“Aitäh žüriile, aitäh kõigile teatritele, kes on mulle võimaluse andnud seda tööd teha, aitäh kõigile kolleegidele, teatrileksikas vist nimetatakse neid kaasteelisteks. Aitäh kõigile, ma ei hakka eraldi nimesid välja tooma, muidu unustan kedagi ära, aga ma tänan eraldi Von Krahli teatrit ja Peeter Jalakat, kes andis mulle võimaluse.

Ma ei tahaks ühest küljest kellegi peotuju rikkuda, teisest küljest siin kallite kolleegide ees seistes tunneks end imelikuna, kui ma paari sõna veel ei ütleks.

Mulle tundub, et siin on mingil määral diskuteeritud, mingil määral rõõmustatud ja mingil määral problematiseeritud mõningase pöörde pärast konservatiivsuse poole, mis ka siin täna õhtul on võibolla mingil moel märgatav. Ma arvan, et me võime seda heatahtlikult nimetada maitseasjaks.

Ka Eesti poliitika on hetkel pöördumas. Me võime seda heatahtlikult nimetada demokraatia pidupäevaks. Aga mille eest ma tahaksin hoiatada või siin teie ees midagi öelda, on nende kahe konservatiivsuse toksiline ühisosa. See avaldub siis, kui me räägime surnud koera lohistamisest, kui me räägime purkisittumisest, kui me mõistame kirjanike üle kohut, ja see avaldub tuhandetes pisiasjades, mida meil siiamaani pole olnud vajadust tähele panna ja nende suhtes nii ettevaatlik olla.

Mõned aastad tagasi oli mul au ja õudus töötada Ungaris. Ja ma olen näinud, kuidas see läheb. Ei ole ühte suurt pauku, millele võiks näpu peale panna, mille vastu ühiselt üles tõusta ja see ära hoida. See juhtub iga päev ja see juhtub vaikselt. Ja kui sa räägid nende inimestega, küsid, kuidas see nii on läinud, siis vastuseks ei tule mitte tigedad sõnad ja konstruktiivne kriitika, vaid häbi. Inimestel on häbi, et see nii läks.

Meie veel häbi ei tunne. Aga võibolla meie järgmisel kultuuriministril on ilus kaabu. Ja kuidas see kõik algab? See algab niimoodi, et hakatakse kiusama väiksemaid. Ja miks ma sellest siin üldse täna räägin? Sellest oleks mul võibolla palju lihtsam rääkida kuskil Kanuti Gildi kohvikus oma heade sõpradega. Aga ma räägin sellest just nimelt teie ees. Ma arvan, et alates nendest erialaliitudest, kes neid ilusaid preemiaid meile annavad, alates kõigist nendest suurte ja hästiköetud majade juhtidest, kel on ka poliitikale lähem juurdepääs: me peame hoidma väikseid ja me peame hakkama tegema seakisa, kui kellelegi liiga tehakse, ja see juhtub vaikselt, märkamatult. Ja häbi on selle pärast, et kui kellelegi tehti liiga, ei öelnud me midagi, sest meie rahad jäid alles, meie majad on ikka köetud.

Lõpetuseks ma tsiteeriksin meest, kelle vaib on nii Ida-Euroopas üldiselt kui meil kuidagi kadunud. See on Vaclav Havel, kes ütles, et kui tehakse liiga üksikule, ühele inimesele, kui temalt võetakse vabadus, siis võetakse vabadus kõigilt. Ja teine asi, mis ta ütles, on see: kunstnik, kes on võitjate poolel, on alati kahtlane. Aitäh teile!”

Juhan Ulfsak sai teatripäeval kaks tunnustust: Ants Lauteri nimelise lavastajaauhinna ning koos Mart Kangro ja Eero Epneriga lavastuse “Workshop” eest etenduskunstide ühisauhinna.