Eestimaa Looduse Fond: mis on Sinu järgmine samm Eesti looduse kaitsel?

Foto: Unsplash.com

Tihtilugu väljendavad inimesed oma muret mõne valdkonna üle, jagades ja laikides sotsiaalmeedias, kuid selle asemel ja parema idee puudumisel võiks otsida üles mõne vabaühenduse, mis selle probleemi/murega tegeleb ja vormistada neile näiteks püsiannetus vastavalt oma võimalustele, julgustavad Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige Siim Kuresoo ja püsiannetuse projektijuht Mari Kaisel. Aega võtavad mõlemad tegevused umbes sama palju, aga ühel tegevustest on oluliselt suurem mõju.

Inimene paistab teiste liikide hulgas silma erakordselt keeruka koostöö tegemise võime poolest. Kui väga me ei imetleks terveid linnakuid rajavaid sipelgaid, organiseeritult jahti pidavat hundikarja või rändel energia säästmiseks koostööd tegevaid linnuparvi, inimese keeruline koostöö teeb neile ikka pika puuga ära.

Lõunasuppi süües on vahel päris vapustav mõelda, kui paljude inimeste jõupingutused ühes supikausis kokku saavad. Milline usalduse tase peab ühe liigi isendite vahel olema, et Tartus saaks ammutada kõhutäit Hiinas valmistatud kausist, kus sees on aedviljad mitmest maailmajaost. Juurviljade kasvatamine on omakorda nõudnud kasvatajate vajaduste eest hoolitsemist väga mitme kandi pealt ja paljude inimeste kaasabil. 

Ehkki inimkonna ülikeerukal koostööl on ka omad varjuküljed, osaleme selles kõik, sest see on meile loomupärasem ja kasulikum, kui kogu elu üksinda sooservas marju, juurikaid ja sipelgaid otsida nagu karu. Selle keeruka koostöö haldamiseks oleme organiseerunud riikideks, kogukondadeks ja peredeks ning katsetame pidevalt eri juhtimisvorme, millest demokraatia on õiglaseim ja maksimeerib võimalikult paljude kasu.

Demokraatia ehituskivideks on kodanikud, mitte passi värvuse ja valimisõiguse tähenduses vaid hoolimise, vastutustunde ning osalemise oskuse ja julguse mõttes.

Usume, et on adekvaatne öelda, et Eesti demokraatia on heas seisus. Küll suhteliselt noor, ent õnneks suuremate tagasilöökideta arenev ja edenev, omajagu karastunud ja aina küpsev. Meil kodanikena on põhjust ta üle rõõmu ja uhkust tunda ning seista ta eest, kui tunneme, et miski teda ohustab. Kuid samas oleme veel kaugel sellest, et saaksime öelda, et see meie demokraatia on nüüd valmis. Ja nõudlik suhtumine sellesse, milline ta veel olema peaks, teeb sellele arengule vaid head. Kasvamine kodanikuna ja aina uuesti läbi mõtestatud ja tunnetatud kodaniku roll on selle arengu lahutamatu eeldus. Vabad valimised on küll küpse demokraatia abc, ent ülejäänud tähestiku tähti peame kah pidevalt tundma õppima, hoidma ja arendama. 

Üks koht, kus me kindlasti paremini saaksime, on see, kuidas me kodanikena reageerime, kui tunneme, et miski meile ühiselt oluline on ohus või miski muutus ühiskonnas, mida väga tahame, on liiga visa sündima.

Looduskaitsjatena lävime paljude loodusest hoolivate inimestega ja võime oma kogemuse pealt julgelt öelda, et loodus on paljudele Eesti inimestele oluline. 

Samas ütleb kogemus ka seda, et looduse kaitse paistab paljudele olevat miski, mida peaksid tegema looduskaitsjad või riik, unustades ära, et riik olemegi meie ise ja loodus on miski, mis asub ka väljaspool riiklikult moodustatud kaitsealasid.

Tegelikult võib isegi öelda, et loodus asub enamasti väljaspool kaitsealasid, arvestades, et Eestis on kaitse all ligi 19% maismaast. Ülejäänud 81% asub väljaspool kaitsealasid ja nii meie oma kodumaiste teadlaste uurimistulemused kui ka värske IPBES raport kinnitavad ühest suust – senised looduskaitse tegevused ei ole peatanud liikide väljasuremist ja elupaikade hävimist.  

Sotsiaalmeediast pärisellu

Üha rohkem oleme hakanud rääkima igaühe looduskaitsest ja sellest, mida meist igaüks igapäevaselt saaks ära teha selleks, et looduse hävimine ei tooks kaasa meie ühiskonna hävingut. Ka selle aasta looduskaitsekuu teemaks on kuulutatud just igaühe loodushoid ja teadlikkus sellest on jõudnud ilmselt paljudeni. 

Seetõttu teeb kurvaks, kui paljud neist inimestest, kes loodust väärtustavad, peavad parimaks viisiks loodust kõiksugu ohtude eest kaitsta ainult sotsiaalmeedias mõne kindla näite üle kurtes või omavahel kohtudes halva üle sumisedes.

Ehkki olulisi teemasid pildis hoida on oluline, siis olgem ausad, mis kasu loodusele toob Facebookis raielangi või metsaaluse prügi piltide jagamine või laikimine?

On selge, et jagajat see teema puudutas, ja see on iseenesest hea näide meie ühiskonna arengu kohta, kuid miks me ei mõtle kaugemale? Või miks ei astu me jagamise ja laikimise kõrval järgmisi samme, mis aitaksid reaalset muutust luua? Miks ei anna me võimalust nendele imepärastele koostööoskustele, mis toovad meie supikaussi üle maailma kokku sibula, läätsed ja kartulikuubikud, siis, kui vaja on muuta midagi meie ümbritsevas keskkonnas või ühiskonnas? Pole vist harjunud.

Siiski näeb ka teistsugust toimimist, kus inimesed võtavad vastutuse ja püüavad probleeme lahendada rohkemaga, kui pelga tähelepanu juhtimisega. Täitsa arvestatav hulk eestlasi on enda jaoks avastanud annetamise või vabatahtliku töö ning leidnud seljad kokku pannes konstruktiivsed kaasa rääkimise kohad ja viisid. Annetamine on üks lihtsamaid vastutuse võtmise viise, et investeerida ühiskonna ja tuleviku parandamisse. Annetamine näitab kodanikuks olemise küpsust ja võimet hoolida.

Eestis näitavad annetamise kokkuvõtted aasta-aastalt annetuste kogusumma kasvu ja seegi näitab meie demokraatia küpsemist. Eraisikud annetavad Eestis aastas kokku ligi 13 miljonit eurot ning see number on olnud pidevalt tõusuteel. 

Annetamine huvikaitsele nõuab usaldust ja arusaamist ühiskonna keerukusest 

Eraldi tahaks nende hulgas just välja tuua huvikaitsega tegelevatele organisatsioonidele annetajaid. Huvikaitseorganisatsioonide tegevus lahendab mõnda suuremat ühiskondlikku valukohta, mitte ei tegele selle tagajärgedega. Sellisteks organisatsioonideks on meil näiteks inim- ja loomaõiguse organisatsioonid, mitmed looduskaitseorganisatsioonid ja paljud teised vabaühendused, kes tegelevad probleemidega süvitsi. Huvikaitsele annetamine nõuab usaldust ja arusaamist ühiskonna keerukusest ning sellest, et huvikaitse tegevused, mille jaoks ühendused raha küsivad, ei ole alati lihtsasti kirjeldatavad. Huvikaitseorganisatsioonidel on keerulisem näidata oma igakuiseid saavutusi, sest millegi muutmiseks demokraatlikus riigis kasutame me enamasti läbirääkimisi ja kõikide osapoolte arvamuse kuuldavõtmist ning need läbirääkimised mingi suurema probleemi lahendamiseks võtavad harilikult üsna palju aega. 

Huvikaitsele annetajaid on küll kordades vähem kui neid, kes annetavad mingite konkreetsete asjade ära tegemiseks (raske haigusega võitleva inimese raviks või näiteks mõne avaliku ruumi objekti rajamiseks), ent ka nende arv kasvab jõudsasti. Väga huvitav on lugeda, mida sellised inimesed oma annetamise põhjenduseks ütlevad. Ehkki täpsed motiivid on erinevad, korduvad seal alati elemendid, mis seostuvad keerulise koostöö aluseks oleva usaldusega ning veendumusega, et oma väärtuste eest seismisel tuleb teha rohkem, kui lihtsalt need välja hääldada. Üks annetaja kirjeldab oma annetamise põhjuseid järgmiselt:

Ma arvan, et inimestel peaks olema ise võimalus otsustada, mida nad Eesti elus toetada ja paremaks teha saavad. Ja ma usun väga kodanikuühiskonda, kus me kõik tegelikult ise kas 3% või 10% kasvõi oma sissetulekutest paneme neisse projektidesse, mis meie südamele tähtsad on.

Samuti võib annetamise alustamiseks olla motiveeriv ka vabaühenduse tegevusega kokkulangevad väärtused:

Mulle meeldib, et tegeletakse loodushoiuga. Just see metsik loodus, mis on meie ümber. Mitte toataimed ega kassid-koerad, vaid mets ja metsloomad ja kõik selline asi. Mulle meeldib ka laiapõhjalisus, läbipaistvus ja see, et organisatsiooni tegevus on suunatud ka väljapoole niimoodi, et inimesed näevad, millega tegeletakse.

Erilist kiitust väärivad ka püsiannetajad, kes on annetamise enda jaoks nii põhjalikult läbi mõelnud, et on otsustanud mingit vabaühendust püsivalt toetada. Püsiannetamine nõuab aga lisaks hetkeemotsioonile ka annetamise mõtestamist enda jaoks laiemalt ja jällegi nende keeruliste koostöövõrgustike mõistmist. 

Seega, järgmine kord, kui komistad sotsiaalmeedias mõne negatiivse näite otsa, siis selle asemel et seda kommenteerida või laikida, otsi hoopis üles mõni vabaühendus, mis selle probleemiga tegeleb ja vormista neile püsiannetus vastavalt oma võimalustele. Aega võtavad mõlemad tegevused umbes sama palju, aga ühel tegevustest on oluliselt suurem mõju.

Siim Kuresoo, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige;
Mari Kaisel, Eestimaa Looduse Fondi püsiannetuse projektijuht

Loe lisaks: “Tark annetaja” on rubriik, kus soovime lugejani tuua ideid ja andmeid, mille abil oma heategevuskäitumist läbi mõelda ning aidata niimoodi kaasa sellele, et Eesti oleks ühiskonnana õnnelikum, jõukam, targem ja tervem.