Carolin oli mõni nädal vana, kui ta nägi esimest korda oma isa, missioonisõdurit Arret. Kahjuks jäi see ka tema viimaseks korraks. Puhkuselt operatsioonipiirkonda Iraaki naastes Arre langes. Eestisse jäid temast maha noor naine ja väikene tütar. Aasta oli siis 2004.
Olen alati imetlenud solidaarsust, mis valitseb relvavendade vahel. See on tajutav õhust ja nende olemisest isegi siis, kui nad sellest parasjagu ei räägi ega isegi mõtle. Ka langenud vanemveebel Arre Illenzeeri peret ei jäetud tol keerulisel hetkel hätta. On oluline meeles pidada, et toetusskeemid, mis nüüdseks riiklikul tasandil veteranidele mõeldud on, polnud siis veel praegusel kujul välja töötatud. Seetõttu koondusid Arre sõbrad ja hakkasid Carolini ning tema peret toetama.
Kahjuks ei olnud Arre ainus langenu, tuli juurde neid, kes jätsid lahinguväljale oma elu, ning ka neid, kes said raskelt vigastada. Ühiselt sooviti neid peresid aidata, mistõttu asutasid MTÜ OSMTHi, Eesti NATO Ühing ja Reservohvitseride Kogu Carolin Illenzeeri fondi, et toetada Eesti kaitseväe teenistuses langenud või raskelt viga saanud kaitseväelaste lapsi.
Carolin Illenzeeri fond opereerib ainult tänu eestlaste lahkele annetamisele. Toetuste abil on meil igal aastal võimalik maksta teenistuses langenud või raskelt viga saanud kaitseväelaste lastele koolikoti-toetust ning aidata lapsi sammukese nende unistustele lähemale huvihariduse toetamise kaudu – olgu selleks siis ratsutamine, jalgpall, korvpall või kitarriõpe. Meie nimistust käivad esimesed noorukid juba ka ülikoolis ning saavad meie poolt stipendiumi. Oleme veendunud, et hea haridus on võti tulevikku ning huvihariduse kättesaadavus on kriitilise tähtsusega, et lapsed ja noored leiaksid üles või toetaks neid andeid, mis muidu ei pruugiks välja tulla või millega ei saaks süvendatult tegeleda.
Annetamine näitab hoolivust
Eesmärkide elluviimiseks vajame igat toetust. Ehk kõige olulisem on isegi teadmine ja kindlustunne, et inimesed hoolivad ja soovivad aidata. Oleme südamest tänulikud iga korjanduskarpi pandud euro eest ning rõõmustame igakuiste püsimaksete üle, aga kahjuks vaid nende annetuste põhjal fond tegutseda ei suudaks. Lisaks vajame suuri ettevõtmisi, et tõmmata tähelepanu kogu teemale, fondile ning suunata avalikkust lastele ja nende vanemate peale mõtlema.
Annetamise puhul on väga levinud emotsioon, et miks küll peab jälle kuhugi raha andma, sest nende teemadega peaks tegelema hoopis riik? Miks anda raha loomade varjupaigale, kui kuskil on nälgivad lapsed? Miks tegeleda naiste õigustega, kui kuskil surevad inimesed vähki? Miks toetada kedagi Aafrikas, kui meil kodumaalgi on probleeme jalaga segada.
Kõigepealt võib hakatuseks ning rahustuseks öelda, et tegelikult ei peagi ega saagi igale poole annetada. Nii nagu meil on eelistused söögi, muusikamaitse ning elupaiga osas, nii võime me vabalt eelistada keskkonnateemasid inimõigustele ja muidugi ka vastupidi.
Oluline oleks hoopiski meeles pidada, et kui sa näed raha küsimas kedagi, kellele parasjagu ei soovi annetada, siis võiks kiiresti oma peas läbi mõelda, kellele hoopiski tahaks annetada?
Ja see toetus kohe ka ära teha. Vaid natuke guugeldades ja õigeid märksõnu kasutades võib päris kiiresti leida just selle organisatsiooni, mis tundub kõige südamelähedasem.
World Giving Indexi kohaselt on eestlaste seas annetamine tõusuteel, inimeste hulk, kes ütlesid, et annetasid eelmisel kuul, on tõusnud 7% võrra ehk siis oleme hüpanud 22% pealt 27% peale. Maailma arvestuses oleme sellise käitumisega kusagil keskpaigas. Kuigi näeme annetuste kasvu, siis arenguruumi kindlasti on. Ma absoluutselt ei usu, et see ülejäänud 73% eestlasi ei soovi ega taha annetada või on lihtsalt kitsid. Arvan, et n-ö häda on selles, et meil lihtsalt puudub harjumus annetada ning otsest annetamisvajadust me ka ei evi. Kui aga probleem silme ette tuuakse, lahti seletatakse ning annetamine lihtsaks tehakse, siis näidatakse heal meelel lahkust üles ja annetataks erinevatele algatustele. Eriti mõjusad on siinkohal telesaated, kus muljetavaldava kiirusega vajalikud summad kokku kogutakse. Järelikult eestlased hoolivad ja aitavad heal meelel, kui ainult neilt küsida.
Kellele annetada?
Aga kuidas siis küsida ja kuidas selle 73% inimesteni jõuda? Kuna olen aastaid tegelenud heategevusega, olnud aktiivne vabaühendustes, siis ka minu meilikasti jõuavad vahel kirjad, kus sõbrad-tuttavad küsivad, kuhu annetada või kus saaks midagi head teha. Ma sooviksin südamele panna, et alati ei peagi annetama kampaania korras või jõulude ajal. Võib ka hakata mõne organisatsiooni püsiannetajaks, nii et süda on kogu aasta vältel rahul. Vahel vajatakse püsivat tuge rohkemgi kui ühekordset sutsakat.
Mina ise olen toiminud järgmiselt. Oma igapäevase tasustatud tööga panustan ma paari vabaühenduse hüvanguks, sinna kulub minu aeg ja energia, lisaks sellele toetan püsiannetusega üht organisatsiooni, kelle tegevust pean ühiskonnas väga vajalikuks, kuid mis sageli laiapõhjaliselt ühiskonda ei kõneta. Minul endal ei ole aega ja energiat neid teemasid ühiskonnas esile tõsta, olen tänulik, kui keegi teine tegeleb, teeb ning mina suunan sinna vaid oma annetuse. Lisaks on mul veel Keenias üks tüdruk, kelle õpinguid ma toetan, sest ilma selleta ei oleks tal võimalik koolis käia. Otse loomulikult annetan ka emotsioonipõhiselt. Lihtsalt siis, kui keegi ilusti küsib või mõnda annetuskarpi näen. Keskmiselt kulutan kuus annetustele umbes 30 eurot. Ma tean, et kui need summad automaatselt iga kuu maha ei läheks, siis sulaks see 30 eurot muudele asjadele nii, et ma ei märkakski. Aga kui mõtlen sellele, millist muutust ma suudan luua, et tänu minule saab üks inimene hariduse.
Päriselt ka, see annab mulle väga hea tunde ja see on ka põhjus, miks inimesed sageli annetavad, sest see teeb meid ennast ka õnnelikumaks.
Annetamine annab meile ka midagi vastu, aitab olla osaline milleski heas, mõjutada kellegi elu suurelt ja nüüd otsekohe.
Seega me peaksime oma rõõmu ka jagama ja tehtud heategudest kõva häälega rääkima – sellest, miks, kellele ja milleks me annetame.
Kahjuks tagasihoidlikud eestlased pigem ei soovi enda annetamisest rääkida, ma arvan, et see tundub neile natuke uhkustamisena. Edasile rubriigis “Tark annetaja” ilmunud intervjuus ütleb Asha Curran #GivingTuesday eestvedaja: “Inimesed ju jagavad seda, mille üle nad uhked on – käisime lastega matkal, jooksin täna trennis poole pikema maa kui tavaliselt … Sõbralt sõbrale soovitustena leviv heategevus kasvab praegu aastas umbes 70%, nii et minu meelest on täitsa adekvaatne argumenteerida, et on isegi vastutustundetu oma annetustest mitte rääkida.”
Seega kutsun kõiki üles enda annetustest ja heategevusest rääkima, see ei ole häbiasi, vaid hoopiski uhkusehetk. Niimoodi on meil kõigil võimalus olla osaline parema ühiskonna loomises, õnnelikud on nii annetuste saajad kui ka annetajad. Nii nagu ei saa kunagi valmis Tallinna linn, nii ei jõua me kunagi olukorda, kus mitte keegi ühiskonnas abi ei vaja. Igaühe abi loeb ja ei tasu kunagi mõelda, et mingi summa on liiga väike. Pigem tasub mõelda, kuidas paljude väikeste summadega saab teha suuri asju.
Ja tasub ka meeles pidada, et annetama ei pea ilmtingimata raha, saab annetada ka enda aega või oskusi. Meie fondi toetavad näiteks paljud muusikud, kes esinevad kontserdil “Laulud sõdurile”, mille eesmärgiks on koguda annetusi langenud ja vigastatud võitlejate lastele haridustee toetuseks. Lisaks annetustele soovime muidugi ka ühiskonnas meelde tuletada, et kusagil on mehed, kes iga päev riskivad enda elu ja tervisega, et tagada meie julgeolek. Kontserdi vaheklippides jutustame lugusid neist meestest ja nende lastest, kuidas läheb elu edasi, kui on juhtunud halvim. Need lood on liigutavad ja me ei tohi neid unustada. Heategu on HEA TEGU!
***
Heategevuslik kontsert “Laulud sõdurile” toimub tänavu 22. juunil kell 19.00 Tartu Jaani Kirikus. Kontserdist teeb otseülekande ETV.
Carolin Illenzeeri fondi annetusnumbrid:
- 9006705 – 5 eurot
- 9006715 – 15 eurot
- 9006735 – 35 eurot
