Elus ei lähe kõik asjad lihtsalt ja plaanipäraselt. Mu naine tavatseb sel puhul öelda – sa ei jõudnud küll sinna, kuhu soovisid, aga jõudsid sinna kuhu pidid. Ole tänulik. Targad sõnad. Ja kuigi mu enda rahutu vaim ei taha selle teadmisega hästi leppida, siis tagantjärele teekonna punkte ühendades nõustun üha enam.
Ülepingutamine, ületreenimine lõpeb teadagi mingit sorti vigastusega. Eesmärgist tuleb osata lahti lasta. See on keeruline õppetund, mida õppida. Saad kõik, millest loobud on paradoks, mis töötab. Samas, pikem visioon peab olema. Ilma missioonita kipuvad päevad sisutuks, tühjaks rähklemiseks jääma.
Selleks, et oma urin üles leida, tuleb seda ikka natuke otsida. Näljane olemine tuleb kasuks.
Teadagi, täis kõht ei õpi meelsasti ja õige teeotsa üles leidmiseks tuleb palju katsetada, sealhulgas leppida sellega, et eksime. Eksimused on need, millele tuleb eriti tänulik olla, sest vaid nii me õpime ja saame teadlikuks oma suutlikkusest, tugevustest ja sellest, mis paneb meid elama. Elu tunne on nakatav ja teeb inimese loominguliseks. Ja ennast teostada saav inimene on kindlasti rahulolev(am).
Virgini looja Richard Branson ütleb oma artiklis How To Cause Disruption And Make Change: “As our brand name appropriately suggests, we had no idea what we were doing when started out. For most business people this would have been a bad thing, but we quickly learned that it was our biggest advantage.”
Kogenematus võib niisiis hoopiski olla eelis ja üks võimalusi tuua sisse muutus, võnge, nihe. Kogenematus võib olla võti lahenduse leidmiseks, kuna Sa lihtsalt ei tea, et “nii ei tohi teha”, et “seda” on juba proovitud ja leitud, et “nii ei saa.”
Nagu paljud teised alustavad ettevõtted, olen minagi Edasit arendades kogenud käivitamisega seotud raskusi erineval moel. On paras väljakutse tekitada teistes usku ettevõtmise vastu (tõsiseltvõetavus) ja leida rahastust igapäevaseks toimetulekuks. Senine kogemus on pannud mind mõtlema meie üldise riskijulguse üle teha tavapärasest erinevaid otsuseid.
Jääb mulje, et oleme liialt ettevaatlikud.
Oma artiklis Eesti majanduskasv algab meist kõigist, kirjutab Indrek Neivelt, et ühiskonnas laiemalt peaks olema muutustele positiivne suhtumine: “Kui me ise ei arene ega mugavustsoonist välja ei tule, siis ei ole mõtet ka majanduskasvu oodata. Lepime selle praeguse majanduse tasemega ja ärme virise.” Seega, ettevõtlikkuse toetamine laiemalt on vajalik, see on majandusarengu alus. Jah, olemas on riiklikud tugistruktuurid ja erinevad ühisrahastusplatvormid, aga teinekord võib olla veel enne niikaugele jõudmist abikätt vaja ja siin võimalus tegusatele ettevõtetele toetada uusi tulijaid. “If you have done well, it is your duty to send the elevator back down,” on öelnud Hollywoodi staar Kevin Spacey.
Paljudel ettevõtetel on oma toetus- ja sponsorpoliitika. Selline tegevus on kahtlematult osa tänapäevase ettevõtte majandamisest. Üksteise aitamine läbi CSR programm‘i, millega ettevõte võtab endale ühiskondlikku vastutust, aitab oma olemasolevale ärile tähendust luua. Ja oma ellu missiooni tekitada. Tuleb nõustuda motivatsiooniguru Anthony Robinsoniga, et pikemas perspaketiivis ei too õnne millegi saamine, vaid andmine.
Ratsionaalselt võttes ei peaks paljusid asju olemas olema. Ometi nad on, sest keegi uskus piiritult, et nii saab – kui kogu tuba on ponisõnnikut täis, siis peab siin ometi ju ka üks poni olema!!!
Mida siis alustavale ettevõttele/ettevõtjale soovitada?
Tuleb enda sisse vaadata. Sa pead seda väga tahtma. See peab Sind innustama päriselt, näitlejate keeles ja piltlikult – mängid käeluumurruga etendust edasi. Sportlane, kes tahab tulla olümpiavõitjaks ei viska lusikat nurka esimeste takistuste tekkides. See on tavapärase valuläve ületamine. Treenimine suuremate mahtudega, sageli kõrgmäestikus. Kogu teekond on kui vulkaanikraatri otsa ronimine, võid saada surmavalt kõrvetada, kuid suurema tõenäosusega koged midagi võimsat ja elumuutvat. Kui olla piisavalt näljane, küll siis aitab ka kosmos ja näitab teed. Julget pealehakkamist ja õnnestumisi!
Stay hungry. Stay foolish. Keep looking.
* Steve Jobs oma kõnes Standfordi ülikoolilõpetajatele 2005.a
