Kõigepealt meenus mulle hetk Tartust eelmise nädala teisipäevast. Oleme 2,5 aastase Annaga kahekesi Tartus ja tahame midagi teistsugust, midagi head lõunaks. Otsustame minna La Dolce Vitasse pitsat, pastat ja jäätis sööma. Tellimegi endale mõlemat ja mulle kohvi veel ka ja istume letile kõige lähemas nurgalauas, see on hea koht, Anna saab vaadata inimesi. Ja inimesi on palju, see on popp lõunasöögikoht Tartus. Inimesi jälgida on alati huvitav, nii lapsel kui täiskasvanul.
Tuleb järjekordne habetunud punt noormehi lõunat sööma, prantsatab lauda maha ning teeb märkuse üle saali: “Koristage see laud ära!”
Ja siis tuleb järjekordne habetunud punt noormehi lõunat sööma ja prantsatab lauda maha ja ootab, et neid teenindatakse ja siis üks käsutab: “Minu pitsa lõigake kuueks tükiks, te tavaliselt ei tee nii!”
Härrased, lõunapausitajad, te saate nelja ja poole euro eest suurepärast pitsat, lauateenindust, tasuta maitsevett, nii et istub kogu see mees maha ja on vait. Kogu lugu. Tippi loomulikult ei jäta ükski härrasmees, samuti ei telli ükski härrasmees midagi peale päevapakkumise.
Me proovime Annaga muidugi teenindajat ainult kiita ja on ka põhjust, kui kenasti õigel ajal ilma küsimata toodi meile pärast soolast ka jäätisepallid ja mulle kohvi ja kohvi toodi loomulikult sooja piimaga nii nagu peab kohvi tooma. Inimesed, tellige palju süüa ja häid asju söögikohast, kus teile meeldib. Samuti kiitke inimesi, kiitke ülevoolavalt.
***
Mis siis Eestis toimub? Laskumata erinevate inimeste poliitilistesse eelistustesse, peab ikkagi soovitama, et hoolige vähem oma erilisuse rõhutamisest. Häshhhtägiga ei paranda maailma, endaga sarnaste inimestega suhtlemisega ei paranda Eestit, huvitav hakkab siis, kui sõidad kaugele oma mullist ning suhtled endast erinevate inimestega. Aga sellist teguviisi on Eestis järjest vähem, sest inimeste grupid muutuvad üha erinevamateks, aga samas otsivad inimesed tuge ainult endaga sarnaste hulgast.
Meediast võib neil päevil lugeda vaid inimeste õigustusi, miks neil on õigust olla selline nagu nad on ning kuidas nende väärtuste tõlgendamine peaks olema ka teistele eeskujuks. Aga sellest kõigest tuleks vähem hoolida, poliitikale ja meediale annab hoogu inimeste liigne uudishimu. Aga kui kaoks huvi, siis tuleks varem või hiljem muutused. Loomulikult elame ajal, mil seda, kes kõige kõvemini karjub, on kõige rohkem kuulda, kuid teinekord saab sosinaga rohkem tehtud.
Lihtsalt niipalju märkuseks, et see plakatilause “Ennast ei valitse, teisi tahaks” on vist selle aasta parim lause. See on päris kalambuur, see on päris sõnade mäng sisuga ning käib suurema osa Eesti poliitikute kohta.
***
Nii kuiva kevade algust ei mäletagi. Lumi sulas nädalaga, sopp taandus paari päevaga, ilus ilm jätkub nähtavasti veel pikalt. Aprill on uus mai, lihtsalt tuule tõttu peab muhv kaelas olema ning ega korralik paks talvemüts pahagi tee.
Kasemahla tuleb ühest kasest nii palju, et ei jõua ära juua, kasemahl on loomulikult mõnus rüübe, aga ületähtsustada ühte loodusevilja ei tasu. Tuleb varsti värske roheline sibul ja muu roheline ja siis saavad herned valmis ja loomulikult ka maasikad ning varajane kartul ka jaanipäevaks. Jutu mõte on ikka see, et tarbi hooajalisi hõrgutisi hooajaliselt, pole mõtet tuhandet liitrit kasemahla keldrisse hapnema panna, sest suure tõenäosusega suve lõpus selgub, et kasemahla ei taha keegi, sest kõik joovad värsket õunamahla.
Aga ikkagi, see on õnnis hetk, kui saab valmis hooaja esimene kitsejuust ja ka kitsepiimast tehtud või. Need on kodused parimad ampsud, mida paari kuuga oled igatsema hakanud. Kitsepidamise võlu on ikkagi see ju, kui lapsed hommikul voodist hüüavad: “Palun määpiima, kõrrega määpiima tahan!”
***
Mul on juba ammu selge, et inimene vajab maailmas plaani. Ainult konkreetse tegevuskavaga jõuab ta luua seda, mis talle korda läheb. Loomulikult võib plaan olla arenev nagu ka isiksus ise muutub iga aastaga, aga oma joont peab hoidma. Neli aastat tagasi, kui kolm kitse poegis, tundus nõnda keeruline see maaelu värk. Sel kevadel on meil väikelaste osakond järgmine – kaks väiketütart, koerakutsikas ja hetkel 41 kitsetalle. Aga endal on tunne, et kõik jookseb, asjad tunduvad olevat jonksus. Kitsetalled hüppavad ringi, koerakutsikas Nata kasvab meeletu kiirusega ja nad moodustavad vanema koera Puntsliga vägeva lahingupaari. Pole ilusamat kaadrit, kui karjamaal kaks jooksvat iiri setterit – suurem ees ning väiksem üritab siblides kaasas püsida.
Eile oli siis reede ja väga kuiv nädal tuli kokku võtta. Meist ca 20 kilomeetri kaugusel Kaikamäe seltsimajas oli välja kuulutatud ansambli Puuluup kontsert. Pärast õhtust talitust ja lüpsi pakkisime lapsed autosse ja põrutasime kohale. Oli see vast vägev kontsert, hiiu kanneldel performatiivsed ja isikupärased mehed sobisid väikesesse puupüsti täis seltsimaja laudadest kokku lükatud lavale nagu valatud. Loomulikult soetasime ka plaadi ning nüüd mängib autos lisaks Laulupesa kultuslauludele ka Puuluup. Kui eile koju jõudsime, siis vajusime kõik õnnelikku sügavasse unne.
Aga nüüd on juba laupäeva hommik ning aeg on lauda juurde minna, sest kitsed ja 41 kitsetalle ootavad mind.
Jätke Tallinn poliitikale ja kolige väikelinnadesse, küladesse, metsa.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
