Mõned aastad tagasi tõin Vanemuises lavale Daniel Glattaueri romaani dramatiseeringu, meilikirjavahetusel põhineva romantilise melodraama “Hea põhjatuule vastu”. Tegemist on kirgliku armastuslooga mehe ja naise vahel, kes teineteist kunagi teisiti kui meilitsi kohanud pole, ent mees kohtub siiski nii öelda live’is naise sõbrannaga, trotsist, et naine sõbrannaga kohtumist mehele kangesti soovitanud on. Mõni aeg pärast kohtumist kirjutab mees enda ja sõbranna (Mia) kohta naisele (Emmi) nii: “Hea küll, Emmi, Mia ja mina… me küll ei armunud teineteisesse, aga me magasime teineteisega. … Meile piisas sellest, et tegime seda teile meelega. … Me olime teie peale tõeliselt pahased! … Jah, see funktsioneeris ühe öö, teist enam mitte. Pikemat aega saab ainult “teineteisega” magada, mitte kellegi ühise kolmanda vastu.”
See tsitaat meenus mulle tänavu kevadel, kui kõigil meil, valimisõiguslikel kodanikel oli võimalus lühikese aja vältel kaks korda valimas käia – siis kohalikel ja Euroopa valimistel. Meenus, sest tundus kõnekas.
