Meelis Kubits: hei, natšalnik! Ülestunnistus #31

Jerevan.

“Need viisad saavad armeenlased ei tule tagasi,“ ütlesid nad. „Seda rahastavad venelased,“ ütles minister. „Kahtlused jäävad,“ sahistas intervjuu ajal magama jäänud ajakirjaniku väljaanne. Kõik olid Armeenias. Ja kõik tulid Tallinnast tagasi.

Mõne paranoilise natšalniku kurvastuseks möödusid viis päeva Jerevanis, Tbilisis, Gymris, Vanadzoris ja Tallinnas viperusteta ning kõik inimesed jõudsid tagasi. Mõned, tõsi küll väikese viivitusega.

Rahvadiplomaatia missiooni „Kõik sõidavad Jerevani“ eelviimase päeva pärastlõunal istusid meie mitteametliku staabi tagatoas, hotelli Erebuni sohvadel neli Eesti meest, igaühel taskusse varutud 3-5 tuhat dollarit. Konspiratsiooni huvides olin nad sinna palunud 15 minutiliste vaheaegadega, aga kuna meie tagasisõit Tatevi mägistelt teedelt venis, oli neil suurepärane võimalus omavahel vesteldes aru saada, mis roll neil täita. Päästeroll. Iga hetk pidi sinna jõuvarude täiendamiseks saabuma meie kohalik abiline Maša, kes liikus koos hiiglasliku koguse kohaliku raha, drahmidega. Ühe euro eest anti vahetuspunktis ametlikult 500 drahmi.  Kümne tuhande dollari vedamiseks oli seega vaja spordikotti. Kuna Maša kotis oli veel ruumi ja see ei olnud ainus põhjus, palusin tal minna ja seista Jerevani Vabariigi keskväljal asuva pangaautomaadi juurde ja oodata kuni sinna laekub tuttavlike näojoontega meesterahvas, konspiratsiooniks ajaleht sõrmede vahel.

– “Kuidas ma ta ära tunnen?”
– “Sa tunned ta ära.”

Likviidsuskriis oli saavutanud oma haripunkti. Aktsiooni lõpuni jäänud kahe viimase päeva üritused olid sularahanõudlikud. Raha vahetas omanikku diskreetselt ja kiiresti. Restoraniomanik sai kindluse after party laua katmise osas ja oma tuuri lõpp-peatusesse jõudnud DDT lubatud ettemaksu. See võis tõepoolest olla hetk, kus tundus, et hakkame õnnestuma. Jerevani kesklinn oli täis lõbusaid eestlasi ja Tallinnastki tulevad uudised armeenlaste toimetamise osas olid optimistlikud. See oli paljude uute ja vanade sõprade, kahe riigi mitmete ametkondade ühise panuse tulemus.

Üksteise järel lõppesid edukad kontserdid, etendused ja loomingulised kohtumised.

Paari tunni pärast olid kõik külalised oodatud Jerevani botaanikaaeda, restorankompleksi Draht, kus peale sisenemist ja esimest sümboolset pitsi, aga nii on see alati kombeks, ootame lavale Anne Veskit. “Elu on õnnestunud,” tahaks mõelda.

Arvo Pärdi möödunud suureks juubeliks valminud filmis “Isegi kui ma kõik kaotan”, on episood, kus maestro meenutab hetke päevast, mis järgnes  ühele järjekordsele edukale kontsertõhtule Viini kontserdimajas. Pärt jalutab suure lillesülemiga Viini raekoja platsil, tiivustatuna veel eilsetest emotsioonidest ega varja enesega rahulolu, kiigates sel hetkel isegi põgusalt taeva poole… Kui korraga tunneb maestro, et üks jalg hakkab kahtlaselt ära vajuma, justkui libiseks jääl. Just sel hetkel, kui inimeselaps hakkab oma enesehinnangus jõudma sinna kõrgele-kõrgele, asetatakse tema teele kas koormatäis, või maestro näitel lihtsalt üks portsjon hobusesitta. See on minu lemmikkoht filmis, mis näitab geniaalse helilooja päris suurust. Eneseirooniat.

„Meelis, meil on probleem.“

Helistajaks on reisibüroo Wrisi tüdrukud, kelle professionaalset ja kannatlikku rolli selles, et need aastaid kestnud rahvadiplomaatia aktsioonid toimuda on saanud, ei saa kuidagi üle hinnata.

Aita luua kvaliteetset sisu (püsivalt) ja hakka Edasi püsitellijaks 5€/kuus.

Tasulise sisu lugemiseks tee püsimakse pangas.
Teine võimalus on allolev mikromakseteenus, kus makse toimub mobiiltelefoni teel.

Häid lugemiselamusi!

 

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (46)