Fotograaf Jarek Jõepera: mind inspireerivad inimesed, loodus, masinad & ehe sportlik emotsioon!

Foto: Jarek Jõepera

Korduvalt auhindadega pärjatud Jarek Jõepera (45) on avalikkusele tuntud eelkõige loodusfotograafina. Tegelikult on looduses müdistamine suures osas hobi ning endisele pressifotograafile toob leiva lauale hoopis firmatellimuste täitmine, räägib ta intervjuus ajakirjale Fotojutud.

Kunagi ammu ehk aastatel 1997–2002 olid sa erinevates väljaannetes pressifotograaf, mis tähendab, et tulistada tuli puusalt ja tulistada tuli hästi. Kuidas see kogemus sind kui fotograafi edaspidi mõjutanud on?

Mõjus hästi. Pressifoto puhul ei saa ju reeglina midagi lavastada, sa oled jälgija ja see on mõneti sarnane looma- ja linnufotograafiaga. Kõik juhtub ootamatult ja äkki. Pressifotograafia kogemusega fotograafid suudavad kiiremini hinnata valgusolusid ja kompositsiooni. Emotsioon tuleb kohe edasi anda. Muudes žanrites, näiteks maastikufotograafias, on fotograaf ju ka jälgija, aga tal on aega sättida.

Ehk siis pressifotograafi kogemusega inimesel on kogu aeg nn kaader silmade ees?

Jah, on küll. Olen ikka naljaga öelnud, et olen kohati nagu pervert Pirita rannas, kogu aeg otsin ja näen mingeid võimalusi. Pidevalt skaneerin ümbrust. Rõõm on tõdeda, et aastatega tekib seda aega juurde, kui suudan skaneerimisrežiimi välja lülitada.

Kui sa kaamera kätte võtad, siis mis sind käima veab?

Kui ma pildistan inimesi, siis ongi kõige olulisem emotsiooni edasiandmine. Otsin emotsioone, siirast ja päris olekut ning ausaid hetki. Kõik algab muidugi keskkonnast ja taustast, mis tihti annab fotole suure osa selle loost.

Looduspiltide puhul otsin aga muinasjutulisust, helgust, ajatut vaikelu või erilist valgusvihku, mis kõike muudab.

Samuti seda, kuidas talletada pilti emotsiooni, mida ise seal viibides tundsin. See on kõige raskem – pildistada iseend, kui sind ennast kaadris pole.

Masinate ja objektide puhul otsin teatavat esteetikat, isegi steriilsust, graafikat, jooni, mustreid.

Paljud teavadki sind ju peamiselt loodusfotograafina. Oled ainsa fotograafina kaks korda Looduse Aasta Foto konkursi kinni pannud ja tegid Admiraliteedi basseini ääres kuulsad hülgefotod.

Konkursside jaoks pole ma kunagi pilti teinud, aga loodust meeldib mulle pildistada ja Looduse Aasta Foto konkurss on üks tõsiseltvõetavamaid fotokonkursse Eestis.

Tegelikult oled sa aga väga universaalne fotograaf, teed portreed, tootefotosid, spordireportaaže…

Igapäevaste tööde žanrite järgi peaksin ennast nimetama eelkõige korporatiivfotograafiks. Leiva toovad lauale firmatellimused, olgu selleks portreefotod, fotolavastused, firmasündmused, hooned, interjöörid, kõikvõimalikud masinad, tehased. Samuti olen aastate jooksul läbi viinud päris palju erinevaid fotokoolitusi.

Looduse ja spordi pildistamine on suures osas puhas hobi. Kui keegi tellib mind looduspilte tegema või sporti pildistama, siis on see alati imeline tunne ning päeva lõpus küsin endalt, kas see oli nüüd puhkus, mille eest veel peale maksti. Ja noh, kui satun fotograafina olümpiamängudele… Siis pole enam midagi rääkida. Fotograafina olen käinud Sydney, Salt Lake City ja Pekingi olümpiamängudel.

Enamik elukutselisi fotograafe on spetsialiseerunud siiski kahele-kolmele suunale. Kui keeruline on ennast üldse erinevate žanrite vahel ümber lülitada?

Ühel ajal mitut asja ei suuda muidugi teha. Kui oled keskendunud makrofoto objekti leidmisele, siis puuladvas olev kotkapesa või kõrvalseisev kits jääb märkamata. Isegi kui näed, siis on sul ikkagi vale objektiiv ees.

Aga ühest žanrist teise hüppamine ei ole keeruline. Palju raskem on see, kui pead hommikust õhtuni sama asja tegema – näiteks portreefoto sessioon, mille käigus on vaja päeva jooksul üles võtta üle 20 inimese. Tean juba, et kuskil 16 inimese juures hakkab minema raskeks. Õhtul koju jõudes olen tühi ja sõnatu kui sidrun. Kui hommikul pildistan loodust, päeval sporti ja õhtul firmasündmust, siis pole vaimselt midagi keerulist – pigem ajafaktor ja kellaaegades püsimine on see, mis stressi tekitab. Pildistades inspireerivadki mind neli vaala: inimesed, loodus, kõikvõimalikud masinad ja ehe ning äge emotsioon läbi spordi.

Sa pole ju ühegi kliendi külge nabanööriga seotud. Kuidas see vabakutselise elu üldse käib? Kuidas kliente otsid, milline on töönädal?

Mina olen veendunud, et töö tuleb ise fotograafi juurde. Sul võib olla ju ambitsioon teha vinget moefotograafiat – jätame siit välja üliandekad erandid, kes kohe pesast taevasse tõusevad – kuid kindlasti on lihtsam kasvatada kliendibaasi, kui sa oled laiapõhjaline. Alguses ei tohi olla pirts, et näiteks pulmi ja matuseid ei sobi pildistada. Ja lõpuks paneb ikkagi klient paika, milles sa oled hea – võid arvata, et oled geniaalne inimeste pildistaja, aga lõpuks tellitakse sinult ainult majoneesipurke ehk sa oledki tellijate jaoks eelkõige tootefotograaf.

Aga tööelu käib nii, et kliendid tulevad nagu rongiga: kui tulevad, siis kõik korraga. Ülikiire aeg on perioodid aprillist juunini ja septembrist detsembrini. Suurem osa klientidest pöörduvad mu poole kord või kaks aastas, aga kui neid on piisavalt palju, siis ongi tööpäevad sisustatud.

Minu õpetaja Matti Kaleva (Jarek õppis Tamperes 2 aastat fotograafiat), ütles ikka nii: “See, et klient on rahul, pole piisav. Sa pead ise rahul olema ja sinu rahulolu peab olema kliendi rahulolust aste kõrgemal.” Võib-olla nii need kliendid tulevadki. Ise ma kliente ei otsi, kuidagi leitakse mind üles.

Seega pulmi sa enam pildistama ei pea?

Ma ei ole pulmapildistamise osas üldse halvustav. Tellimuse korral pildistan endiselt pulmi ning need on olnud väga meeldivad päevad. Olen püüdnud sättida nii, et alustan selle päeva jäädvustamist juba alates sellest, kui päevakangelased hommikust söövad, ja veedan nendega aega öötundideni välja. See on lugu nende tähtsast päevast. Samasugune emotsioon on koolilõpetajatega – see on nende ja nende vanemate eriline päev, sellel päeval on just nemad nn olümpiavõitjad ja kõik on alles ees. Just seda ma pildile jäädvustada soovin.

Sellist ametit ei saa üldiselt ilma ülikõrge töömoraalita pidada. Kogemusega on kindlasti tekkinud ka mõned põhimõttelised kreedod, millest alati tasub kinni pidada. Mis sinu kreedod on?

Iga inimene on unikaalne. Sõltumata “positsioonist” kohtlen kõiki võrdselt austusega. Pingutan ja annan endast võttepaigal maksimumi. Ma ei küsi mitte kunagi raha ette. Klientide ütlen alati, et kui nad tööga rahul ei ole, siis ma arvet ei esita.

Oled terve oma elu tipus olnud: laskesuusatamises olid juunioride Eesti meister, fotograafina pälvinud pidevalt kõrgeid tunnustusi ja oled siiani väga kõrgelt hinnatud. Aga kindlasti on olnud ka valusaid momente, millest keegi midagi ei tea…

Kunagi ammu pildistasin 25 pulma aastas. See põletas läbi. Ühel hommikul ärkasin üles ja otsustasin, et sellega on kõik. Peale seda ei pildistanud ma aastaid ühtegi pulma.

Viimastel aastatel olen aga tabanud end mõttelt, et fotograafina töötamine võib ühel hetkel lõppeda. Seda põhjusel, et ma ei soovi nii palju arvuti ees istuda, kui see töö nõuab. Sellised hirmud mul on.

Ja kui tõesti nii juhtub, et ma mingil põhjusel ei saa enam fotograafiaga tegeleda (Jarek räägib, et arvuti taga passimine hakkab silmanägemisele kehvasti mõjuma – toim.), siis tulevikus võiksin olla seotud kas metsanduse või puitmajade ehitusega. Need on mulle hingelähedased teemad.

Spekuleerime korra. Kes on Jarek Jõepera 10 aasta pärast? Jätkuvalt mitmekülgne fotograaf, koolitaja või hoopis metsamees?

Loodetavasti ütlevad ka 10 aasta pärast mu kaks last, et neil on naljakas ja tore isa. Sooviks olla endiselt “metsapoole”. Usun, et kümne aasta pärast on endiselt kirge, et kaamera õlal ringi käia, ning loodan endiselt vähemalt korra nädalas tõdeda, et mul on ikka paganama äge töö. Fotokoolitused võiksid ka ju olla – aastatega tuleb kindlasti häid mõtteid ja sügavust juurde. Ja et oleks rahu.

Lõpetuseks arutame veidi ka rahaasju, mille kokkuvõtteks ütleb Jarek, et materiaalselt on ta piisavalt vaba, et vajaduse korral tellimusele “ei” öelda, kuna suured finantskohustused puuduvad ja sissetulek on äraelamiseks piisav.

Tunnustused

    • 2000 – Eesti Ajalehtede Liidu “Aasta Pressifoto” ja “Aasta Spordifoto” I koht (fotol oli kujutatud Erki Nool koos Sydney suveolümpiamängude kettaheiteringi kohtunikuga)
    • 2002 – loodusfotokonkurss „“Vereta jaht” I koht (foto jänesest)
    • 2007 – fotokonkursil “Looduse aasta foto 2016” I koht kategoorias “Maastikufotod” (foto “Hõbevalge”)
    • 2008 – fotokonkursil “Looduse aasta foto 2008” I koht kategoorias “Inimene ja loodus” (foto “Järgmise tikuni”)
    • 2009 – fotokonkursil “Looduse aasta foto 2009” I koht kategoorias “Maastikufotod” (foto “Kanepi”)
    • 2009 – fotokonkursil “Looduse aasta foto 2009” grand prix koos Suure Hundi tiitliga
    • 2013 – fotokonkursil “Looduse aasta foto 2013” äramärgitud töö kategoorias “Loomad oma keskkonnas ja loomaportreed” (foto “Hallhülge kodu”)
    • 2015 – loodusfotokonkurss “Vereta jaht” I koht (foto jänesest)
    • 2016 – fotokonkursil “Looduse aasta foto 2016” I koht kategoorias “Taimed ja seened” (foto “Kollassaare kaunitar”)
    • 2016 – fotokonkursil “Looduse aasta foto 2016” I koht kategoorias “Maailma loodus” (foto “Dovrefjell”)
    • 2017 – fotokonkursil “Looduse aasta foto 2017” grand prix koos Suure Hundi tiitliga
    • 2017 – fotokonkursil “Looduse aasta foto 2017” I koht kategoorias “Inimene ja loodus” (foto “Kodumaine Amazonas”)
    • 2017 – fotokonkursil “Looduse aasta foto 2017” I koht kategoorias “Vormimängud looduses” (foto “Raba värvid”)
    • 2017 – Loodusfotokonkurss „Vereta jaht“ I koht (foto metskitsest)

Allikas: Jarek Jõepera, Wikipedia