Kuigi suur suvi pole veel peale hakanud, on maailmast tulev uudisvoog tihkelt täis pikitud mitmesuguseid märgilisi momente. Kõiki neid ühes kolumnis haarata pole võimalik, seepärast piirdugem vaid mõne tähenduslikumaga. Laias laastus saab need jagada peamiselt kolmeks: nagu ikka Trump ja tema “sõjad” rõhuasetusega intensiivistuvate kaubanduslike vastasseisude teravnemisele, Euroopa Liit Europarlamendi valimiste järgselt kohandumas uue olukorraga ja loobumas väärtuspõhisest poliitikast realpolitik’i kasuks ning Venemaa olemuselt seisusliku riigi autokraatliku alge jätkuv süvenemine.

Trump ja Hiina

Ei möödu nädalatki, kui president Trump ei tuleks välja mõne ootamatult “jõulise” poliitilise aktsiooniga. Hetkel on neid lausa mitu laual, nii et ei teagi, millisest alustada.

Minu kui majandusinimese jaoks on vast suurima tähendusega maailmamajandust mõjutavatel tegevustel. Juba pikemalt käivas kaubandussõjas Hiinaga on Trump olnud äärmiselt jõuline. Lisaks 250 miljardi dollari ulatuses Hiina päritolu impordile kõrgendatud tollide sisseseadmisele on ta lubanud ka järelejäänud, väärtuselt umbes sama suurele Hiina kaupade massile need samuti sisse seada. Seejuures ütleb president Trump avalikult, et survestamine on Hiinale valus ja küll ta ka järele annab ning nõustub uue kaubandusleppega USA tingimustel. Samuti on ta lausa avalikult sidunud Hiina tehnoloogia suurfirma Huawei musta nimekirja panemise riikidevaheliste kahepoolsete kaubandusläbirääkimiste survestamisega, mida Hiina omakorda ei pea õiguspäraseks. Aga ka Peking on lubanud vastusammuna USA survele omapoolseid meetmeid. Näiteks hakata blokeerima paljude ameerika kompaniide äritegemist Hiinas.

Seejuures on vaatlejad tähele pannud, et Hiina on sisepoliitiliselt asunud üle hulga aja kasutama rahvuslusest lähtuvaid emotsionaalseid argumente ameeriklaste surve vastu. See pole sugugi hea märk tavapäraselt pigem tehnokraatliku suhtumisega suurriigi puhul.

Samuti on tilgutatud infot, et hiinlased on asunud kaaluma omapoolse vastusammuna väga suures ulatuses nende kontrolli all olevate haruldaste muldmetallide tarne piiramist USA tööstuse jaoks. Aga haruldased muldmetallid on hädavajalikuks materjaliks kogu elektroonika-, auto- ja muu tööstuse jaoks, sealhulgas ka sõjatööstuse tarvis. See aga omakorda toob kaasa valusaid tagasilööke USA tööstushuvidele. Rääkimata muude kaubagruppide, nagu soja, autode või keemiatoormeekspordi osas rakendatavatest Hiina-poolsetest piirangutest, mis annavad suuri tagasilööke USA tootjatele. Lisaks on hiinlased selgelt otsustanud hakata arendama oma sõltumatut elektroonikakomponentide baasi, eelkõige kogu tipptehnoloogia aluseks olevate mikroprotsessorite osas, mis hetkel on nende arvates liiga USA mõju all.

Huawei ise on teatanud oma ameeriklastest töötajate eemaldamisest ja sealt pärit partneritega kohtumiste lõpetamisest. Trump omakorda on ähvardanud, et Huawei tehnoloogiat kasutavate riikide suhtes astutakse omapoolseid piiravaid samme. Näiteks ähvardab ta loobuda isegi luureinfo jagamisest maailma kõige informeerituma luurekoostööplatvormi – “Five eyes” (elik  nn Viis silma – USA, Suurbritannia, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa) – raames. Seda äsja sõnaselgelt isegi oma peamise ja suurima liitlase – Suurbritannia suhtes. Põhjuseks eurooplaste kõhklused nii “suures kaubandussõjas” hiinlaste survestamisega kaasaminekul kui ka konkreetselt Huawei tehnoloogiast loobumisel.

Seejuures ärgem unustagem hetkekski, et lisaks kaubandussõja kaalutlustele on siin mängus ka tehnoloogilise konkurentsi huvid, sest hiinlased on hakanud lääne, eelkõige Ameerika firmadel eest ära libisema, olgu 5G või tehisintellekti või mõneski muus valdkonnas.

Kuigi hetkel tundub see meist kaugel oleva kaklusena, tuleb meilgi teha oma valikuid ja kaaluda oma julgeolekuhuvisid vastukaaluna võib-olla kasulikele tehnoloogilise arengu taganttõukamise argumentidele.

Trump ja tema vastuoluline teiste suurte kaubanduspartnerite survestamine

Tuleb tunnistada, et president Trump on riigijuht, kes põrmugi häbi tundmata kombineerib tema käsutuses olevaid vahendeid avalikult oma erinevate, esmapilgul mitteseotud eesmärkide saavutamiseks. Pelgamata seejuures tekkivaid vastuolusid ja vastakaid signaale. Heaks näiteks on siin Mehhiko.

Möödunud aastal oli kuumaks teemaks NAFTA elik Põhja-Ameerika vabakaubanduslepingu ümbertegemine USA huvides. Ähvardades erinevate survestamismeetmetega ja rakendades ka osadele kaubagruppidele, nagu metallid, kõrgendatud tariife, õnnestuski allkirjastada uus lepe, tuntud nime all USMCA, mille administratsioon esitas äsja kinnitamiseks Kongressile. Kuid samal ajal, olles rahulolematu aasta algusest käiva vägikaikaveo tulemustega, kus Kongress ei tulnud vastu tema soovidele Mehhiko piiril ehitatava piiritara finantseerimise suhtes, piiramaks massilist illegaalset immigratsiooni, mis tuleb lõuna poolt, teatas ta samal ajal – tegemata välja ohust, et see võib mõjutada negatiivselt USMCA ratifitseerimisprotsessi – uuest surveabinõust tariifide näol. Mis aga pole otseselt kuidagi seotud kaubandusläbirääkimistega.

Nimelt lubas Trump ootamatult, vähemalt Kongressi demokraatidega konsulteerimata, et hakkab juba alates 10. juunist perioodiliselt tõstma 5% kaupa kuni 25%-ni tollitariife Mehhikost pärit importkaupadele, kui viimane ei võta omalt poolt midagi ette massilise immigratsiooni piiramiseks. See samm oleks valus ka USA firmadele, kelle tootmise tarneahelad on paljudel juhtudel seotud Mehhikos toodetuga, kuid Mehhikole oleks see väga valusaks löögiks. Arvestusliku 346,5 miljardil dollarise kaubamahu juures tähendaks sellise tariifi sisseviimine kohe vähemalt 17-miljardilist kallinemist, mis muudaks mitmedki Mehhiko tooted kohe konkurentsivõimetuks. Kusjuures Mehhiko “edusamme” hakkaks ta hindama ühepoolselt ja teadmata kriteeriumite alusel. Seejuures on ühe kriteeriumina siiski rõhutatud ka lisaks Mehhiko enda meetmetele mitmetest immigratsioonipumbaks olevatest Mehhiko naaberriikidest, nagu Guatemala, Honduras ja El Salvador, lähtuva inimvoo suhtes piiravate sammude astumist Mehhiko poolt. On kõnekas, et vaatamata esmasele mehhiklaste raevupuhangule teatas nende uus, suhteliselt Ameerika-vaenulik president Andrés Manuel Lòpez Obrador oma kirjas, et oleks ikka mõistlik läbi rääkida.

Sarnaselt on Trump survestanud kaubandusläbirääkimistele ka Jaapanit ja Lõuna-Koread vaatamata muudele üldpoliitilistele huvidele. Sedasama on ta teinud ka EL-i suhtes, ähvardades eelkõige Euroopa autotoodangu 25%-lise maksustamisega. Jaapanile pakkus ta vastutasuks ühist Kuu ja Marsi hõivamise programmi. Euroopa suhtes on ta esialgu autotariifid edasi lükanud. Kuid kõigile neile, nagu ka teistele riikidele, olgu liitlastele või vastastele, nagu Hiina, on ta jätnud jõusse metallitoodangule kehtestatud tariifid. Mis lõppkokkuvõttes kinnitab minu kolumnides ennegi kõlanud väidet, et lisaks poliitilistele aspektidele üritab Trump võtta viimast ka oma tugevama positsioonist rahvusvahelises majanduses enne, kui see objektiivselt nõrgeneb tasemele, kus enam ühepoolset üleolekut pole võimalik kapitaliseerida.

Eks president Trumpi aktiivsust välismaal piitsutab üksjagu tagant vajadus summutada siseriiklikku kriitikat ja rahulolematust sisuliselt juba alanud uue presidendivalimiskampaania foonil.

Trump pole teinud saladust, et ta kavatseb taas kandideerida. Tundub, et kui midagi dramaatilist ei juhtu ja demokraadid ei suuda ühe perspektiivse kandidaadi taha koonduda, olgu selleks endine asepresident Joe Biden või keegi teine – mis praeguse kandidaatideuputuse ja Demokraatliku partei sisemise lõhestatuse foonil tundub suhteliselt vähetõenäoline –, siis suudab Trump hankida endale ka teise ametiaja. Tuleb tunnistada ka seda, et oponentide nii oodatud eriuurija Robert Muelleri lõppraport ei õigustanud nende ootusi, et sellest saaks aluspõhi presidendi impeachment’iks või vähemalt tema taaskandideerimise välistamiseks. Kuigi Mueller ise oma ainsas avalikus esinemises ning tema kaastöötajad paljudes anonüümsetes leketes on vihjanud, et nende uus Trumpi määratud ülemus justiitsminister/peaprokurör William Barr tõlgendas raporti järeldusi liiga vabalt või isegi suunatult, ei muuda see asjaolu, et Trump suutis siiski päris oskuslikult vähemalt selle enda vastase suurrünnaku ära manageerida.

Ning lõppude lõpuks, kui sisepoliitilised pinged liiga suureks kasvavad, aitab alati tuntud klassikalise määratluse järgi “väike võidukas sõda” või vähemalt mingi sõjalise tegevuse ülevalhoidmine. Hetkel on fookuses Iraan. USA on viinud sinna kaks lennukikandja löögigruppi, suurendanud regioonis sõjaväelaste arvu, hoiatanud rahvusvaheliste lendude korraldajaid ohtude eest regionaalses õhuruumis ning ähvardanud oma Euroopa liitlasi sanktsioonidega nende poolt kavandatava ja Trumpi hüljatud Iraani tuumaleppe päästmise skeemi rakendamise eest.

Et asi on tavapärasest tõsisem, näitab ka selline esmapilgul kauge asjaolu, et isegi Iraani liitlase, õigemini küll USA-vastase toetajana positsioneerunud Venemaa keeldus müümast Iraanile oma modernset õhutõrjesüsteemi S400, ilmselgelt peljates võimalikke komplikatsioone. Küsimus on, kui tõsiseks võib asi minna?

Rahvusvahelises inforuumis levivad spekulatsioonid, et eskalatsiooni taga on oma Iraani-vastasuses tuntud Trumpi julgeolekunõunik John Bolton. Neile andis omalt poolt hagu info, et Trump ise on korduvalt erinevates kontekstides öelnud, et tema sõda Iraaniga ei soovi. Ka EL on püüdnud omalt poolt siiski päästa Iraani tuumalepet ning on isegi kavandanud spetsiaalse mehhanismi INSTEX, mille abil minna mööda Trumpi kehtestatud sanktsioonidest Iraani suhtes. Trump aga on seetõttu korduvalt ähvardanud sanktsioonidega ka eurooplasi.

Siia tuleks lisada veel Iisraeli fundamentaalne huvi Iraani ohjamiseks ja eriti teadaolevalt tema tuuma- ja raketivõimekuse arengu pidurdamiseks isegi sõjalise rünnaku kavandamise abil ning selle huvi otsene vahetu mõju Trumpile, millest on ennegi siin kolumnis juttu olnud. Seda veel olukorras, kus peaminister Benjamin Netanyahu ei ole suutnud oma valimisvõitu koalitsiooniks vormida ja tulemas on uued erakorralised valimised ning temavastased süüdistused korruptsioonis koguvad üha jõudu. Kirsiks tordil on aga veel USA liitlastest Pärsia lahe riikide, eriti Saudi-Araabia huvi Iraani mõju vähendamiseks regioonis ning temapoolse toetuse piiramiseks Bashar al Assadi valitsusele Süürias ja huthidele Jeemenis, ning Boltoni väide, et nende riikide naftatankereid ja -sadamaid on praeguseks segasevõitu asjaoludel saboteeritud just Iraani poolt, milleks ta on lubanud esitada lähiajal ka vastavaid tõendeid, siis on ohtlik sõjalise vastasseisu kokteil valmis segatud. Kas see ka läidetakse? Loodame, et mitte.

Kõige lõpuks tuleks ära markeerida ka president Trumpi poolt taas tärganud huvi suhete soojendamiseks oma ametivennaga Venemaalt. Riigisekretär Mike Pompeo püüdis läbirääkimistel oma Vene kolleegiga ja otsekohtumisel president Putiniga saavutada kokkuleppeid nii Süüria kui eriti Iraani ja ilmselt ka Põhja-Koreaga seotud küsimustes. Samuti valmistada ette Trumpi lubatud kohtumist Putiniga eelseisval G-20 riigijuhtide tippkohtumise raames.

Kasvavad pinged Aasias 

Teine pingete kolle Kagu-Aasias on samuti taas hõõguma löönud, vaatamata Trumpi lootusele, et tal õnnestud diktaator Kim Jong un ära rääkida Põhja-Korea tuuma- ja raketivõimekuse edasise arendamise pidurdamiseks. Selle asemel tegi Kim uue avangu, katsetades taas oma raketivõimekust Jaapani mere kohal ja ehitades üles, vaatamata senistele teistsugustele signaalidele, oma raketivõimekuse keskset baasi. Trumpi katse midagi muuta tippkohtumisel Hanois lõppes ei millegagi. Seda kinnitab ka värske teave, et Kim lasi hukata 5 oma diplomaati eesotsas ameeriklastega pealäbirääkijaga karistuseks läbikukkumise eest Hanois. Nagu oleks aeg 500 aastat tagasi pööratud… Lootmata Trumpiga kokkuleppele, tegi Põhja-Korea liider soomusrongiga oma esimese visiidi kohtumisele president Putiniga Vladivostokis, mille ilmseks taustaks oli soov ennast kindlustada juhuks, kui suhted USA-ga lähevad kuumaks ja ka Hiina ei toeta oma naabrit piisavalt.

Pingete kasv on märgatav ka Lõuna-Aasias. Nähtavaks muutus see Sri Lanka sadu inimohvreid nõudnud pommitamiste laine näol, mida korraldasid islamiäärmuslased. Kuid veelgi enam põgusas, väikeste kaotustega relvastatud vastasseisus India ja Pakistani vahel vaidlusaluses Kashmiris. Kuid murelikuks on analüütikuid teinud ka Indias äsja lõppenud maailma suurima valijate arvuga valimismaraton, kus suure ülekaaluga võitis istuv peaminister Narendra Modi ja tema partei. Põhjuseks muidu suhteliselt edumeelse majandusprogrammi eest hinnatud peaministri õhutatud natsionalistlik retoorika ja maailma suurima, üle 900-miljonilise valijate korpuse hulgas levinud vastasseisud, mis paiguti paisusid isegi inimohvreid kaasa toonud konfliktideks. India paljurahvuselise ja -usulise demokraatia jaoks on niigi hapra erinevate rahvus- ja usurühmade tasakaalu hoidmine aga ülioluline.

Euroopa pärast europarlamendi valimisi

Toimunud Europarlamendi valimiste järel on EL kohanemas uue perioodi väljakutsetega. Europarlamendi koosseis kujunes valimiste tulemusena vähem populistide mõju all olevaks kui kardeti. Küll aga kaotasid kaks juhtivad parteiperet – EPP ja SD – enamuse ning on sunnitud koalitsiooni moodustamisel ja edaspidises tegevuses enam arvestama oma esindatust suurendanud liberaalide ja rohelistega.

Seejuures teravneb konkurents juhtivate ametikohtade pärast. Nendeks peetakse eelkõige Euroopa Komisjoni presidendi ja ELi kõrgema välisesindaja, samuti Euroopa Ülemkogu presidendi, Europarlamendi spiikri ja tegelikult ka Euroopa Keskpanga presidendi positsioone. Praegu on kolm neist hõivatud itaallaste poolt, mis aga arvestades Itaalia poliitilist ja majanduslikku seisu ning Berliin-Pariis telje huvisid, Brexitit ja Hispaania tõusu ning Poola ebasoosingus olemist viitab tõsisele positsioonide ümberjaotumisele. Seda enam, et Europarlament tahab siin ka oma sõna sekka öelda, vähemal Eurokomisjoni presidendi osas, soovides parteiperede kandidaadi (nn Spitzenkandidat) nimetamist. Vaevalt et liikmesriikide valitsusjuhid seda aga lubavad.

Kas Eurokomisjoni tuleb president Macroni soovitud kandidaat (räägitakse kogenud poliitikust ja diplomaadist ning eurokomisjoni tippametnikust, Brexiti pealäbirääkijast Michel Barnierist) ja Keskpanga etteotsa sakslaste kreatuur, või läheb suuremate riikide huvide tasakaalupunkti otsinguil kuidagi teisiti – eks paistab. Oktoobri lõpuks ilmselt pilt selgineb, nagu ka Eesti oma kandidaat komisjoni liikme kohale. Kuigi sõltumata sellest, kas see on Kadri Simson või keegi teine, ei ole põhjust loota talle väga kaalukat portfelli, arvestades loodud muljet meie sisepoliitilistest arengutest viimasel ajal…

Oma skandaalse maigu tõi sisse ja ilmselt avaldas ka teatud mõju euroaprlamendi valimiste tulemustele Austria skandaal elik Ibiza-geit, mis vallandus vahetult enne valimisi. Suure Venemaa ja Putini sõbrana tuntud koalitsioonipartnerist parempoolse rahvusliku Vabaduspartei FPÖ juht ja asekantsler Heinz-Christian Strache ja tema partei asetäitja Johann Gudenius jäid vahele videoga, millel oli fikseeritud eelkõige Strache avameelne pakkumine vene oligarhi Igor Makarovi vennatütrena esinenud Bosnia tudengineiule (aliasega Aljona) osutada abi Austria meediasse sisenemiseks ja sealtkaudu FPÖ toetamiseks, samuti partei materiaalseks toetamiseks läbi teatud seadusest möödahiilimise praktiliste võtete, pakkudes vastutasuks riiklikke tellimusi. Tagasilöök on suurem, kui vaid Austria poliitskeenel.

See juhtum selgelt kahjustas parempoolsete rahvuslaste imagot laiemalt Euroopas.

Samuti näitas ta just vastupidist oma agendana deklareerivate rahvuslastena esinejate valmisolekut korruptiivseteks tegudeks ning poliitilise printsiibituse ülimat astet oma valmisolekus teha diili venelastega, kes on huvitatud Euroopa lõhestamisest.

Omaette peatüki moodustas europarlamendi valimistel Suurbritannias toimuv. Kuna Theresa May polnud suuteline Brexiti lepingut parlamendist läbi suruma, olid britid sunnitud läbi viima eurovalimised ka enda juures. Koos kohalike valimistega näitasid nad täielikku hävingut valitsevale Konservatiivsele parteile, kelle tulemus oli viimase 187 aasta halvim. Aga ka teine juhtpartei – Leiboristid – said kaotuse osaliseks, sest latentse brexiteeri Jeremy Corbini juhituna ei suutnud ka nemad ühist lähenemist Brexiti suhtes välja tuua.

Suurima häältearvu – üle 31% – kogus endale uue Brexiti partei teinud kurikuulus Nigel Farage. Kuid tundub, et suurimaks võitjaks tõusid hoopis Brexiti vastastest liberaaldemokraadid, kel on tekkimas lootus ohustada isegi senist Briti traditsioonilist kahepartei-süsteemi. Theresa May teatas lõpuks pisaraid neelates, et ta on valmis 7. juunist lahkuma parteijuhi ja peaministri kohalt, mis vallandas konservatiivide hulgas ägeda võidujooksu juhi kohale. Favoriidiks peetakse brexiteeride ühte liidrit Boris Johnsonit, keda üritatakse takistada kohtuasjaga, kus teda süüdistatakse Brexiti-kampaania käigus teadlikus valetamises avalikkusele.

Seda valet, et Brexit hoiaks kokku 350 miljonit naela rahvusliku tervishoiusüsteemi raha, mida väidetavalt muidu saadetavat Brüsselile, peetakse üheks kaalukeeleks, mis viis Brexiti toetamiseni referendumil.

Ka brexiteeride liidrid on seda hiljem tegelikult tunnistanud. Selle kohtuasjaga loodetakse stimuleerida uue rahvahääletuse esilekutsumist Brexiti suhtes või vähemalt Johnsoni mittepääsemist konservatiivide juhi kohale, kartes, et ta on valmis lahkuma igal juhul, ka ilma leppeta. Seda aga Briti majandusringkonnad ja koos nendega ka paljud poliitikud pelgavad põhjendatult kõige enam.

Võimuvõitlus võib võtta aega ja uus valitsusjuht võib mõningate prognooside põhjal paika saada alles septembris. Oktoobris aga kukub viimane viimastest seatud tähtaegadest ja pole kindel, kas EL enam seda pikendabki. Siis on leppeta minek paratamatu, nagu eelkõige suured majanduslikud, aga ka muud kahjud, mis sellest tekivad. Meil on sellest ainult üks kasu – lahkuvate briti eurosaadikute kohtade ümberjagamise käigus tuleks üks lisakoht ka meile – praegu varumeeste pingil kannatlikult ootavale endisele Kaitseväe juhatajale kindral Riho Terrasele.

Euroopa taas Venemaa “positiivse hõlvamise” lummuses

Selle teema raamesse mahub ilmselgelt aasta lõpuks kulmineeruv gaasikriis, mille otseseks põhjuseks on NordStream 2 ihaleva Saksamaa järjekindel Venemaa “positiivse hõlvamise” strateegia. Kuna NS2 ongi mõeldud Ukraina väljatõstmiseks Venemaa-poolsest gaasitarnesüsteemist Euroopasse ja koos TurkishStreami projektiga üle Musta mere osutub see tehniliselt ka võimalikuks, siis venelaste huvi on pidada vastu, kuni need gaasijuhtmed valmis saavad. Samas lõpevad aasta lõpus senised gaasitransiidi kontrahtid läbi Ukraina. Venemaa pole aga uutesse läbirääkimistesse seni soovinud astuda, kuigi on erinevatel tasemetel deklareerinud valmisolekut seda teha vähemalt ajutiselt, öeldes seda küll vaid läbi lillede.

Kantsler Angela Merkel on seda aga mitu korda toonud positiivse näitena, lubades, et ka Ukraina kanal ei jää kõrvale. Karta on, et siiski jääb. Küsimus on vaid teatud ajaperioodis, mis jääb seniste Ukraina kaudu tarnelepingute ja uute torujuhtmete valmimise aja vahele. Sel ajal pole ka välistatud raskused gaasitarnetega. Igal juhul olevat Gazpromi esindajad juba vaikselt rääkinud oma Euroopa partneritele, et neil oleks soovitav varuda gaasi nii palju kui võimalik, et elada üle võimalikud mõnekuulised raskused… Eks näib, kas nii ka läheb.

Aga Venemaa positsioon Ukraina suhtes on igal juhul jätkuvalt survestav. Seda näitab ka fakt, et president Putin ei õnnitlenud traditsiooni vastaselt uut Ukraina presidenti valimise puhul, lastes selgitada oma pressiesindajal, et enne peab nägema ja hindama, mida too ette võtab.

Ukraina presidendivalimised võitis mäekõrguse ülekaaluga endine populaarne koomik Volodõmõr Zelenski, kes pärast mõningat vastuseisu sai siiski ametisse vannutatud ja kohe seejärel saatis laiali parlamendi ning kuulutas välja ennetähtaegsed üldvalimised 21. juulil. Samas on ta andnud mitmeid vastakaid signaale, mille hulka kuulub ka tema sponsoriks peetava ja eksiilist koheselt Zelenski valimise järel Ukrainasse tagasi pöörduda julgenud oligarhi Igor Kolomoiskõi ihujuristi ning mitmete oma lähimate meelelahutustööstuse sõprade-kolleegide nimetamine administratsiooni võtmepositsioonidele, samuti vastakad sõnumid erinevates poliitilistes kuumades küsimustes. Aga andkem talle aega atra seada. Ka Euroopa ja USA alles kompavad teda ja tema kavatsusi. Seega ärgem rutakem sündmustest ette. Paljutki hakkab määrama ka tulevase parlamendi koosseis, mis selgub erakorralist valimiste järel kahe kuu pärast.

Venemaa survestamise suhtes Euroopas suurenev väsimus kasvavast protektsionismist tuleneva pingestuva rahvusvahelise konkurentsivõitluse olukorras, kus Euroopa on pigem kaotamas, korrutatuna äriringkondade tüüphuviga, lisaks veel Itaalia ja veel mõne riigi tugevnev pragmaatiline soov Venemaaga majanduskoostöö kasvatamise suhtes koos Venemaad ja selle juhti imetlevate või neist sõltuvate juhtpoliitikute, nagu Matteo Salvini või Marie LePen, huvidega, on toomas kaasa ka siinses kolumnis ennustatud realpoltik’i stiilis tendentside tugevnemise Euroopas.

Viimase näitena poliitika väärtuspõhisuse taganemisest realpolitik’i ees on hiljutine 47-liikmelise Euroopa Nõukogu (EN) ministrite komitee soovitus organisatsiooni kõrgemale organile Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele (ENPA) taastada pärast 2014. aasta Krimmi annekteerimist ja Ukraina sündmusi peatatud Venemaa delegatsiooni hääleõigus.

Venemaa omalt poolt ähvardas organisatsioonist üldse välja astuda, kui tema õigusi ei taastata. Ametliku põhjendusena kasutati ministrite komitees seejuures väidet, et see võimaldaks säilitada Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni Venemaa inimõiguste rikkumiste suhtes, piirates sellega Vene riigi omavoli inimõiguste rikkumise vallas. See väide aga pole täpne, sest venelaste juurdepääs kohtule säiliks ka ilma EN liikmeõigusteta.

Mitteametlikult oli põhjenduseks ka Venemaa olulise, ligi 70-miljoni eurose  liikmemaksulise panuse taastamine organisatsiooni ülalpidamiseks. Suurt lobby-tööd tegid selleks ühelt poolt Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja teiselt poolt ei keegi muu kui Saksamaa välisminister Heiko Maas. Vastu hääletasid sellele soovitusele vaid 6 riigi – kolme Balti riigi, Suurbritannia, Poola ja Gruusia – esindajad. Ukraina välisminister aga ei tulnud kohalegi, olles veendunud, et selline soovitus tuleb nagunii. Eks näib, kuidas hääletab ENPA, kus rahvusparlamentide delegeeritud saadikud on oma mandaadiga vormiliselt sõltumatud, mistõttu ei saa välistada, et nad ei järgigi ministrite komitee soovitusi. Kuid kes teab. Tundub, et vähemalt Eesti esindajate enamik on pigem seda meelt.

Venemaa seisusliku riigi autokraatlikkuse süvenemine

Üheks seisusliku riigi tunnuseks on kuuluvuse kui põlistatud õiguste kogumi määratus sõltumata asjaoludest. Kui isik on jõudnud teatud seisuslikule tasemele, siis võib ta seal tiirelda lõpmatult, kui just ei satu ülemvalitseja või tema lähiringkonna pahameele objektiks. Selle väite viimase aja parimateks tõestusteks sobivad hästi endine kaitseminister, vahepeal korruptsioonisüüdistustega tippametitest välja surutud ja peaaegu kohtu alla läinud Anatoli Serdjukov, ja kunagine valitsuse relvatööstusbloki asepeaminister, nüüdne Roskosmose elik Vene NASA ekvivalendi juht Dmitri Rogozin.

Esimene neist on saanud tagasi tippjuhtimistasemele, olles nimetatud tööstusministri asemel ülitähtsa Ühendatud Lennukiehituse Korporatsiooni juhiks, säilitades ka oma lennuklastri direktoripositsiooni Vene kaitsetööstuse ülivõimsa korporatsiooni Rosteh Putinile lähedalseisva juhi Sergei Tšemezovi juures. Seda vaatamata kõigile oma pattudele, mille eest ta ka ministriameti kaotas ja vaid napilt kohtust pääses. Selge see, et president Putin mingil põhjusel jätkuvalt soosib teda ja seetõttu ei hakka tema peale ka kellegi hammas.

Veelgi markantsem näide on Rogozin, kelle nihutamine kogu sõjatööstuskompleksi asepeaministri positsioonilt mõjuvõimsa osise Roskosmose juhiks oli omamoodi karjääriline tagasikäik karistuseks tulemuste nõrkuse eest oma vastutusalal. Uuel ametikohal on ta paistnud silma uljaste avaldustega Vene kosmosetehnika ja selle rahvusvahelise konkurentsivõimekuse kohta, aga ka sellega, et tema vastutusalal on järjest olnud tehnilistest riketest tulenenud ebaõnnestumisi, Kaug-Ida kosmodroomi valmimine on pikalt veninud ja seal on tuvastatud tohutuid vargusi, nagu ka teistes tema juhitud organisatsiooni osades. Kui ülemmöödunud aastal tuvastas Vene Arvekoda (ehk meie mõistes Riigikontroll) Putini usaldusaluse Aleksei Kudrini juhtimisel rikkumisi koguni 730 miljardi rubla eest ning kinni läksid mitu kosmosetööstuse erinevat tippjuhti, siis möödunud aastal tuvastati neid rikkumis “vaid” 50 miljardi eest. Põhjuseks “muutunud kriteeriumid”. Ilmselgelt president Putini jätkuvat soosingut näitab fakt, et need puudused pole Rogozinile toonud kaasa veel mingeid tagajärgi. Arvutamise hõlbustamiseks tuletagem meelde, et eurodes oleks vastavad summad 10 miljardit (!) ja 685 miljonit…

Et tegu on seisusliku riigiga, näitab ka see, et suuri taristuehituse tellimusi on järjepannu võitmas jätkuvalt presidendi isiklike sõprade lähiringi kuuluvate isikute ettevõtted, keda vajadusel varjatakse erinevate tankistide taha.

Viimati juhtus nii ühe bussijuhi puhul, kellele järsku tekkis Gazpromi suurallhankijast firma, mille tegelikud kasusaajad olid hoopis traditsioonilised kahtlusalused oligarhid Rotenberg ja Timtšenko.

Samasse ooperisse kuulub ka hiljuti avalikkuse ette jõudnud nimekiri Venemaa valitsuse liikmetest, parlamendisaadikutest, kuberneridest ja tippametnikest, kes vaatamata kõigele on välisriikide kodanikud või alalise elamisloa omanikud koos märkimisväärsete varadega välisjurisdiktsioonides, mida ametlikult ei tohiks ammu enam olla. Rääkimata abikaasade, laste ja teiste sugulaste ja lähedaste nimele kirjutatud tohutututest varadest nii Venemaal kui väljapool seda. Olles juhtivatel kohtadel on nad teatud klassi liikmed, keda ka kehtivad reeglid ei sega.

Autokraatsuse süvendamisest annab tunnistust ka palju muud. Näiteid on liiga arvukalt, et neid kõiki siia ära mahutada. Aga piirdugem vaid paariga.

Nüüd on seadusega keelatud igasugune võimu ja võimukandjate solvamine, sealhulgas internetis, mille jälgimisega tegeleb arvukas õiguskaitseorganite töötajate eribrigaadide hulk. Seadusega on kogu internetiliiklus allutatud kohustuslikus korras julgeolekuorganite kontrollile ning on maailmavõrgust eraldatav iga hetk, mida on ka regionaalsel tasemel katsetatud näiteks Ingušeetias sealsete rahutuste ajal seoses voluntaristlikult otsustatud piiride muutmisega Tšetšeenia kasuks.

Või siis Moskva plaanid, kus linnapea Sobjanin teatas, et nad loovad maailma kõige vägevama näotuvastussüsteemi linna kogu territooriumil ning ostavad hiinlastelt sisse ka nende laineid lööva mobiilse politseinike individuaalsete spetsiaalsete prillide ja käsiterminalide komplektide süsteemi. Sellel foonil on muidugi pisut kummaline lugeda samal ajal president Putini nagu “Sõrmuste isandast” pärit terminoloogiast tulvil avaldusi sellest, et Venemaa peab kiirkorras arendama kunstlikku intellekti ja kvantarvutusvõimsust, sest just need määravad, kellest saab “maailma isand”…

Sama trendi teine, esmapilgul anekdootlik vorm on äsjane lugu president Putini populaarsuse mõõtmistega seoses.

Üleriigilise valitsuse kontrollitava sotsioloogilise keskuse VTSIOM küsitlused näitasid ootamatult, et Putini populaarsus on langenud viimase 13 aasta madalaimale tasemele. Pärast “tungivat” arupärimist ja “mõistmatuse väljendust“ Kremlist paranesid need tulemused üleöö 31-lt 72% peale! Küsitleja selgitusel seoses “metoodika muutumisega”… Täpselt samasugune asi juhtus üpris äsja ka Riikliku Statistikakomitee andmetega, mis algul näitasid, et Venemaa elanike reaalsissetulekud pole viimased viis aastat kasvanud, vaid kahanenud, ja ka jooksvalt ei kasva, samamoodi nagu Venemaa majanduskasv on sisuliselt statistilise vea piires olnud ja ka jooksvalt üpris palju väiksem ametlikest prognoosidest ja ootustest. Lahendusena andmete märgatavaks paranemiseks oli uue Statistikakomitee juhi määramine, kelle “tundlikul” juhtimisel muudeti lihtsalt arvestusmetoodikat. Ning voila! andmed paranesidki kohe imeväel. Aga nii primitiivne andmetega manipuleerimine on tüüpiline autokraatlikule süsteemile, kus tulemuse meeldimine “Suurele juhile” on paratamatuks eeltingimuseks infotootjale. See aga viib üha sügavamale ebaadekvaatsete otsuste rappa…

Lõpuks tahaks visata õhku veel ühe spekulatsiooni. Venemaal paistab süvenevat veendumus, et tulemas on mingid märkimist väärivad kaadrimuudatused tipus.

Seisusliku riigi reeglite kohaselt ei tähenda see, et vanad tegijad ei saaks auväärseid või vähem märgatavaid sinekuure, vaid et on tekkinud vajadus uute, lojaalsete ja innukamate administraatorite järele. Kuna Suur Juht otsib vormelit, kuidas viie aasta pärast “lahkuda, et jääda”, siis tuleb juba täna hakata otsast pihta, et seda tulevat üleminekuhetke sujuvuse huvides ette valmistama hakata. Putin on ennegi paistnud silma oma kaadriotsuste ootamatusega. Ja suve teine pool, eriti augustikuu, on taoliste otsuste jaoks olnud traditsiooniliselt ka mugav aeg.

Et asjal võib tõepõhi all olla, annab tunnistust ka see, et Venemaa sisu mõttes juhtiva ja populaarse lehe “Kommersant” ajakirjanikud lasti lahti järsult peale nende avaldatud materjali praeguse parlamendi ülemkoja Föderatsiooninõukogu esinaise Valentina Matvijenko asendamisest mõnda aega ka parlamendi alamkoja Duuma spiikriks olnud, praegu Välisluureteenistuse juhi Sergei Narõškiniga, keda paljud analüütikud on ammu näinud võimaliku järglase rollis, vähemalt formaalses ametis.

Arvatakse, et oma materjaliga rikkus ajaleht ära Putini jaoks nii armastatud ootamatuse efekti. Lisaks kahtlustatakse, et selle materjali allikaks võis olla ka konkureeriv grupihuvi Venemaa võimu tippladvikus, kes on sisenenud järglase otsinguprotsessi. Seda aga ei saa Putin, kui ta soovib protsessi kontrollida, endale kuidagi lubada. Eriti peale kogemust oma muidu nii üdini lojaalse kaaskondlase Dmitri Medvedeviga, kes mingil hetkel samuti hakkas enne 2011. aastat arvama, et saab oma tollases ajutises presidendiametis toolisoojendamise asemel edasi jätkata pärispresidendina.