“Need viisad saavad armeenlased ei tule tagasi,“ ütlesid nad. „Seda rahastavad venelased,“ ütles minister. „Kahtlused jäävad,“ sahistas intervjuu ajal magama jäänud ajakirjaniku väljaanne. Kõik olid Armeenias. Ja kõik tulid Tallinnast tagasi.

Mõne paranoilise natšalniku kurvastuseks möödusid viis päeva Jerevanis, Tbilisis, Gymris, Vanadzoris ja Tallinnas viperusteta ning kõik inimesed jõudsid tagasi. Mõned, tõsi küll väikese viivitusega.

Rahvadiplomaatia missiooni „Kõik sõidavad Jerevani“ eelviimase päeva pärastlõunal istusid meie mitteametliku staabi tagatoas, hotelli Erebuni sohvadel neli Eesti meest, igaühel taskusse varutud 3-5 tuhat dollarit. Konspiratsiooni huvides olin nad sinna palunud 15 minutiliste vaheaegadega, aga kuna meie tagasisõit Tatevi mägistelt teedelt venis, oli neil suurepärane võimalus omavahel vesteldes aru saada, mis roll neil täita. Päästeroll. Iga hetk pidi sinna jõuvarude täiendamiseks saabuma meie kohalik abiline Maša, kes liikus koos hiiglasliku koguse kohaliku raha, drahmidega. Ühe euro eest anti vahetuspunktis ametlikult 500 drahmi.  Kümne tuhande dollari vedamiseks oli seega vaja spordikotti. Kuna Maša kotis oli veel ruumi ja see ei olnud ainus põhjus, palusin tal minna ja seista Jerevani Vabariigi keskväljal asuva pangaautomaadi juurde ja oodata kuni sinna laekub tuttavlike näojoontega meesterahvas, konspiratsiooniks ajaleht sõrmede vahel.

– “Kuidas ma ta ära tunnen?”
– “Sa tunned ta ära.”

Likviidsuskriis oli saavutanud oma haripunkti. Aktsiooni lõpuni jäänud kahe viimase päeva üritused olid sularahanõudlikud. Raha vahetas omanikku diskreetselt ja kiiresti. Restoraniomanik sai kindluse after party laua katmise osas ja oma tuuri lõpp-peatusesse jõudnud DDT lubatud ettemaksu. See võis tõepoolest olla hetk, kus tundus, et hakkame õnnestuma. Jerevani kesklinn oli täis lõbusaid eestlasi ja Tallinnastki tulevad uudised armeenlaste toimetamise osas olid optimistlikud. See oli paljude uute ja vanade sõprade, kahe riigi mitmete ametkondade ühise panuse tulemus.

Üksteise järel lõppesid edukad kontserdid, etendused ja loomingulised kohtumised.

Paari tunni pärast olid kõik külalised oodatud Jerevani botaanikaaeda, restorankompleksi Draht, kus peale sisenemist ja esimest sümboolset pitsi, aga nii on see alati kombeks, ootame lavale Anne Veskit. “Elu on õnnestunud,” tahaks mõelda.

Arvo Pärdi möödunud suureks juubeliks valminud filmis “Isegi kui ma kõik kaotan”, on episood, kus maestro meenutab hetke päevast, mis järgnes  ühele järjekordsele edukale kontsertõhtule Viini kontserdimajas. Pärt jalutab suure lillesülemiga Viini raekoja platsil, tiivustatuna veel eilsetest emotsioonidest ega varja enesega rahulolu, kiigates sel hetkel isegi põgusalt taeva poole… Kui korraga tunneb maestro, et üks jalg hakkab kahtlaselt ära vajuma, justkui libiseks jääl. Just sel hetkel, kui inimeselaps hakkab oma enesehinnangus jõudma sinna kõrgele-kõrgele, asetatakse tema teele kas koormatäis, või maestro näitel lihtsalt üks portsjon hobusesitta. See on minu lemmikkoht filmis, mis näitab geniaalse helilooja päris suurust. Eneseirooniat.

„Meelis, meil on probleem.“

Helistajaks on reisibüroo Wrisi tüdrukud, kelle professionaalset ja kannatlikku rolli selles, et need aastaid kestnud rahvadiplomaatia aktsioonid toimuda on saanud, ei saa kuidagi üle hinnata: “Smart Lynxi kahest lennukist üks on jäänud Prantsuse lennudispetšerite streigi tõttu Euroopasse „pantvangi“ ega saa sealt liikuma.” Palju õnne kõigile sotside valijatele. Elagu ametiühingud.

Meie jaoks tähendab see seda, et järgneva 24h jooksul tuleb Jerevani ja Tallinna kesklinnast üles leida pealt 300 inimest ja teatada neile uued lennuajad, +10 tundi olemasolevatest. Prantusmaa ametiühingute käest ainsana plehku pannud Airbus A 320 lendab öö jooksul Jerevani ja Tallinna vahel kaks korda. See, et inimesed on end hotellidest välja kirjutanud ja neil ei pruugi öömaja olla, on detail. Suurem mure on see, et kõigi 250 Tallinnas viibinud Armeenia tudengi ja kultuuritegelase viisad lõppesid seisuga 16.06, 23.59. Taaskord pikem jutt, aga tänu välisministeeriumi inimeste tegevusele jõudsid noored armeenlased koju hilinenult, kuid viisarežiimi rikkumata.

Jerevanil on väga turvalise linna kuulsus. Räägitakse, et nõukogude ajal ei olnud Armeenia pealinnas kainestusmajasid. After party lõppedes kaotas üks Eesti seltskond ära ühe neile majanduslikus ja emotsionaalses mõttes üliolulise tehnilise vahendi. Kiire analüüs näitas, et see võis jääda taksosse.

– “Millisesse?”
– “Valgesse.”

Ametlikke, valgeid taksosid on Jerevanis paar tuhat. Varianti ei ole. Taksod ise ja nende koloriitsed juhid on üks osa Armeenia infrastruktuurist. Kel Jerevani asja, siis teadke, et üle 1 euro ja kümne sendi (600 drahmi) maksmine kesklinna piires sõites on laristamine.

Paari tunni jooksul tegelesid kaduma läinud eseme otsimisega kõik jalgadel seisvad ametlikud ja mitteametlikud institutsioonid. Kuni, ühel hetkel tuli kesklinna esindushotelli Marriott fuajeesse lihtne armeenia mees ja pani otsitud objekti lauale. Taksojuht oli selle avastanud juba töö(hommiku) lõpus, tuvastas oma mälus kliendid ja tõi lahkelt inimestele tagasi. Neid linnu maailmas palju ei ole, kus selliseid asju juhtub.

Rahvadiplomaatia missioonile punkti panemise kandidaate oli algusest peale üks. Algne unistus oli DDT kontsert korraldada koos Armeenia noorte sümfooniaorkestriga kesklinnas Vabariigi esindusväljakul. Erinevatel põhjustel siirdusime siiski meie Linnahalli meenutavasse ametlikku spordi-ja kontsertkompleksi. See oli pealt kolmkümmend aastat tegutsenud bändi esimene ja praeguse seisuga ainus kontsert Armeenias. DDT kompromissitus heli ja valguse osas eeldas tehnika juurdetoomist Kiievist. Kaukaasialikud kompromissid läbi ei lähe.

Mõned minutid enne kontserdi algust andsin kohalikule televisioonile intervjuud, kus põhjendasin, miks on just Juri Ševtšuk see mees, kes paneb kogu programmile punkti: “Aga seepärast, et Juri kannab endas kõike seda, millel rahva- ja kodanikudiplomaatia liikumine põhineb – suveräänsust.”

Intervjuu ajal tuli närviline kõne Tallinnast. 15 minutit enne check in’i lõppu oli meie Tallinnas viibinud 250 armeenlasest registeerunud Tallinn-Jerevan esimesele lennule 25 inimest. Isegi kui nende tulek jagada ära kahe lennuki peale, pidanuks minimaalselt kohal olema sada reisijat. Teadmisega, et Armeenia suursaadikule kärbseid pähe ajanud kodanikel on õigus ja paarsada Armeenia tudengit küpsetavad juba tõepoolest kusakil Marseilles kandis šašlõkki ja võtavad naiivse eesti mehe terviseks pitsi või pigem kaks, läksin kontsertsaali. Hetkel kui Juri tuli lavale, tuli Tallinnast sms, et armeenlased on  lennujaamas. Tulid 15 minuti jooksul kõik koos.

Seda kuidas DDT lõpetab, on parem sõnadega mitte edasi anda. Hei, natšalnik!

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklite sari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet. 

Meelis Kubits

Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)