Ehtedisainer Kriss Eglite: tark bränd reageerib klientide ootustele. Eesti bränd

Kriss Eglite. Foto Krõõt Tarkmeel

Brändi New Vintage by Kriss asutaja Kriss Eglite tegi eelmisel aastal Eesti moeajalugu, olles esimene Kuldnõelale nomineeritud ehtelooja. Krissi tegevus disainimaailmas pole silmapaistev mitte ainult tänu tema enda loomingule, vaid ka Eesti disaini- ja ilubrändide algatuse “Mine metsa!” ellukutsumisele.  See aktsioon oli osaliselt meeldetuletus, et eestlastel on veel õnn nautida loodust ja iga “Mine metsa!” toote ostaja soetas  ka ühe noore puu, mille disainerid talgute korras istutasid. Kohtusime Krissiga vahetult pärast seda, kui noored üle Euroopa olid tänavatel keskkonnateemade olulisusele tähelepanu juhtimas ning kaks suurt moeettevõtet teatanud oma tootmise Eestist ära viimisest.

Mis mõtteid tekitavad viimaste nädalate Eesti suuremate tootjate otsused kolida oma tootmine riikidesse, kus keskkond, töötajate heaolu ja tingimused ei ole nii kaitstud ja tagatud kui Eestis?

Ühest küljest saan aru. See on nende jaoks eksistentsiaalne küsimus. Mõnes mõttes kehtib disainis Maslow hierarhia – saad suuremalt mõtlema hakata ikkagi alles siis, kui mingi põhi on olemas.

Aga samas me näeme, et uus põlvkond tuleb peale. Noortele on oluline disaini eetiline pool, keskkond. Uus põlvkond hindab rohkem seda, kus ja kuidas asjad on toodetud, nad on valmis rohkem maksma selle eest. Tark bränd reageerib klientide ootustele. Eks ettevõtted teavad, kuidas see toimub. Väikeses firmas on lihtsam muutusi teha, kiiremini reageerida asjadele. Nad on ilmselt sunnitud millalgi tagasi tulema.

“Mine metsa!” kampaania üks käivitaja oli asjaolu, et mulle endale jõudis kohale, et ma pole oma lapsi üldse metsa viinud. Ma ise olin lapsena palju vanaema juures metsas ja looduses – aga mu lapsed ei olnud metsa näinudki. Kuidas sa õpid loodust hindama ja hoidma, kui pole kogenudki, mis see on?

Tulid disainerid hea meelega selle mõttega kaasa?

Jaa, kuulsin palju seda, et disainerid ei tee Eestis omavahel koostööd. Tegelikult meil on väga palju ühist ja koostöö sõltub täiesti eesmärgist. Kuulsin muidugi palju kriitikat ka. Mul on alati olnud see suhtumine, et teen midagigi. Selle asemel, et istuda ja vaadata, kuidas teised võiks midagi paremini teha. Loomulikult oleks seda ka paremini saanud, aga tuleb väikestest asjadest alustada, et hakata looma mingit uut ühiskonda.

Oleme viimastel aastatel näinud suurt Eesti disaini võidukäiku. Kas see on hea turundus või tarbija teadlikkus? On nii paljud inimesed valmis sageli rohkem maksma, kui saavad aru, et kus asi tehtud ja kuhu raha jääb?

Käeehe Time to Rock oli see, mis New Vintage by Krissi tuntuks tegi.

See on sümbioos. Kui tooted oleks kehvad, siis ei loeks, et need on Eestis tehtud. Ei osteta, kui asjad lähevad kohe katki või disain üldse ei meeldi. Eesti disainil ei ole enam kodus tegemise maiku juures. Kvaliteet ongi väga hea. 

Ajakirjandus on Eesti brände ja Eesti disaini tihti esile tõstnud. Praegu on vaieldamatult populaarne kanda kodumaist asja. Aga ka brändid on hakanud palju paremini turundust tegema, sotsiaalmeedia poolt ka.

Eesti turg nii väike ja ma usun, et kui saame oma veebipoed käima, on võimalus kasvada. Näeme järgmise kümne aastaga, kuidas käima läheb. Tarneajad on meie kõige olulisem küsimus. Keegi ei taha oodata nädalaid.

Oled ehete juurde jõudnud pärast edukat tennisekarjääri ja turundusõpinguid USAs. Oled tänulik nende ülikoolis tehtud valikute eest endale nüüd, kus oled tegelikult ju ka ettevõtja?

Ei saa öelda, et oleksin jube teadlikult valinud. Mulle meeldis turunduse juures see, et see oli ettevõtluse kõige loomingulisem osa.  Tegelikult pole ma otseselt turundajana tööd teinud. Sain oma pere tenniseklubis ideid kasutada ja nüüd muidugi oma brändi juures.

Kui USAst tagasi jõudsin, siis pakkusin ennast ühte firmasse tööle. Aga seal oli suhtumine – kuna ma õppisin spordistipendiumiga – et lõid lihtsalt paar head eeskätt ja ega sa turundusest muidugi midagi ei tea. Hiljem, kui brändi lõin ja see kohe tähelepanu sai, oli kuulda jälle palju suhtumist, et eks ta üks hea turundus ole. 

Olen alati seda öelnud, et see, et ma praegu saan ehteid teha, on mulle täielik kingitus. Ma ei oodanud seda, keegi ei öelnud mulle, et peaksin seda tegema. Ja mulle tõesti meeldib. Ma arvan, et tänu sellele, et jõudsin selleni täiskasvanuna on mul mingi kohapealt paksem nahk, teiste arvamus ja põhjendamatu kriitika läheb vähem korda. 

Sa ei ole läbi teinud klassikalist laste kunstikool- EKA- oma brändi loomine teekonda. Kuidas su käekiri kujunenud on? Oled ühel hetkel teinud nii jõulisi kui siis jällegi täiesti teistsuguseid, väga õrnu ehteid. Kui nägin Kuldnõela kollektsiooni, tuli mulle kohe meelde üks intervjuu, kus kirjeldasid oma päris esimest ehet – see kihv.  Kas oled ringiga alguses tagasi?

Jah, elu ongi minu meelest ring. Ma olengi teinud ehteid endale, lähtunud sellest, mida ise kanda tahan. Ühel perioodil kandnud rohkem jõulisi asju, siis on olnud tunne, et tahaks midagi õrnemat, pisemat. Siis tuleb jälle järgmine laine.  Esimest korda sain eelmisel sügisel kollektsiooni tehes mõelda suuremalt. Tänu Kuldnõelale sain mõelda lavastusele, oma mõtet paremini väljendada. Ja see ei pidanud hinnatasemelt olema nii läbimõeldud. Ma ei saagi kogu raha tootmise alla panna ja pärast istuda käed süles, sest rohkem midagi teha ei saa.

Samas ma mäletan, et kui endale ehteid tegema hakaksin ja mul polnud veel plaani  brändi teha, siis ei mõelnud ma kordagi, et kas mul peaks oma käekiri olema. Kui hakkasid esimesed kliendid tekkima, siis üks inimene ütles, et tead, ma tunnen su ehted alati ära tänaval. See oli minu jaoks väga äge hetk. Ja mulle tõesti pole keegi öelnud, et mu ehted oleks kellegi teise moodi või võiks segamini ajada. 

Kui hakata hiljem nende asjadega tegelema, siis oled juba isiksusena välja kujunenud. Ja kuna ma endale loon, siis ma ei pea mõtlema sellele, milline mu klient peaks olema. Aga olen hiljem avastanud, et nende naistega, kes mu ehteid kannavad, on mul alati midagi ühist.

Minu jaoks on alati oluline olnud, et minu looming ja ka bränd kannaksid edasi neid sõnumeid, mida soovin maailmaga jagada.

Läbivaks teemaks on alati olnud innustada naisi elama suurelt, unustama vanad reeglid ja kulgema iseenda südame rütmis.

See on see, mis mind alati inspireerib ja kuhu poole ka ise püüdlen.

Ehtemaailmas ei pea jälgima nii palju moemaailma tsüklit. Kuidas otsustad, millal uute asjadega välja tuua.

Suve poole tekib ikka tunne, et tahaks mingeid teisi kive ja värve. Mulle meeldib, kui on palju klassikalisi asju, neid on lihtne kanda, on miksitavad, saab mitu hooaega kanda.

Mood ja trendid mõjutavad ikkagi. Näiteks eelmisel suvel tulin välja jalakettidega. Olin tükk aega mõelnud sellele – Eesti suvi on ju nii lühike, et kas üldse on mõtet. Aga kuna mõned kliendid ka küsisid, tegin ära. Mõni aeg hiljem nägin trendilugu, et jalaketid on väga moes, tegin alles siis esimese sotsiaalmeedia postituse: meil on ka olemas. Hetkemood ikkagi loeb. Ka rõivabrändid on läinud väga ehete peale, pole enam lisaks riietele ainult käekotid.

New Vintage by Krissi Kuldnõela kullektsioon (2018).

Kaalud veel ehete näitamist moeetenduse vormis?

Kui sain kõne, et olin Kuldnõelale nomineeritud, ei saanud ma kaks ööd magada, nii palju mõtteid tuli.  Teadsin kohe, et modellid on üleni mustas, puzzletükid selle šõu jaoks olid kogu aeg olemas ja kui siis stilist Liis Plato küsis, et mis järjekorras ehted lavale tulevad, panin selle mõne sekundiga paika – ja alles siis hakkasin ka ise aru saama, miks mingid asjad mulle nii kohutavalt olulised olid algusest peale.

Aga otseselt midagi sellist uuesti teha ei plaani. Moedisainerite jaoks on oluline ikkagi see, et riided tõuseks esile ja ehted oleks toetavad, mitte vastupidi. Minu jaoks oli see üheks korraks aga väga hea platvorm, kus oma asju näidata.

Eesti turg ja moepublik on olulised, aga rääkisime juba enne, et veebipood on väga tähtis kanal. Millistes riikides sul kõige parem vastuvõtt on olnud?

Meil läheb päris ilusti Šveitsis. Ka Dubais, kus mu õde elab, läheb hästi. Sellest on tõesti palju abi, kui on oma inimene kohapeal. Läti loomulikult, Leedu klient on natuke teine – ehkki me seal ka müüme hästi, peab seal natuke teistmoodi mõtlema, nende maitse on pisut teine ikkagi.

Suurbritanniasse oleme veebi kaudu ise palju müünud. Kõige kaugem koht on olnud Austraalia, kuhu saates on kaks korda pakk kaduma läinud – lõpuks saatsin DHL-iga, mis selle ostusumma juures oli absurdselt kallis. Aga ma ei näinud võimalust, et klient kätte ei saa oma ostu. Mind üllatas, kui avastasin Instagramis, et üks meid tihti tag’iv tüdruk elab Indias.

Mida veel tahad katsetada ehtedisainerina?

Ma ei defineeri ennast isegi kui ehtedisainer. Ehtekunstnik ei ole ma kunagi öelnud enda kohta, ma ei jooda, ma tinuta ise. Praegu selline etapp minu elus, kus tahan ja saan loomingulise asjaga tegeleda. Ma ei tea, kas ma 15 või isegi kümne aasta pärast tegelen sellega. Oluline see, et mul oleks hommikul hea tööle minna, et mul oleks huvitav. Ma olen proovinud teadlikult mitte langeda mugavustsooni.

Bränd on nii Sinuga seotud, kuidas üldse peaks olema võimalik sellest veel lahkuda?

Mul on olnud etapp elus, kus olin nii tugevalt tennisega seotud, et muud ellu ei mahtunudki, läbi kogu oma pere. Mu ema lootis, et jäängi tennise peale – meil on vanaisa nimeline tenniseklubi ju isegi – ja keegi ei näinud ette, et ma võin minna täiesti teise suunda. See on äge ja põnev, et see on olnud võimalik. 

Edasi aitab väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel kasvada. “Eesti bränd”on rubriik, kus tutvustame ettevõtlike Eesti inimeste loodud ettevõtmisi, et neil läheks veel paremini.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (62)