Olles elanud viimased kaheksa aastat Eestist eemal, on meie pere jõuluaegsete traditsioonide oluliseks osaks kujunenud erinevate jõuluturgude külastus. Igal advendil võtsime ette mõne jõuluteemalise rännaku.

Belgias jäid meie orbiidile Brüssel, Leuven, Bruges ja Aachen. Ameerikas üllatusime ikka ja jälle New Yorgi Viienda Avenüü luksuskaubamajade vaateakende kreatiivsusest, tunglesime miljonite teiste vahel Rockefeller Centeri jõulukuuse avamisel ja liuglemise nädalavahetustel Bryant pargi liuväljal.

Käisime ära ka Ameerika mandri vanimal jõululaadal Bethlehemmas, Philadelphias, kus lõõritasime sealse segakoori rongkäiguga ühinedes tuntud jõululaule. Kanada turud olid meie jaoks justkui kiire Euroopa turnee. Toronto jõululaadal anti niipalju head-paremat süüa, et pidime kalorite maharaputamiseks linnas pika jalutuskäigu ette võtma.

Prantsuskeelse Vieux-Quebeci atmosfäär meenutas idüllilisi frankofoonseid kindluslinnu. Pardijalakonfii ja jänes punaveinis said maos kõvasti raputada kui tuiskasime vanaaegse puukelguga alla pikast mäenõlvale rajatud jäärennist. Ilma mõttes oli Kanada kõige lähemal Eestile, käre pakane, hunnitud lumemäed ja lakkamatult juurde langevad valged helbed. Jõulud justkui lapsepõlves, mõnusalt koos perega.

Bruges’i šokolaadihullus

Mitte kaugel merest paiknev kanalilinn Bruges võib vabalt kandideerida maailma nunnuma väikelinna tiitlile. Keskaegsete kaupmeeste rikkus on kõik linna investeeritud, kanalite äärsed majaderivid esindavad Flaami renessanssiagse arhitektuuri paremikku.

Jõulu ajal läheb Grote Markt‘i ja 13. sajandist pärit kellatorni ümbruses lahti tõeline šokolaadihullus. Lugematud putkad on pungil täis Belgia käsitöömeistrite shokolaade, cholatiere on Bruges’is ruutmeetri kohta enam kui kusagil mujal.

Vanalinna kohal hõljub kuuma šokolaadi lõhn.

Kui kalorite hulk organismis kriitilise piirini jõuab, võiks ette võtta pikema jalutuskäigu.

Kanalitel peegelduvad jõulutuled ja majade siluetid on nii ebareaalselt kaunid, et unustate tunglevad rahvahulgad ja poodidest kostuva kommertskära. Kuljuste kõlin annab märku uhkete ehitud hoburakendite liikumisest.

Magusadoosi järgselt põigake sisse õllekeldritesse ja spetsiaalsetesse õllepoodidesse. Šampanjapudelid riiulitelt tunduvalt kaugelt petlikud, tegemist on ikka õllega, igati jõululaua väärilisega. Juustupoodidest leiate kaasaostmiseks nii Belgia kohalikke kloostrijuuste kui Hollandi juustude paremiku.

Aacheni glühwein & bratwursti särin

Just Saksamaalt said jõuluturud alguse ammu enne seda kui tekkis Saksamaa ühtne riik. Piiride ristumise keskele jääv Aachen annab aimu milline oli elu hämaral keskajal imperaatori residentsis. Sellest ajast pärineb rikkalike kaunistustega katedraal, mille ümber Weihnachtsmarkt jõuluajal pesitseb.

Traditsionaalne Saksa vibe tähendab väljuhääldajatest vaheldumisi Stille Nachti ja šlaagrite kuulamist ja glühweini joomist personaalsest saapakujulisest topsist. Seda kõike saadab jõuluvorstide, praekartulite ja hapukapsa lõhn.

Kel jaksu õhtuni vastu pidada, võib ka joodeldamist kuulda, see on juba kitchide kitch.

Jõulueelseks lõõgastuseks tasub külastada ka Aacheni kuulsat bad’i, mille kuumaveeallikate vesi peaks ära ravima igasuguse moodsa aja jõulustressi. Pärast Aachenit on tõeliselt gemütlich tunne peal.

New Yorgis on jõulud nagu filmis

Rockefelleri keskuse silmipimestava valgusega jõulupuu, paksu teki all hoburakendil läbi Central Park‘i tuhisemine ja uisutamine öise linnasilueti taustal on Hollywoodi filmidest tuntud klišeed, ühtlasi ka iga linna külastava turisti unelm.

Tegelikkuses saabub jõuluaeg New Yorki novembri lõpus tänupühadeparaadi viimase hiigelatraktsiooniga. Läbi avenüüde kihutav põhjapõdrarakend jõuluvanaga tähendab ametlikult pühade algust. Newyorklane ei tähista ainult jõule.

Juutidel on oma üheksapäevane Hannukah, mille käigus süüdatakse Plaza Hotelli ees väljakul maailma suurim Menorah ja peetakse maha mootorsõidukitel läbi linna kulgev kärarikas paraad. Aafrika päritolu ameeriklastel on jälle omi traditsioone väärtustav Kwanzaa.

Ühesõnaga, siin on igaühel oma pühaderituaalid.

Newyorklased soovivad üksteisele häid pühi, nii on kindel, et kõigi traditsioonid saavad väärtustatud. New Yorgi kirevusest annab tunnistust kasvõi see, et Fairytale of New York – Iiri päritolu immigrantide jõululaul The Pogues’i esituses, solistina Kristy MacColl, on saanud linna ametlikuks ja popimaks jõululauluks.

Meie jõulurituaaliks kujunes Bryant parki jõuluturu melus uisuväljaku külastus. Tihti pidime nädalavahetusel tunni järjekorras seisma, et jääle pääseda. Korra võttis uisuisu mitmeks nädalaks ära väljakul aset leidnud tulistamisintsident. Noor Bronxi poiss tulistas kaasuisutajat, kui see ei tahtnud oma kallist Canada Goose’i jopet talle loovutada.

Iga aasta tegime pere ühispildi ehtsa antiikkostüümis jõuluvanaga ABC sisustuspoes, mille haldjalik atmosfäär toetas igal sammul meie pisikese tütre usku päkapikumaasse.

Jõulupühal võtsime öösel järjest ette Viienda Avenüü poodide vaateaknad, sel ajal olid turistid kõik kenasti jõuluund nägemas.

Kuulsate kaubamajade Bergdorf Goodmani, Saks Fifth Avenue, Barneys’i, Lord & Taylors’i ja Macy’se jõuluakende vaatamine on kohalike lemmikatraktsioon.

Ainuüksi Saksi akende kallal töötab 250 inimest. Bergdorf valib disainereid äärmiselt hoolikalt. Nende aknad on kunsti tippklass: fantaasiarohke maailm on niivõrd läbimõeldud, et korra leidsin end öösel akna ees ümbritsetuna karvaste ja suleliste filosoofide ja kirjanike seltskonna poolt, kes kõik valjuhäälselt arutasid alltekstide tähendusi kaubamaja vaateaknal. Vot see on juba New Yorgi stiilis jõulumüstika.

Tallinna keskaegne jõulumelu

Tallinlane satub vanalinna üliharva, aga meie kohalik jõuluturg on aastakümne jooksul kõvasti arenenud. Ei jää mitte milleski alla teistele keskaegsete linnade südametes aset leidvatele turgudele. Viru värava tornide punased valgusmütsid mõjuvad kui sissepääs Päkapikumaale.

Seespool ootavad veidi pimedad kitsad tänavad ja sopilised tagahoovid. Vene tänava majade akendel ja Dominiiklaste kloostri õuel on välja pandud naivistlikus stiilis jõulusõimed, millest enamik Vanalinna Hariduskolleegiumi laste tehtud.

Raekoja platsil Vanaturu kaela juures moodustub tropp telefonipiltnikest turistidest. Ise korraks nendega koos seistades näen tõesti, et nii suur jõulupuu kui selle ümber ringina paiknevad puitpitsiga putkad mõjuvad Raekoja platsi majade taustal kui jõulumaagia. Suurel laval esinevad õhinas tantsulapsed, nende esinemist naudib tihe tropp glögi joovaid turiste.

Elamus missugune, täitsa väärt Jaapanist, Ameerikast või Venemaalt kohale sõitmist.

Eemal Harju mäel vaatega Niguliste kirikule saab uisutada, meie liugleme koos Ameerika turistidega. Niguliste kirikust kostuv muusika sunnib meid peale uisutamist sisse astuma.

Leiame eest viiemeetrise Bernt Notke Surmatantsust inspireeritud jõulukuuse, mis on kaunistatud luukerede, pealuude ja muu morbiidse sümboolikaga. See on uus tänuväärne algatus Shishi ja Eesti Kunstimuuseumi eestvedamisel, peaaegu nagu Metropolitan Museum‘i barokkdekoratsioonidega ajalooline jõulukuusk.

Ja voilá – olemegi sellel aastal oma jõulutunde Tallinnast üles leidnud, taustaks kõlab veel advendikontserdi kaja.