Mõni nädala tagasi toimus Kuressaares Läänemere ajaloopäeva seminar. Üritus, mida korraldavad organisatsioonid Turun Yliopistosäätiö ja Kuressaare linn, oli järjekorras üheteistkümnes. Seal on heatasemeliste ettekannete vormis käsitletud Läänemere piirkonna tulevikuväljavaateid. Esinejateks on olnud teiste hulgas Jaan Kaplinski, Seppo Zetterberg, Siim Kallas, Heikki Talvitie, Kersti Kaljulaid.
Sel aastal otsustati vähendada otsese poliitika osa ja keskenduda rahva meeloludele. Tuleva aasta märtsis täitub 100 aastat Georg Otsa sünnist. Temast kõneles kirjanik Kulle Raig, kes juhtis meie mõtted Soome ja Eesti helisillale. Otsa ei peetud Soomes kunagi nõukogude lauljaks, kuigi 60ndatel aastatel tuli see tiitel kavalehtedele kirja panna. Pikaajaline Soome ja Eesti raadiote koostööprogramm Helisild-Sävelsilta kannab Vikipeedias siiani tiitlit „Soome ja Nõukogude Liidu raadiote muusikaprogramm“, kuigi tegemist oli just Eesti ja Soome koostööga. Pikaajaline koostöö raadiote vahel lõppeski sellega, et Moskvas hakkas keegi torisema.
Soomlaste jaoks Georg Ots oli ja on jätkuvalt eestlane, vennasrahva esindaja. Ta ise ka hoolitses selles vaimus soomlastega läbikäimise eest. Seepärast on “Saaremaa valss” olnud Soomes isegi populaarsem kui Eestis. Nii on inimesed – mitte bürokraadid või poliitikud – otsustanud. Seda ei ole otsustatud üheski Euroopa komisjonis. Nõukogude Liidu ettekirjutusi tuli järgida, kuid otsused sündisid inimestes, sügaval eestlaste ja soomlaste sisimas.
Ent Moskva seisukohadki on muutnud. Nii võib järeldada Helikon Opera esituse põhjal Saaremaa ooperipäevadel. Otsast loodud pilt oli kaugel nõukogulikust, kuigi mõned eestlased leidsid väljendite tagant ikka veel nii mõndagi. Venemaad ähvardab küll kaos, kuid Helikon Opera pilt Otsast annab lootust millelegi paremale kunagi tulevikus. Millegi uue kättejõudmiseni läheb vist küll veel aega.
Rahvaid lähendavaks teguriks on inimlik mõõde, mitte Brüsseli bürokraatia ega sotsialistlik purism. Kahjuks ei ole muusikaalane koostöö Soome ja Eesti vahel kaugeltki samal tasemel kui möödunud aastakümnetel, ütles seminaril kõnelenud laulusõnade autor Harri Rinne. Ta on elanud juba pikka aega Hiiumaal.
Kuid ikka ja jälle nähakse, et inimesed otsustavad ise, mis neile meeldib.
Eesti ja Soome vahelistes lauludes ei ole siiski küsimus pelgalt kahepoolses tegevuses. 100 soome-eesti laulust raamatu kirjutanud Mikko Savikko ütleb, et kümnetel lauludel on laiem taust. „Pikku poika posteljoon“ oli algselt saksa laul, ka mitmed rootsi laulud on leidnud eesti ja soome vormi. „Kallavesj, Kallavesj“ oli algselt Eesti laul „Võõrsil“, kuid käis enne Kuopiosse jõudmist Ameerikast läbi.
Huvitav teema on Eesti ja Soome riigihümnid. Savikko pöörab tähelepanu sellele, et eestlased laulavad „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Soomlased seevastu laulavad „oi maamme Suomi…“.
Mikko Savikko ütleb, et laulude erinevused peegeldavad erinevat juhtimiskultuuri. Eestlaste sakslastelt ja venelastelt pärinev viis juhtida või vastupidi, olla alluv, on soomlaste jaoks võõras. Üks esindab ülemvõimu kultuuri, teine partnerlusühiskonda.
Igal juhul on Savikko kogutud 100 laulu soome ja eesti keeles märkimisväärne kogu. See on saanud sündida ainult vennasrahvaste kultuuripärandist. EL üritas kunagi 90-ndatel luua ühtset Euroopa „riigihümni“, kuid see idee ei võtnud tuld. Lipp lehvib küll nagu Nõukogude lipp omal ajal.
Georg Otsa laule lauldakse endiselt palju. Üks Soome meister sellel alal on Eino Grön. Ta jõudis noores eas esineda paar korda Otsaga samal üritusel. Ta ütleb, et kõigest paistis välja, et Ots oli palju rohkem kui lihtsalt laulja. Ta rõhutas kõigis oma esitustes terviklikkust. Soomes oli ta vennasrahva esindaja.
Eino Grönilgi tekkisid alates 60ndate algusest laialdased kontaktid Eesti sõprade ja publikuga. Ma mäletan hästi tallinlanna hüüatust umbes aastast 2000, kui ta sattus Einoga silmitsi: Oi Jumal, ma olen kogu elu soovinud, et näeksin kunagi elusast peast Eino Gröni!
Veidi teistsuguseid mõtteid äratab värske vestlus vennasrahvaste Ungari ja Soome vahel. EL-i eesistujariik on EL-i otsuseid alandlikult järgides läinud enamusega kaasa erinevate sanktsioonide kehtestamisega Ungari suhtes. Ungari ei ole kuuletunud EL-i õigusriigi alastele nõudmistele, vaid otsinud rahvuslikke lahendusi. Need ei sobi enamusele, kuhu nii Soome kui ka Eesti kuuluvad.
Võimalik, et Ungari praegune suund vaevalt sobib EL-i peavooluga, kuid leian, et ultimaatumitega seda ei muuda.
Pigem tuleks mõista, miks postsovjetlik riik otsis oma lahendust, kui immigrandid saabusid Ungari piirile. Ungari mõistmist toetab vähemalt tõsiasi, et EL ise hakkas kiires tempos laienema endistesse sotsriikidesse. Kuid see oli võimatu, kui eesmärgiks oli poliitiline võim.
Ma ei ole ise Ungariga palju tegelenud, kuid sellel vennasrahval on siiski koht minu südames. Mäletan hästi aastat 1956, kui Nõukogude Liit okupeeris Ungari. Pidasin siis oma kooli koosviibimisel oma esimese poliitilise kõne. Asusin ühemõtteliselt Ungari poolele ja Nõukogude Liidu vastu. See ei lahendanud Ungari kriisi, kuid minu enda jaoks oli seisukohavõtul suur tähendus. See oli seisukohavõtt vennasrahva eest.
Sama saatus, mis on tabanud rahvuslikku mõtlemist EL-is, on tabanud ka üht euroopaliku laulutraditsiooni keskset nähtust, Eurovisiooni lauluvõistlust. Algselt oli ringhäälinguettevõtete eesmärk esitleda Euroopa riikide mitmekülgseid ja rikkalikke muusikatraditsioone. Lõpptulemuseks näib siiski olevat üks ja sama skeem, millest kõrvalekaldujad mõistetakse istuma tagumisse ritta. Suurim süü selles lasub meedial, mis üha selgemalt surub massikommunikatsiooni samasse skeemi ja samasse mõtteviisi. Pole siis mingi ime, et konservatismi häll Suurbritannia otsib oma lahendust massikommunikatsioonikaoses, mis on haaranud ka EL-i poliitiliste otsuste tegemise.
Jarmo Virmavirta
Jarmo Virmavirta on professor. Oma kolumnides kommenteerib ta Soome ja Euroopa poliitikat. Ta on töötanud Yleisradio uudiste ning ajalehtede Turun Sanomat ja Uusi Suomi peatoimetajana, olnud pikka aega Soome välispoliitika instituudi juhatuse ja välissoomlaste ühenduse Suomi-Seura esimees ning tegutsenud ka Postimehe kolumnistina 2002–2012. Loe artikleid (12)
