Kümmekond aastat tagasi mõtlesin, et miks on nii, et paljud Soomes üldlevinud printsiibid on Eestis tabud. Kui keegi julges juhtpartei ideoloogilistes punktides kahelda, siis pandi see inimene häbiposti ning teda nimetati kas rumalaks või Kremli-meelseks. Või mõlemaks. Aga Soomes olid paljud neist põhimõtetest üldlevinud printsiibid, mille järgi ühiskond aastakümneid elanud oli. Miks on see nii, et sugulasrahvastel on nii erinev arusaamine mingitest majanduslikest või poliitilistest põhimõtetest?

Kui ma täna paljude Eesti tipp-poliitikute retoorikat kuulen, siis mõtlen, kas ei oleks aeg nendest dogmadest lahti saada? Toon mõned näited.

1. Astmeline tulumaks

Meile on juba rohkem kui kakskümmend viis aastat seletatud, et astmeline tulumaks on saatanast ja see, kes sellest mõelda julgeb, on täiesti valel teel. Ometi on astmeline tulumaks igas kõrgelt arenenud riigis. Ei saa ju olla nii, et kõik meist rikkamad riigid on siin eksinud. Pigem on see ikka meie probleem.

Seetõttu arvan, et ka meie peaksime harjuma mõttega, et astmeline tulumaks tuleb ükskord niikuinii. Ja vaadates tänaseid eelarvelaekumisi, siis ei pruugi see päev enam kaugel olla.

2. Eelarve tasakaal

Kõik Eesti inimesed teavad, et riigieelarve peab olema tasakaalus. Aga miks see peab nii olema, seda enam hästi ei teata. Lihtsalt peab ja kõik.

Selline põhimõte oli õigustatud Eesti krooni ajal, aga euro kasutuselevõtt muutis olukorda. Me ei pea muretsema, kui meie eelarve on poole protsendi või ühe protsendiga miinuses. Isegi samamoodi jätkates oleksime saja aasta pärast Euroopa Liidu üks madalama laenukoormusega riike.

Tean, et siin hakkavad eelarve tasakaalu pooldajad meid hirmutama lõhkilaenamisega. Aga mina räägin mõistlikust laenukoormusest, mitte ülemäärasest. Sinnani on meil veel väga pikk maa minna.

3. Me ei jäta võlgu järeltulevatele põlvedele

Eelarve tasakaal ja võlgade jätmine järeltulevatele põlvedele on omavahel seotud. Selles teemas on jällegi paljud kõrgelt arenenud riigid hoopis vastupidisel arvamusel. Nad mõtlevad, et igasuguseid infrastruktuuri investeeringuid ei peagi kinni maksma tänased maksumaksjad, vaid hoopis need, kes neid investeeringuid hiljem kasutavad. Ehk just nimelt tulevased põlvkonnad.

Mulle igal juhul sümpatiseerib see loogika rohkem kui Eesti praegune ideoloogia, et kõik investeeringud peavad kinni maksma praegused maksumaksjad. Uskuge, meie lapsed peavad meid ikka väga rumalateks, kui nad mõtlevad, et miks me 2015. või 2020. aastal null protsendiga laenu ei võtnud ja näiteks maanteed valmis ei ehitanud. Parem on ikka pärandada oma lastele korras infrastruktuuriga riik, millel on mõõdukas laenukoormus, kui laenuvaba, aga viletsa taristuga riik.

4. Ettevõtete tulumaksuvabastus, mis investoreid siia meelitab

See oli väga hea lahendus kakskümmend aastat tagasi, aga enam mitte. Olukord maailma ja ka Eesti majanduses on sedavõrd muutunud. Tänasel päeval liiguvad investeeringud sinna, kus on tublid ja targad inimesed. Kui mingid maksud üldse investeerimisotsust mõjutavad, siis on need tööjõumaksud. Mitte ettevõtte tulumaks.

5. Riik ei tohi majandusse sekkuda

Ometi meist rikkamad naaberriigid nii ei mõtle. Olen varemgi toonud näiteks Rootsit, mis pangandusurul konkurentsi tõstmiseks riikliku panga asutas. Meil on pankade kasumlikkus kõrgem kui Rootsis, aga meie keskpank arvab, et sekkuda pole vaja. Mina jällegi arvan, et rootslased ei eksi.

6. Teise pensionisamba kaotamisega kaotavad kõige rohkem madalapalgalised

Vastupidi. Isegi kui fondid saavutavad tootluse, mis on võrdne majanduse nominaalkasvuga, on keskmisest palgast väiksemat palka saava inimese jaoks kasulikum omada ainult esimest sammast. Teine sammas on individuaalsem ning soosib suurema sissetulekuga inimesi.

7. Suhtlemine suure naabriga

Kui soomlased on kogu aeg Venemaaga otse suhelnud, siis meie oleme arvanud, et las Brüssel ja Washington tegelevad Moskvaga ning meie vaatame pealt.

President Kersti Kaljulaidi visiit Moskvasse oli vastupidiselt paljude meie välispoliitika ekspertide prognoosidele väga edukas. Jääb vaid loota, et sellised kohtumised muutuvad regulaarseteks, sest naabrid peavadki omavahel suhtlema. Nii on kasulik meile kõigile ja oleks tore, kui naaberriikide vahel oleks rohkem nii majanduslikke kui ka kultuurilisi sidemeid.

Praegu liigume kahjuks küll vastupidises suunas ja näiteks majanduslikke suhteid on kümne aasta tagusega oluliselt vähemaks jäänud. Maailma ajaloo peale mõeldes ei ole see hea trend. Iseenda turvalisuse pärast vajame majanduslikke sidemeid just rohkem.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.