Loodus pakub nii palju silmale ja nii palju hingele. Just tänu fotograafiale saan kogu seda ilu, mida looduses viibides ise kogen, ka teistega jagada. Ma ei ole suutnud teha valikut, mida täpsemalt pildistada, mulle pakub kõik huvi: makrovõtted, maastikud, lindude pildistamine.

Kuldnokkadega on selles osas lihtne, et neid ei pea otsima minema, nemad tulevad ise kohale. Ka ei ole nad nii arglikud kui mõned metsalinnud, aga varjumist kasutan siiski ka nende pildile püüdmiseks. Sel aastal tundus, et meie õuele, Valgemetsa, kuldnokad ei tulegi. Kuni lõpuks, 17. aprilli varahommikul, oli juba tuppa kuulda, et õu kajab kuldnoka laulust. Kiire oli mul õue minekuga, et linnu innukat laulmist pildile püüda, sest ega seda laulmist kauaks ei ole, aeg pressib peale, varsti peavad juba munad pesas olema.

Lihtne see ei olnud, sest minu varje poole ei tahtnud lind mitte oma nokka pöörata, tema pidi teisele poole hüüdma, sest seal asus tema konkurent. Mõned korrad terve tunnise ootamise juures laulis ta siiski ka minu poole ja vaid mõned korrad lehvitas tiibu niimoodi, nagu ma oodanud olin. Tunni ajaga sündis pikk pildiseeria ja ainult üks selline kaader, millega ma ka ise üsna rahul olin – õige valgus, lehvivad tiivad ja pärani nokk. 

Külli Kolina on fotograafiaga tegelenud praktiliselt terve oma elu, viimased kümme aastat põhjalikumalt, pildistades peaaegu iga päev, kuigi see ei ole otseselt tema töö. Ta on pildile püüdnud inimesi, jäädvustanud sündmusi ja teinud tootefotosid, kuid kõige südamelähedasem on talle siiski loodusfotograafia.