Meie viimase päeva plaan Hamiltonis näeb välja seline:
- Viia ära kooli võtmed;
- Viia ära kooli arvuti;
- Viia ära raamatukogust laenatud raamatud;
- Öelda kõigile galerii- ja muuseumitöötajatele, et küll siin oli vahva ja kui abivalmis ja toredad nad kõik minu vastu on olnud;
- Kirjutada alla mingisugustele paberitele;
- Viia personaliosakonda (siinse nimetusega Human Recourses) ära Colgate’i töötaja kaart ning paber, mis ütleb, et ma olen kõik koolile kuuluva tagastanud;
- Viia Uticasse Warner Cable’i kontorisse ära ruuter ja modem ning lõpetada nendega leping;
- Viia ära meie rendiauto;
- Saata postkontorist Eestisse kaks suurt kastitäit asju;
- Pakkida kottdesse kogu kraam, mis peaks Miamisse kaasa tulema,
- Süüa tühjaks külmkapp;
- Koristada köök;
- Helistada Adrianile, et ta ikka hommikul õigel ajal kohal oleks, nii et me lennujaama jõuaksime. Soovitavalt varem, sest viimased kaks päeva on taas lund kallanud ja teeolud on tõenäoliselt õudsad.
Plaani elluviimine
Hommikul on ilm täitsa ok – taevas on üle tüki aja selge ja see annab lootust, et homne sõit lennujaama äkki polegi nii raske. Teen ära kõik lokaalsed toimetused ja pärastlõunal sätime ennast Utica poole. Ruuterit ja modemit viima. Peale seda on plaan viia ära auto ja autorendi mehed viskavad meid Hamiltoni tagasi.
Nii nagu me linnast välja saame, läheb aga lumepõrgu lahti. Õudne küljetuul, tuisk ja nähtavust heal juhul kaks-kolm autopikkust.
Esimene teelt välja sõitnud auto. Teine. Üks auto teisele tagant sisse sõitnud.
Helistan autorendi mehele, et me nüüd teel Uticasse ja pärast seda toome auto. Et oodake meid kindlasti ära ja loodame, et see plaan, et keegi meid pärast Hamiltoni viskab, on ikka jõus. Autorendi mees vastab, et oioi, sõidate niisuguse ilmaga Uticasse!? Olge siis ikka ettevaatlikud, sest see on “Lake effect snow” ja olud lähevad hullemaks minutitega. Ja kui te viieks ei jõua, siis pange võtmed lihtsalt postkasti august sisse ja kogu lugu.
Take care! ja – peale viit teid keegi siit küll Hamiltoni enam viskamas ei ole.
Veelgi hullemaks…? Juba praegu ei näe midagi ja sõit käib teosammul. Kui me viieks ei jõua, mis on sada protsenti kindel, kuidas me siis tagasi Hamiltoni saame? Seel on ju oma pool tundi autosõitu…
Tõmban tee äärde ja panen GPS-i hoopis autorendi aadressi. Minu pärast jäägu need wifi asjad praegu viimata, ehk Adrian teeb selle hiljem ära. Ja ma ei tohiks ju autorendist hetkel veel väga kaugel olla, see peaks olema kusagil siinsamas. Kuigi termin “siinsamas” ei tähenda hetkel suurt midagi, kõik on ühtlaselt hall-valge ümberringi.
GPS näitab, et peaks keerama paremale. Aga mingit teed näha ei ole. Ainult STOP märk on. Keeran selle juurest ettevaatlikult paremale ja hakkan kobamisi minema. Vahepeal kaob GPS-il signaal ja see tekitab õudsa tunde.
Imelik, kuidas me ikka nendest masinatest sõltuvaks oleme muutunud. Ja kuidas me küll varem hakkama saime…? Aga see kõik ei loe praegu.
Keeramine, keeramine, kohe peaks ju tulema see koht. Aga ei tule. Tundub, et see pole üldse see küla, kuigi GPS näitab, et peaks nagu olema… Persse… sama nimega tänav, aga täiesti vale koht!
Panen aadressi uuesti sisse. Nüüd näitab, et peaks nagu diametraalselt teises suunas sõitma ja õige mitu miili. Kell on pool viis läbi ja läheb järjest pimedamaks. Ja lumesadu läheb järjest hullemaks.
Uuh, aah, tunnen, et hakkan närvi minema. Möödume järjekordsest kraavi sõitnud autost…
Autorenti jõuame kolm minutit enne viit ja sõbralik Californiast pärit automees viskab meid oma suure musta truckiga Hamiltoni otse koduukse ette. Poole öö peale saavad ka asjad pakitud, külmkapp tühjaks söödud ja köök koristatud. Ja prügi välja viidud. Ja paar tundi isegi magatud. Nii et kõik on hästi!
Lennujaamas
Hästi ei ole aga hommikul Syracusi lennujaamas, sest kõik meie kotid on ülekaalus ja üks, see kõige suurem on lausa nii raske, et seda keeldutakse üldse vastu võtmast.
Mul on niigi tohutu stress, sest Adrian tuli meile järele plaanitust kõvasti hiljem ja kotid ei tahtnud talle autosse mahtuda, kuna ta auto on väljast suurem kui seest.
Ja praktiliselt kogu tee Hamiltonist Syracusi lennujaama tuli venida kahe suure teepuhastusauto sabas, millest üks lükkas lund ja teine puistas soola. Ja terve selle pika veniva tee ma mõtlesin, et äkki me jääme niimoodi hiljaks ja et kotid on ka nagunii õudsas ülekaalus ja tuleb kõvasti pappi välja käia. Aga et see kõige suurem kott üldse maha peab jääma, seda ei isegi ei osanud arvata.
Mida me siis nüüd teeme…? Kisun koti lahti – see on tihkelt kraami täis.
Kõik ülivajalik, mida sa siit välja viskad…? Higi voolab sorinal. Mida me teeme? Mida me teeme? Mida me teeme?
Kotid siiski võetakse peale, aga maksta tuleb selle eest terve varandus. Esiteks ülekaalu eest ja siis veel ekstra mingi täiesti abstraktne laestvõetud summa selle eest, et see täiesti lubamatus kaalus monstrum üldse kaasa saaks. Kusjuures ise pean selle veel lindi peale sikutama, sest meid teenindav naine seda teha ei jõua. Aga nüüd on kõik hästi!
Miami jõuavad meie kotid päev aega hiljem kui me ise. Põhjalikult läbi inspekteeritult, igas kotis silt, mis ütleb, et teie kotid pidid läbima täiesti jujusliku ja pistelise kontrolli ja et see kõik on nii teie kui ka teie kaasreisijate turvalise lennureisi huvides. ja veel mingi pikem peenikeses kirjas jutt, mida ma meist keegi ei viitsi lugeda. Niigi on kopp ees, sest kottide kohaletoimetamisega kaasnes paras segadus, kuna meie majal puudub peal number ja kuller ei leidnud meid kuidagimoodi üles. Meie aga keegi kuhugi minna ka ei saa, sest väljas on 28 kraadi, meil aga ainult reisu ajal seljas olnud soojad talveriided. Aga nüüd on kõik hästi!
Miami Beach – here we come!
Marko Mäetamm on hetkel Ameerika Ühendriikides resideeruv kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel loob ja juhendab üliõpilasi Colgate University-s, kirjutab ning joonistab Edasile iganädalaselt kommentaare sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.
Marko Mäetamm
Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (100)
