Ma olen üldiselt seda meelt, et kõige olulisem on iga hetke nautida. Liigne minevikku vaatamine ega pikemaajalised eesmärgid selle filosoofiaga esmapilgul just kõige paremini kokku ei kõla. Lisaks tuleb mul sõnaga “lubadus” meelde tavaliselt see anekdoot vanast juudist, kes õpetas pojale, et elus edukas olemiseks on kaks kõige tähtsamat reeglit 1) alati oma lubadusi pidada; 2) mitte kunagi midagi lubada.
Aga paar toredat aastavahetusrituaali on mul sellegipoolest.
Esimene sai alguse kuskil 2000ndate alguses, kui hetk enne keskööd hüppas mulle kaela üks äge naine ja käskis kiiresti nimetada kolm kõige meeldejäävamat-olulisemat-paremat asja lõppevast aastast.
Sain hakkama ja hakkas meeldima, nii et ma olen pärast seda igal aastal detsembri lõpus mõelnud, millega see aasta meelde jääb. Nende sündmuste palett on olnud üsna kirev, sisaldades mõni aasta suuri saavutusi ja mõni aasta hoopis mõnda eriti hea tundega reisi või muud elamust.
2016. aasta TOP kolmes on minu jaoks ilmselt mu kahe raamatu ilmumine, Võrru kolimine ja… kolmas on veel natuke lahtine, sellele kohale konkureerivad ainult kirjutamisele pühendumine, paarist liigsest asjast loobumine ja mitme uue imelise inimese tulemine mu ellu. Tegelikult ehk ongi tore, et TOP3 asemel on TOP5.
Napilt mõni aasta tagasi hakkas mulle tunduma, et ehk võiks ikkagi uue aasta alguses mingeid sihte ka seada.
Neid on olnud suuremaid ja väiksemaid, mõnega on läinud hästi ja mõnega mitte nii väga, aga mu meelest ongi kõige olulisem vabalt võtta – proovida kujundada uusi harjumusi, aga kui ei meeldi või enam midagi ei taha, siis paindlikult reageerida. Näiteks on mul väga hea meel, et 2015. aasta alguses õhku visatud mõte rohkem spaades käia ja neist ka kirjutada on kinkinud mulle palju suurepäraseid elamusi ning materjali blogipostitusteks. Need asjad, millega pole nii hästi läinud, olen ma sujuvalt ja mugavalt ära unustanud.
2017. aasta peale ei ole ma veel väga põhjalikult jõudnud mõelda, aga see mõte vilksatas küll, et võiks hakata uuesti tennist mängima. Tegelikult kavatsesin ma seda juba enne Võrru kolimist, aga kuskil novembris tundus, et nojah, sel aastal vist tegudeni ei jõua.
Aga teadagi, lase mingi soov vabaks ja see täitub kohe.
Läksin eelmisel pühapäeval pärast ligi kümneaastast pausi esimest korda tennist mängima ja avaldasin sellega endalegi muljet, et esimene uusaastalubadus on täidetud kaks nädalat enne uue aasta algust, ma pole kunagi varem nii tubli olnud. Enne trenni põlv värises ka natuke, aga õnneks mulle tuli üsna kohe pärast alustamist meelde, kui väga see mäng mulle ikka meeldib.
Ma avastasin hiljuti siin ühel pimedal õhtul mõtiskledes, et 50 aastat on 18 000 päeva. Seda ei tundu üldse palju, nii et see kasvatas veel rohkem mu motivatsiooni iga päeva võimalikult mõnusalt veeta. Carpe diem!
