Olukorras, kus Tallinna linn taganeb oma lubadustest Reidi tee ehitamisel, peatänava projekti elluviimisel ja rattastrateegia rakendamisel, on oluline, et sõna võtavad kõik, kes nõuavad paremat elukeskkonda, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia lektor ja urbanist Mattias Malk.

Linna tervikuna hoomata on üsna raske – ruumilisi, sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke, geograafilisi ja kultuurilisi kihistusi on lihtsalt liiga palju. Lisaks on linnaülesed üldistused ja statistika eri rajoonide reaalsusest üsna kaugel. Näiteks kuuluvad Tallinna kesklinna haldusüksusesse vanalinna ja Maakri kõrval samuti Mõigu asum ja Aegna saar. Lasnamäe ja Nõmme on küll linna eri otstes, aga võiks üksnes ruumilise analüüsi – ilmselt ka keskmise sissetuleku – põhjal olla sama hästi ka erinevates riikides.

Seega ei annaks ka linnaosade eraldi uurimine eriti head üldpilti linnast. Paremaid järeldusi saab teha üksnes eri linnaosi võrreldes ja nende omavahelisi seoseid uurides.

Tänava peamine funktsioon on võimaldada liikumist: ühendada omavahel erinevaid kohti ja inimesi. Tänava kontekstis toimuvad üleminekud ja joonistuvad välja eri kohtade sarnasused ja erisused. Sellest tulenevalt on tänav eriti sobilik kontekstiüleseks võrdluseks ja linna arengute kaardistamiseks. Näiteks on üksnes jälgides hoonete tüüpe, liiklusmahtu, söögikohti ja kauplusi võimalik tuletada küllaltki palju kohalike elanike kohta. Eriti põnev on jälgida kasutuse ja harjumuste muutumist ajas, sest lisaks transpordile toimub tänava raames liikumine nii sotsiaalses kui ka kultuurilises mõttes. Ehk, kuigi tänavate ülesanne on võimaldada liikuvust, on tänavad ka ise pidevas liikumises ja aitavad meil seega paremini mõista linnas toimuvaid protsesse tervikuna.

Linnahuvilistel aitab linna mõista sel aastal juba kuuendat korda toimuv töötuba Urbiquity Urban Lab (UUL), mille siht on teadvustada, et linna, selle ajaloo, hetkeseisu ja tulevikku mõjutavate tegurite tundmine on oluline igaühele. Inimeste teadlikkus ja kaasatus on parema linnaloome aluseks.

Töötoad võtavad oma uurimuse aluseks konkreetse tänava kui linnaühiku, samuti saab linnasisesele võrdlusele lisaks kõrvutada ka eri linnu. Kui kahe esimese aasta töötoad tegelesid peaasjalikult linna kui terviku tõlgendamisega – näiteks, mis üldpilt tekib välismaalasel Tallinnast, kui jalutada vanalinnast Lasnamäe lõppu välja? – keskendusid 2018. aasta töötoad Tallinnas ja Milanos konkreetselt ühele tänavale. Ühelt poolt eesmärgiga teravustada väljundit, kuid ka selleks, et spetsiifiliselt uurida tänavat kui linnaühikut.

2018. aasta töötubades võrdles Urbiquity Via Padovat Milanos Tallinna Kopli tänavaga. Mõlemas linnas korraldati nädalane töötuba, kõnniti terve tänava pikkus, kohtuti kohalikega ja esitleti valminud uurimusi avalikkusele. Kuigi kahe konteksti vahel on alati lihtsam leida erisusi, leidus kindlasti ka sarnasusi. Mõlemad tänavad ühendavad linna keskust ääremaaga, on keset gentrifitseerimisprotsessi, on linnas märgilise tähtsusega ja sealjuures alauuritud. Seega ei ole juhuslik, et juba teist aastat järjest keskendub UUL Kopli tänavale.

Miks uurida just Kopli tänavat?

Kopli tänava raames väljenduvad Tallinna eri polaarsused: rikkus ja vaesus, kaasatus ja eraldatus, loovus ja stagnatsioon. Kui tänava algust domineerib Telliskivi loomelinnak, siis Kopli poolsaar tipneb endiselt lagunevate hoonetega, mille ümberehitus, lammutamine ja endiste prekaarsete elanike väljatõstmine tulevastele korteriomanikele ruumi tegemiseks on näitlikud üldistest linna kujundavatest võimusuhetest ja omandamispraktikatest. “Omandajateks” on antud juhul kinnisvaraarandajad ja “omandamisele” kuulub esmajärgus loomulikult kõik ajalooline, mida on võimalik kasumit taotledes romantiseerida. Ehk Kopli puhul on selleks valdavalt kõik tööstuslik. Teadagi on tööstuslik pärand romantiline ainult siis, kui tööstus ise enam ei toimi – ehk Kopli väärtus ja vaesus väljenduvad ühes ja samas teguris.

Kopli tänavat võib vaadelda kui kogu Eesti industrialiseerumisloo võtit, kuivõrd seda ääristavad-lõikavad raudteed ning tööstused ja kuhu nood viivad, on märgilise tähtsusega kogu riigis. Ühtlasi võib keskenduda üksnes arhitektuurile: uus EKA hoone, Balti Jaam ja turg, stalinistlik arhitektuur, Tallinna tüüpi majad, hävitatud Kopli kalmistu, Kopli Liinid ja Vene-Balti Laevatehas.

Kuigi Kopli tänavat saab vaadelda sotsiaalkriitiliselt, on Kopli ja Telliskivi suhtest sirgunud mitmed Tallinna põnevamad arengud erinevate festivalide, pidude ja kodanikualgatuste näol. Kopli on tänaseni linnaliste tajus veidi kõrvaline linnaosa – peaaegu nagu päris saar, mitte ainult poolsaar – samas oli Kopli nimi see, mis ehtis esimest #muhoov-stiilis pusa ja reklaamis uhkust olla Koplist pärit.

Sama hästi võib ka küsida, miks mitte uurida Kopli tänavat. Üks Urbiquity töötubade põhitõde on, et väärtuslikku infot leidub kõikjal. Tuleb ainult osata küsida õigeid küsimusi, kasutada selleks vastavaid uurimismeetodeid ja olla uudishimulik ning vastuvõtlik.

Et tuleviku linnad oleksid sellised, kus oleks hea elada kõigil, on need oskused aga universaalselt vajalikud. Olukorras, kus Tallinna linn taganeb oma lubadustest Reidi tee ehitamisel, peatänava projekti elluviimisel ja rattastrateegia rakendamisel, on oluline, et sõna võtavad kõik, kes nõuavad paremat elukeskkonda. 

Mis on Urbiquity Urban Lab 2019?

UUL 2019 toimub Tallinnas 9.–14. septembril ja selle korraldajad on Urbiquity: Mattias Malk (ET), Stefano Carnelli (IT) ja Pablo Conejo (ES). Meeskond kohtus Goldsmithsi ülikoolis sotsioloogiaõpingute käigus, kus neid liitis nii ühine huvi linnaruumi ja fotograafia vastu kui ka üldine rahulolematus ruumihariduse suhtes ühiskonnas. Urbiquity korraldab alates 2016. aastast erinevaid töötubasid, näitusi ja esitlusi üle Euroopa.

Esimene UUL toimus 2016. aastal Tallinnas ning seda on peale seda korraldatud ka Madridis ja Milanos. Urban Labi formaadi eesmärk on luua keskkond, kus kohtuvad kohalikud ja välismaised linnahuvilised, kellel on võimalus tundma õppida üht konkreetset linna või linnaosa ja luua Urbiquity meeskonna toel lühiuurimus, mida töötoa lõpus esitletakse avalikkusele. Nädala käigus jalutatakse linnas, kohtutakse erinevate spetsialistide ja kohalikega ning toimuvad tagasiside- ja vestlusringid, mis toetavad osalejaid projektide loomise käigus. Sealjuures julgustab Urbiquity osalejad aktiivselt katsetama uurimistöös narratiivi loomisega ja kasutama kaasavaid meetodeid nii projekti uurimise kui ka esitluse käigus. Töötuba aitab Tallinna ja üldse linnaruumi paremini mõista ning linnakeskkonna toimimisest aru saada.

Urbiquity Urban Lab on osa Tallinna Arhitektuuribiennaali satelliitprogrammist ja toimub Tallinnas 9.–14. septembril. Kogu programm on ingliskeelne ning kuigi töötuba on suunatud eeskätt arhitektidele, sotsioloogidele ja kunstnikele, on osalema oodatud kõik linnahuvilised. Registreeruda saab siin.

Artikli autor Mattias Malk on urbanist, lektor ja juhendaja, kes elab ja töötab rahvusvaheliselt. Ta on Urbiquity loov- ja visuaalurbanismi platvormi kaasasutaja, AHRC rahastuse saaja, Eesti Kunstiakadeemia lektor ja vabakutseline fotograaf.