ajateenistus.

Kui eeldused (haridus, töötamine) on täidetud, siis neid eapiiranguid võiks langetada 17. eluaastale ehk tuua täiskasvanuea ühe aasta võrra alla. Selle tulemusel käivitub ahelreaktsioon, mis toob täisväärtuslikku majandus- ja sotsiaalellu inimesi kiiremini ja senisest suuremal hulgal. Valla pääseb suurel hulgal eluenergiat, mida seni taltsutati hoolitsevate eestkostjate poolt.

Kasvava osakaaluga alla 30-aastaste mõju kõikidele riigielu valdkondadele tugevneb, mis paneb ka erakondi nendega rohkem arvestama.

Poliitilise fookuse praegune nihkumine eakate hoolekandele on inimlikult toetamist väärt, ent sellega liialdades satume olukorda, kus valijahääli on lihtne osta väga suurte rahaliste lubadustega, mille täitmine tähendab üksnes kasvavat väljaminekut. Järelikult on noortele vaja rohkem õigusi ja iseseisvust, millega käib käsikäes vastutus ja kohustused, et saavutada tasakaal ja ennetada demokraatiat kõigutavaid revolutsioonilisi meeleolusid. Meenutame, et verised Prantsuse ja Vene revolutsioonid ahvatlesid eriti hoogsalt tõrjutud noori, kes olid vanade väärtuste ja hierarhiate kandjate peale pahased ja tahtsid maailma utoopia nimel tükkideks rebida.

Loodetavasti peatavad need muudatused ühiskonna infantiilistumise ja iseseisvaks hakkamasaamiseks hädavajalikud omadused, nagu järjepidevus, kannatlikkus, kaastunne, vastutustunne, töökus ja vastupidavus pingele, tõusevad taas esile, mis omakorda mõjub kodanikuühiskonnale tugevdavalt ja tõrjub võimalikke autoritaarseid trende.

Küpsuse vanus pole dogma, see sõltub kultuurist

Inimese küpsemisest mõeldes on alati kasulik meeles pidada ajaloolisi kombestikke. Vana-Kreeka mõtlemise kohaselt pidi noor üks kord lahkuma looduslikust seisundist ja liituma kultuuriga ehk saama sotsiaalseks inimolendiks, kes oskab taltsutada baasinstinkte ja juhindub moraalsetest, religioossetest, õiguslikest ning isamaalistest väärtustest. Selle eelduseks oli vaimse (haridus, kombed) ja füüsilise ettevalmistuse (isamaa kaitsmiseks) saamine ning rida erinevaid teste, mis varieerusid vastavalt polise traditsioonile. Kõige jõhkramad olid need Spartas – osa noori anti mõneks ajaks ürglooduse kätte, kus nad pidid ellu jääma. Kreetal olid kombed pisut leebemad ja meeldivamad – üks küpsem mees pidi noorema mehe rituaalselt röövima, et teda ühiskonnast mõneks ajaks eraldada ning pidada koos kangelaslikku jahti ja väärikalt pidutseda.

Antiikkultuur näitab meile, et noore inimese elu puhtale lehele kohustuste ja õiguste kandmine on oma olemuselt sotsiaalne tegu, mida panevad toime küpsed ühiskonna liikmed vastavalt valitsevale kombestikule ja parimaks tunnistatud kogemusele. Igakülgse õpetamise abil rebivad nad lapse ürgse olemise käest ja asetavad ta inimvaimu templi altari ette, ent mitte kunagi altarile liiga lähedale. Sellest pühalikust hetkest saadik on inimesest saanud Inimene, kes on oodatud ette võtma iseseisvat ja sündmusterohket teekonda altarini, et läheneda tõele. Seda teekonda nimetatakse eluks.

Seega, täisealiseks saamise aeg ja eelnev teekond on kokkuleppeline.

Ei eksisteeri ainukest õiget täisealiseks saamise vanust. Loomulikult peame seda küsimust käsitlema inimese füüsilise ja psüühilise arengu kontekstis, sest vaid intellektuaalsest võimlemisest tulenev ning loodusteaduse ja muudest faktidest lahus olev idee sünnitab kurbi tagajärgi. Näiteks, vastavalt laialt levinud karistusõiguslikule printsiibile, mis tugineb ka uuringutele, on vähem kui 14-aastane arenguetapis, mis on veel liiga varajane, et ta suudaks oma tegudest selgelt aru anda ja tema suhtes ei viida läbi tavalist süüteomenetlust.

Küpsus ja lapsikus on päriselt olemas ja neile tuleb anda hinnang. Ogar relativism on juba viinud meid olukorda, kus ekskrement klaaskuplikese all esineb näitusesaalis kui lahtimuukimist ootav kunstisaladus.

Ilusate ja kasulike inimese loodud asjade taga on pigem otsiv küpsus kui lapsikus. Küpsuse poole pürgimine tähistab enda potentsiaalist teadlikku inimest, kes püüab muuta oma olemist siin päikese all kasulikuks ja mõtestatuks ning selle käigus on suuteline saavutama paljut. Infantiilsus vastandub sellele oma muinasjutuga õnnelikust olemisest teiste kulul ja reaalsust eirates.

Kindlasti võib arutada lapsikuse positiivsete külgede üle ning asuda lapsepõlve kui ühe õnnelikuma eluperioodi kaitsele. Õnnelik, kahtlemata. Ent Läänes on lapsepõlve pikendamine muutunud laiskuse ja egotsentrismi karnevaliks, mis ohustab ühiskonna toimimist. See trend tuleb tagasi pöörata meie kõigi, sõltumata vanusest, õnneliku, jõuka ning turvalise elu nimel, kus on muidugi ruumi ka siirusele ning vahel lapsikule sinisilmsuselegi.

Sergei Metlev

Sergei Metlev

Sergei Metlev on Tartu Ülikooli õigusteaduse magister, publitsist ja kodanikuühiskonna eestvedaja, kes töötab igapäevaselt Eesti Mälu Instituudis teavituse ja koostöö valdkonna juhina. Loe artikleid (1)