Inimene pärineb oma arengus keskkonnast, kus indiviidi ja tema grupi ellujäämise aluseks oli kontroll ressursside üle. Võitlus on olnud inimesega kaasas kogu tema eksistentsi jooksul, sest ressursse ei ole kunagi olnud küllaldaselt. Välja arvatud ehk viimase aastasaja jooksul, kuigi ammugi mitte kogu maailmas. Ka mul, nagu meie presidendil, on rõõm, et Eesti elab jõukamalt kui kunagi varem. Siiski tundub, et üldisele edule vaatamata on puudus, defitsiit, võitlus jms sisestunud nii ühiskonna kui indiviidi tasandil meie psüühikasse. Eriti peale valimisi on tekkinud tunne, et kõigile ei jagu.
Elu on kaotusega toimetuleku eksam, ütleb Briti psühhoanalüütik Melanie Klein. Väikelapse psüühika arengus on tema sõnul esmane paranoid-skisoidne positsioon. See tähendab üsna lihtsakoelist must-valget maailma, hea ja halva meeleheitlikku eristamist, inimeste jaotamist sõpradeks ja vaenlasteks, sisemist võimetust leppida endas oleva halvaga ning iseenda halbade tunnetega. Halb tuleb välja tõrjuda ehk teised on halvad. Sellest ka paranoidne hoiak. Taolises (sise)maailmas on kaotus hävitav, õudne, isegi võimatu. Võit peab olema absoluutne, et halb täielikult välja tõrjuda, hävitada, lõpuks ometi jõuda lihtsasse ja turvalisse meeleseisundisse.