Selle rõõmsa daami koerakesega sain kaadrisse Koplis 2018. aasta juulikuus. Kuumast hõõguvad tühjad tänavad hakkasid alles hilisel pärastlõunal esimeste julgete jalutajatega täituma. Avati aknaid, koridoriuksed kääksatasid, Sitsi tänava tagahoovi ilmusid prouad – kitlihõlmad nii valla kui sündsus lubas ja sättisid end naabritega pinkidele jutlema. Kes ei suutnud kuuma tõttu kitlitki selga ajada, jäi akna peale kõhutama ja vestles juppmaad kõrgemalt positsioonilt, kui akna all pea kuklas naabrinaine.

Fotokaga sellisesse keskkonda ilmumine tekitab alati küsimusi ja vestlused võivad alata vägagi konkreetse järelepärimisega, et mis sa siin pildistad. Siinkohal avanebki tänavafotograafia intiimsem külg – ruum, kus pildistatav ja pildistaja loovad suhte. Fotograafina pole ma enam anonüümne tunnistaja ning see köidab mind väga.

20. sajandi tõi sõnas otses mõttes tänavale ka naised: tuntuimad naispildistajad on näiteks Susan Meiselas, Jill Freedman ning Helen Levitt ning laiemalt publikule teada Vivian Maier, kes küll astus sellesse nimistusse alles postuumselt. Käesolev sajand on naisperspektiivi linnapilti toonud tunduvalt enam, Instagrammis leiab #womeninstreet alt näiteid tuhandetes. 

Aeg-ajalt on põnev käike korraldada suurema grupiga: tänavafotograafia ei tunne sugu, iga, nahavärvi või ametit – seltskond on väga kirju. Osaleja saab sealt kaasa võimaluse näha, kuidas üks aeg-ruum väga erinevalt pildistajate jaoks peegeldub. 

Võõrsil tundub tänavapildistamine tihti põnevam. Kodukoha detaile ei kiputa selle sees olles märkamagi, seetõttu annavad ühised fotojahid võimaluse puhuda tolm harjumuspäraselt vaatenurgalt.

Ingrid Nielsen on Eesti fotograaf, kes Abu Dhabis elades kutsus huvilisi kümneid kordi kokku koos linna avastama ning nüüd, kui hämarus hakkab taanduma ka kodulinnas Tallinnas, saab ka siin sellele ägedale ettevõtmisele elu sisse puhuda. Tema selle aasta esimene fotoretk toimub Pelgulinnas 17. märtsil, algusega kell Positiivi galeriist Roo tn. 21a.