Meelis Kubits: kui vaidled idioodiga, siis tõenäoliselt teeb tema sama. Ülestunnistus #22

Kaklus I Foto: digital.library.illinois.edu/items/962c5a60-4e7d-0134-1db1-0050569601ca-9, CC

Eesti meediaväljaannete viimaste nädalate statistika küllap kinnitab fakti, et sisepoliitika müüb rohkem kui miski muu. Viimaste päevade vaikus on petlik. Juhtuma alles hakkab. Jõuame veel koos laulda, marssida, nõuda ja nõudmistele mitte alluda. Käesoleva loo pealkirja laiendades annaks ehk Ülestunnistusegi sarjale joonistada veidi auditooriumi kasvu, kuid meenutagem taas antud lubadust, püsida oma liistude juures.

Pealkirja tsitaadi autor Mihhail Žvanetski 85 ja hea sõber Valeri Hait 80. Märts 2019  on Ülemaailmse Odessiitide Klubi juhtide suurte juubelite kuu. Kõik nende sündmustega seotud avalikud esinemised Moskvas, Kiievis ja Odessas sujusid tõrgeteta, mis juba iseenesest on suur edu. Konteksti mõistmiseks on oluline teada, et Ukraina ja Venemaa suhted jõudsid nädal aega enne Ukraina presidendivalimiste esimest vooru uuele tasemele. Reedel kohtusid Moskvas Venemaa peaminister Dmitri Medvedev ja Gazpromi juht Aleksei Miller ühelt ja Ukraina opositsiooniliidrid Juri Boiko ja Viktor Medvetšuk teiselt poolt. Esimene neist teatas, et on „rahu nimel“ nõus Ukraina presidendivalimistel koostööd tegema Julia Tõmošenkoga. Pole raske arvata, et see avaldus viib nädala pärast toimuvatel presidendivalimistel Ukraina raudselt leedilt palju hääli ja annab rohelise tule president Porošenko jõudmiseks valimiste teise vooru. Lõhnab väga halvasti, et mitte öelda Moskva ja Kiievi administratsioonide peene kokkumängu järele.

Meie president käib maailmas ja räägib sellest, et Euroopas (Ukrainas) on sõda, aga sõdivate riikide sõjaparteid pusserdavad oma staapides võimu säilitamise nimel päris rõvedaid kombinatsioone. Porošenkol on jäänud vastupidise tõestamiseks viis tööpäeva ja kui sel ajal Medvetšuki vabadust ei piirata, näib kokkumäng Moskvaga ilmne.

Odessa linna üks paljudest kaubamärkidest on turg, Odessa koloriitsel näitel privoz. Mihhail Žvanetski ei ole kunagi varjanud, et arvestatav osa tema nime all esitatavast loomingust pärineb algallikana privozi karismaatiliste müüjannade suust. Omavahelisest lõõpimisest kundede meelitamiseni. Kes kontrollib privozi, kontrollib linna. Privozi kõrval töötab Odessas teinegi ülelinnalise tähtsusega, “Uus Turg“.  Peab olema väga kõva ja sõna otseses mõttes julge mees, et selline samm ette võtta ja privoz’ile väljakutse heita. Selle julge mehe nimi on Eduard Hachatrjan, Edik.

2012 september, Odessa. Istume kolmekesi koos Valeri Haitiga Ediku staabis, Deribassovskalt mõne sammu kaugusel. Külastaja tunneb Armeenia päritolu ärimehe restorani ära kõrvalseisva Ararati poe ja teiselt poolt hoone sissekäigu juures paiknevate elusuuruses Ostap Benderi ja Ippolit Matvejevitši skulptuuride kaudu. Mõned kuud varem oli mul võimalus vesta juttu Aleksandra Ilfiga, nagu ta ise ütles „Ilfi ja Petrovi tütrega“. Et, mis on rahvadiplomaatia mõte? Kui lihtsalt vastata, siis üks neist on see, et on võimalus kohtuda inimesega, kelle isa kirjutas „12 tooli“. Näiteks.

Pühapäevane ennelõuna, ilmselgelt mitte Ediku kõige värskem osa nädalast.

– Valeri: “Vaata Edik, meil on siin külaline Eestist. Meelis tegeleb rahvadiplomaatiaga, tahab Armeeniaga sõprust luua.”

– Edik: “Tore kuulda. Võib olla esmalt valame. Tutvumise terviseks.”

Valamise vastu ei saa pühapäeva enne- ja ammugi mitte pärastlõunal Odessas kellelgi midagi olla. Nende ridade eetrisse mineku järel kaetakse seal ühe tollaegses vestluses osaleja auks pikka lauda. Kontsertõhtud on peetud, kuid juubelipidustused jätkuvad.

– Edik: “Võtame ehk veel.”

Rahvadiplomaatia on Ediku jaoks täiesti uus mõiste, mis vajab veidi nii selgitamist, kui seedimist, kuigi tõele au andes, mahub turomaniku tegevus selle mõiste alla ideaalselt. Ukrainas elav Armeenia ettevõtja, kes peab üleval kohalikku kirikut ja kelle restoran on igapäevaste lõunapakkumiste näol Armeenia kogukonnale avatud. Tõsi küll, eksistentsi huvides ka kohalike ametnikele.

Peale kolmandat läheb Ediku enesetunne selgelt paremaks.

Vestlus ja vodochka voolavad, kohtumine ja lõunamaa rahvastele omased lubadused võtavad konkreetsema kuju. Ühel hetkel võtab Odessa üks jõukamaid mehi oma staatusele kohaselt kulunud iidse Nokia mudeli ja helistab sünnimaale, nagu vestluse lõppedes selgub, ametisoleva presidendi Serž Sargsjani vennale.

President Sargsjanil on kaks venda. „Sašik 50 protsenti“ Sargsyan, katusepakkuja ja bandiit, kes tegi riigis ja väljaspool seda, mida heaks arvas. Hüüdnimi “50 protsendi” osas tuli Sašiku tavast maksustada kõik ettejäävad ja huvipakkuvad ärid poolega nende väärtusest. Vastutasuks elu ja tervis ning puutumatus kõikvõimalike ametite huvi eest. Üks versioon, miks maailma üks karismaatilisemaid investoreid, legendaarne Kirk Kerkorian kõik oma Armeeniale suunatud toetusprogrammid lõpetas, oli Sašiku katse ka Kerkoriani Las Vegase kasiinod maksu alla panna. Nende meeste vestluse ettekujutamine nõuab piiritut fantaasiat.  Armeenia 2018. aasta sametrevolutsiooni tekkimisel on Sašikul oma suur osa. Lootust kaotamas rahva sisevaenlaste TOPis oli ta teistest kaugel ees. Erinevalt tema vendadest või teisest presidendist Robert Kocharanist, Sašikul teened riigi ees puuduvad.

Presidendi Sargsjani teise venna nimi on Levon. Levon Azatovich Sargsjan, arabist, endine suursaadik Süürias, 2012 sügise seisuga erakorraliste volitustega diplomaat.

– Edik: “Meelis, ütlesid et oled nädala pärast Jerevanis. Levon Azatovich ootab Sind nädala pärast, pühapäeval oma kontoris Välisministeerium viiendal korrusel. Helista talle igaks juhuks sama päeva hommikul ette.”

See oli Ediku ja Levon Azatovichi kõne ning meie kolmiku päevase lõuna ootamatult resultatiivne kokkuvõte.

Eestlastena, keda Teine maailmasõda ja nüüdne piiride avamine on samuti mööda maailma laiali loopinud, on see koht kus armeenlastelt õppida. Seda, kuidas kogukonnad väljaspool kodumaad kokku hoiavad üksteist ja nende tegemiste vastu huvi tundvaid algatusi toetavad.

Olin Jerevanis käinud mõnel korral 2006-2007 aastatel, kui sõpradega piirkonnas uitasime. Sellest ajast tuttav Jerevani kesklinna „Vabariigi plats“, sellel paiknev Marrioti hotell ja kolme armeenlase telefoninumbrid, olid rahvadiplomaatia missiooni „kõik sõidavad Jerevani“ korraldaja ainus kaasavara. Lisaks presidendi venna väärtuslikule kontaktile tegin eelneva kõne kolleegile Armeenia suhtekorraldajate liidust. Arman Saghjateljaniga olime kohtunud poolteist aastat varem Minskis toimunud konverentsil. Tallinnast helistades ja kohtumist kokku leppides lubas konkreetne Arman aidata kuidas oskab, kuid lisas, „mitte midagi ei saanud aru, mis Sul kavas on“. Armanil oli õigus oma seisukohale, sest sügisel 2012 ei olnud mul veel kaugelt aimu, kuidas Armeenia missioon välja hakkab nägema. Oli kujunemas suur eesmärk tuua Armeenia tagasi meie inforuumi ja teha Eesti sealses keskkonnas senisest nähtavamaks, aga kuna pundis olid ka odessiisid, siis oli kõik märksa segasem.

Sellele vaatamata sai Arman palve korraldada mulle paari päeva jooksul kohtumised Armeenia Kirjanike Liidu, Kunstnike Liidu, Teatrijuhtide Liidu ja Jerevani Linnavalitsuse esindajatega. Plaan oli leida ühisosa riikide kultuurivahetuses ja aru saada kas oleme Jerevanis oma killavooriga teretulnud.

Suhtekorraldaja Armanist oli pooleteise aasta jooksul saanud riigi suurima meediaholdingu asepresident. Lennujaama vastu tuli ta mulle sõjas oleva riigile kohaselt lahtise džiibiga, “väga mugav masin, saab kuulipilduja kiiresti sisse tõsta.”

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet. 

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)