Eesti hip-hopi Linna Iff. Mees, kes tegi kõigile korvpallisõpradele uue hiti. Kossulaulu, mis kõlab nii mängu eel, poolajal kui ka mängu lõpus – tulgu siis võit või kaotus. Pikemalt tutvustamata – Henry Kõrvits ehk Genka!

Intervjuu ilmus esmalt portaalis Korvpall24.ee.

Henry Kõrvits on parim näide multitalendist. Mees nagu Hunt Kriimsilm. Noores eas isalt korvpallipisiku külge saanud noormees jättis ühel hetkel palli saalinurka ning hakkas tõsisemalt muusikaga tegelema.

Muusikukarjääri alustas Kõrvits aastal 1996, kui koostöös Paul Oja ja Revo Jõgisaluga loodi grupp nimega Toe Tag. Eduka töö tulemusena anti välja 1997. aastal välja ka esimene album “The Real Kuhnja Homophobes”.

Pärast Toe Tagi liitus Genka koos Revo Jõgisaluga A-Rühmaga, kuhu kuulusid mitmed nimekad tegijad: Cool D, Kozy ja DJ Critical.  Kui vahepeal pandi Toe Tagi nimeline ettevõtmine seisma, siis aastal 2004 tuli taasühinenud hip-hopi pundil välja uus album, millel oli pealkirjaks märksa lühem ning selgem pealkiri, kui seda oli esimesel albumil. Albumilt nimega “Legendaarne” ilmusid sellised tuntud lood nagu “Deja Vu”, “Legendaarne” ja “Pankrot”.

Koostöös Paul Ojaga kuulub Genkale ka ühine plaadifirma “Legendaarne Records”, mille alt on oma albumeid välja andnud mitmed tuntud Eesti artistid: 5Miinust, Suur Papa, Reket, Beebilõust, Winny Puhh ning paljud teised.

Lisaks muusikale on Genka olnud väga edukas ka hoopis teistlaadi ettevõtmistes. Ta on olnud juhtival kohal Saku Õlletehases Rocki brändi väljatöötamisel, lisaks olnud tegev Raadio 2-s ja Tallinnfilmis. Ta lõi kaasa läbi aegade suurimas kassa- ja vaatajanumbreid kogunud triloogias “Klassikokkutulek”. 2018. aastal alustas Genka uue põneva ettevõtmisega. Tema loodud bränd nimega G by ERRIER  pakub meestele ülikondasid, mis istuvad kui valatult. Igal õigel mehel peaks üks selline eksemplar kapis olema.

Intervjuus Markko Lehtmele räägib Genka, millest pärineb aga tema armastus korvpalli vastu, mida ta arvab mängust siin ja sealpool ookeani ning kas meie tulevik korvpalliväljakul on pigem helge või mitte.

Sa oled suuremat sorti korvpallifänn, kus Sa selle pisiku endale hankisid?

Ma elasin enne kooli minekut Kalevi spordihalli lähedal Keldrimäel ja nägin tihti neid rahvamasse, mis seal mängudel käisid. Mind on alati kõnetanud erinevad fenomenid. Asjad või sündmused, mis panevad suuri rahvamasse liikuma ja emotsioone välja näitama, olgu siis tegu spordi või millegi muuga. Lisaks oli mu ülemine naaber Rašid Abeljanov, keda ma alatasa trepikojas kohtasin ja ammulisui vahtisin. Tähtsat rolli mängib selle pisiku juures ka mu isa, kes lävis tol ajal selliste meestega nagu Heino Enden ja Andres Sõber. Kusjuures, mul on siiani alles Heino Endeni poolt kingitud Larry Birdi poster. Tänu isale sattusin väikese poisina elu esimesse korvpallitrenni, kus mu treeneriks oli Aleksei Tammiste. Nii et armastus mängu vastu sai suuresti alguse tänu isale.

Kiiret uuringut tehes selgus, et oled ka korvpalli pisut mänginud – aastal 1993/94 kuulusid TTÜ I satsi, mis kuulus lausa meistriliigasse. Lõid jalaga meistriliiga ukse lahti?

Tegelikult olin ma tasemelt ikka selline esiliiga satsi mees. Mul õnnestus paar korda isegi I liiga võitjaks tulla ja läbi üleminekumängude ka meistriliigasse saada, aga seal olid ikka mehed vastas. Ma hüppasin küll kõrgele, aga üldfüüsise koha pealt panid mehed mind paika. Minu õhukese luuletaja muskulatuuriga ei olnud Metstakkide ja Pärnade vastu midagi teha. Tollane treener Alar Sõnajalg küll ütles: “TTÜ tulevik on teie kätes, nüüd on aeg hakata meestega mängima. Kang õlgadele ja läheb!” Aga ma ei olnud sellest ideest väga vaimustuses.

Pärast kõnealust hooaega võis Sind taas leida kossusatside nimistust aastal 2001 (2001/02 kuulus Henry Kõrvits Hard Rock võistkonda – toim.), millega vahepealne periood sisustatud sai?

Muusika tegemine tundus palju lihtsam ja seal riputati medalid kohe kaela, seega see periood sai enamjaolt lavadel ja stuudiotes veedetud. Hard Rockist rääkides, siis ma olin selles satsis selle lege mängiv sponsor. Võistkond oli muidu väga kõva, Toomisted, Reigamid ja Jurkatammed.

Oled Sa mõnikord mõelnud, et pagan, oleks võinud rohkem trenni teha ehk oleksin jõudnud päris tippu?

Ikka olen mõelnud, aga ma annan endale aru, et oleksin selleks pidanud väga palju tööd tegema, et olla mõnes meistriliiga satsis kasvõi rollimängija. Mingi hetk mõistin, et olen saavutanud teatud taseme, aga puudu jääb andekusest. Vaagides seda mõtet ja omades suht laialdast huvi ka kõige muu vastu siin elus, sündis see otsus tegeleda millegi muuga, üsna valutult.

Kuigi Sinust ei saanud “päris” korvpallurit, siis armastus mängu vastu on jäänud, mis on see miski, mis Sind köidab korvpalli juures?

No ma räägin! Ma ei ole end kunagi korvpalluriks pidanud. Pigem kutiks, kellele meeldis kossu mängida. Mulle meenub üks statistiline seik. Mängisime TTÜ-ga üleminekumänge Haapsalu vastu, mis oli tol ajal meistriliiga sats. Seal mängis selline mees nagu Olev Luiga. Minust oli ta isegi sendimeeter lühem, (Henry Kõrvits on 197 sentimeetrit pikk) aga ta oli jube jõuline, tegi palju musta tööd ja oli tol ajal meistriliiga parim lauavõitleja. Selleks kohtumises võttis ta umbes 11 lauda ja ma võtsin 14. Tundsin pärast mängu, et ma olen kõige kõvem mees üldse Eesti korvpallis. Aga, mis mind köidab – minu jaoks on korvpall ilus ja valus mäng korraga.

Korvpallis on nii graatsiat kui ka väga jõulist kehakontakti, mis moodustavad sellise huvitava terviku.

Ja tegelikult, kui me ikka mõtleme, siis füüsikaseaduste kohaselt on täiesti müstika, kuidas osad tüübid suudavad väga kaugelt distantsilt nahkkera läbi väikese rõnga ajada.

Palju Sa üldse aega veedad korvpalli vaadates?

Mulle meeldib väga Eesti meistrikaid vaadata. Niipalju kui võimalik, vaatan ikka kõik otseülekanded ära. Saali jõuan üha harvemini, kuna kodus on palju inimesi, kes vajavad mu tähelepanu. Hommikukohvi kõrvale kuulub mul NBA mängude kokkuvõtete ja statistika vaatamine. Sellest on saanud minu jaoks rituaal. Euroliigat jälgin vähem. Ma ei tea, mis mul selle Euroliigaga on, aga kohalik liiga ja NBA paeluvad rohkem. Kodune liiga sellepärast, et see on meie enda asi ja NBA, kuna see on ikka ülemõistuse asi. Euroliiga on minu jaoks kuidagi liiga närvilise stiiliga. Meenutab pisut NCAA liigat, kus mängu iseloomustab selline pingestatus ja rabelemine.

On Sul Eestis ka lemmikvõistkond või klubi, kelle mänge meelsasti külastad?

Minu ajalugu on seotud Tartu Rockiga. Aastatel 2000-06 töötasin Saku Õlletehases ning kuna Saku oli tol ajal ka Tartu peasponsor, siis oli minu üheks peamiseks tööülesandeks välja arendada koostöös klubiga Rocki nimeline kaubamärk. Kogu see protsess tekitas minus tunde, et see klubi on minu oma ja peab tunnistama, see armastus pole tänaseni kadunud. Nägime ropult palju vaeva ning see töö ja vaev tasus end ära. Sümpaatne on, et tegelikult pole Tartu Rock kuhugi kadunud – selle tõestus on Meelis Pastaku ja Tanel Teini ambitsioon kogu süsteem taaselustada. Kui juba sellised mehed asja ette võtavad, olen mina ka nõus kampa lööma.

On Sul ka mõni lemmikmängija Eestis, Euroliigas, NBA-s kes on Sulle sümpaatne?

Ajaloost oli minu suur eeskuju Dennis Rodman. Ta tegi retsilt tööd ja lahutas ka meelt. Samas mulle meeldib, kellele siis ei meeldiks, Kawhi (Leonard), kes teeb ka retsilt tööd, aga meelt eriti ei lahuta. Eks sümpaatseid mängijaid on palju. Lihtsalt pean mainima, et ma pole suur LeBron James’i austaja. Kahtlemata on ta väga hea korvpallur, aga tema mängustiil mulle ei istu. Eestis on mu vaieldamatu lemmik Veidekas (Rain Veideman – toim.), lisaks hoian pöialt ka Schmalzile, (Eric Schmalz – toim.) et tal läheks isiklikus plaanis hästi, sest tema isa oli mu klassivend, kellega koos tulime lausa Tallinna keskkoolide meistriks.

Teadupärast köidab suurt hulka Eestis Euroliiga ja Kaunase Žalgiris, kuidas Sinuga lood on? Oled ka käinud nende kodumänge vaatamas? Või oled käinud NBA-d vaatamas?

Nagu enne mainisin, siis Euroliigat jälgin vähe. Kui vaatangi, siis justnimelt Žalgirise mänge. Käisime vist eelmisel aastal Kaunases Žalgirise ja Barcelona mängu vaatamas. Mingid Koponeni (Petteri Koponen  toim.) Soome sõbrad kutsusid kaasa, väga meeleolukas oli. NBA-d olen kahel korral käinud vaatamas, 2008. aastal Los Angeles Clippersi ja Toronto Raptorsi kohtumist. Mõlemad satsid sakkisid toona. Teist korda käisin NBA-d vaatamas 2012. aastal, kui mängisid Clippers ja Dallas Mavericks. 2008. aastal, kui Blake Griffin oli parasjagu rookie-aastat tegemas juhtus nii, et ta sai vigastada.

Vot siis ma olin tõsiselt kurb ja mõtlesin suurest kaastundest, et edaspidi tulgu või maavärin, aga ma toetan oma mõtetes alati Clippersit.

Nüüd on väga hea meel, et Kawhi Leonard ja Paul George on Clippersis.

Sa said mõnda aega tagasi hakkama ühe ülimalt eduka projektiga, kui tegid eestlastele uue korvpallilaulu. Kuidas see sündis? Kust tuli idee?

Veeretasime seda ideed juba aastaid korvpalliinimestega. Leppisime kokku, et teen siis, kui miskit pähe turgatab ja niisama punnitama ei hakka. See võttis oma 5-6 aastat aega, kuni lõplik produkt valmis sai.

Kas selle hiti ridade vahele on ka mõneti peidetud Henry Kõrvitsa korvpallurikarjäär?

Jah, ikka on peidetud. Praktiliselt kogu esimene salm räägib sellest, kuidas ma ikkagi hakkama ei saanud. Näiteks: “Võib olla meeldis trenni mulle liiga vähe teha, a lugupidamine mängu vastu ei saa väheneda…” jne.

Olid Sul endal ka mingid ootused lootused sellele laulule? Fakt on, et see kõlab pea igal Eesti liiga mängul ning inimesed on selle soojalt vastu võtnud. On see Sind üllatanud?

Mul ei ole kunagi ühtegi ootust oma loomingu suhtes. Loominguga on see värk, vähemalt minul, et tekivad peas mingid riimid, rütmid, meloodiad ja siis mingi aeg pead selle ära vormistama, sest muidu on ta omamoodi taak su peas. Et lõpp-produkt kasvõi ühele inimesele väga meeldib, on juba omaette boonus.

Kuidas Sa näed või tunned, milline võiks olla meie korvpalli tulevik? Tundub see pigem õiges suunas minevat või võiks midagi olla paremini?

Mina ootan ikka seda, et meie koondis jõuaks taas EM-ile. See peaks olema meie ühtne eesmärk. Klubide kohapealt ootan tasavägisust ja huvitavaid ning meelelahutuslike kohtumisi. Mul on tunne, et meil on kossuskeenes kogu aeg mingi uss sees, selline Pearu-Andrese sõtkumine käib alalõpmata.

Teisalt on see mõneti arusaadav, kuna egod on suured ja visioonid erinevad ja sellisel juhul on konflikt kerge tekkima. Kokkuvõttes on nii Pearule kui Andresele korvpall hingelähedane, aga me peaks siiski ühtse tee leidma, mida mööda käia. Ilmselt on samad probleemid ka teistes kossuriikides, mitte ainult Eestis.

Mis arvad, kas meil on varsti taaskord oma NBA mees olemas? Kes see olla võiks?

Ma ei tea, kas varsti, aga kunagi ikka. Ma ei oska nende nooremate kuttide kohta, kes välismaal mängivad, suurt midagi öelda. Isegi noort (Henri) Drelli pole ma peale selle ühe Serbia mängu rohkem oma silmaga näinudki. Vaadates, kuidas tüübid siin (Isaiah) Briscoe ja teiste selliste NBA pingimeeste vastu sõdinud on, siis materjali nagu justkui oleks. Eks siin on ka palju bisnesis kinni ja muidugi peab endal olema hulgaliselt sisemist nahhaalsust.

Tee palun kõigile noortele ja miks mitte ka vanematele mängijatele väike ergutuskõne, kui mõnikord hakkab mast maha jooksma.

Sul pole praktiliselt mitte midagi muud vaja teha, kui pall iga viskega korvi saada. Nii lihtne see ongi. Tee selle nimel tööd, et sa oleks suuteline eemaldama kõik takistused oma teelt, et see f***ing pall korvi saada ja ongi leping taskus!