Veel enne kui saime (või pidime?) valida endale uue riigikogu, jõudis meieni uus rahvusfilm „Tõde ja õigus“, mis kõneleb eestlaste valikutest laiemalt. Valikutest, mida saame või peame tegema.
Tammsaare kuulus valem „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“ kõlab justkui valikut poleks. Ent ometi räägib kogu see lugu just valikutest töö ja armastuse vahel. Mul oli hea meel, et just sellest rääkis filmgi. Nimetatud valemit ei soovita ei Toom ega soovitanud ka Tammsaare.
Film tõi selgelt välja kahe vastanduva peategelase erinevad väärtusmaailmad. Need said täpse määratluse lihtsas dialoogis ühelt järjekordselt kohtuistungilt tulles. Pearu ütleb tõenäoliselt kohtumõistjalt kuuldu kohta, et Jeesus küll niisugust asja ei rääkinud. Andres vastab, et Jeesus ei rääkinudki, et Saalomon rääkis.
Mõlemad mehed pidasid maailmakorra aluseks pühakirja, kuid Andrese tõde ja õigus olid kirjas Vanas Testamendis, kuid Pearu omad Uues. Andres arvab armastuse olevat miski, mida saab pingutusega esile kutsuda. Nägemata ja mõistmata lunastuses muud peale kannatuse, tundmata pühakstegevat armu jääb talle kahjuks ka andestus võõraks. Kuid uskumatult suur empaatia Pearu südames suudab murda läbi alati kõiges võistleva jändrikulise loomuse ja tunnistada, et Andrese eit isegi tema enda omast parem oli.
Kõik need väärtusmaailmade erinevused peegelduvad muidugi ka mõlema mehe töössesuhtumises, eesmärkides ja nende saavutamise võimalikes viisides.
Enamik tänaseid eestlasi seisavad enda jumalast hoopis kaugemal kui nood mehed seal romaanimaailmas, enamusele meist on jumal täna saladus, me ei tunne teda, ega tea, kas oleme valmiski tundma, aga tööd me tunneme. Tööst niisama kergelt mööda minna ei õnnestu.
Nagu mastaapsete kirjandusteoste põhjal sündivatel filmidel ikka, tuli ka sel korral sündmusi paratamatult filmivormi kokku suruda, tegevusliine sõrendada ja äragi jätta. Sellele vaatamata õnnestus haarata ja edukalt mõjule päästa suurem osa Tammsaare kirjutatu mõõtmeid, kui oleks osanud lootagi. Seda enam on hea meel noore lavastaja üle, kes sedavõrd mitmeplaanilistel ja mõistmiseks elukogemust nõudvatel teemadel oskas leida olemuslikult sobivad näitlejad ning neid napilt ja täpselt mängima juhtida.
Olgu romaanisarja esimese osa religioossete aspektidega kuidas on, aga töökultuse eest hoiatab see eestlasi igatahes pea samasuguse selguse ja jõuga nagu George Orwelli „1984“ läänemaailma totalitarismi eest hoiatab. Paraku ei või kummagi hoiatuse osas kunagi päris lõpuni kindel olla, et neid kuulda on võetud. Riigikogu valimised olid küll täiesti demokraatlikud, kuid võit tuli väidetavalt raske tööga.
Kõigi valimistel võitnud erakondade liikmed rõhutasid oma intervjuudes ja sõnavõttudes, et võidu nimel tuli olla väljas ööd ja päevad, rahvaga kohtudes lõputult selgitusi jagada. Nad küll ei kasuta sõna „müügitöö“, aga me kõik teame, et see see oli. Enesepromomine on teinud meist müügimehed ja kaubad ühes isikus. Muidugi on hirmus olla müügiobjekt, aga hullem veel on ise ennast lõputute hullude päevade viisi müüa vihtuda.
Pluss veel kaasnev lisatöö. Vargamäelased pidid vaid korra nädalas, ühe pühapäevase tunnikese sotsiaalvõrgustikus ehk jumalakojas presentsed olema, samal ajal kui meie oma omnipresentseist sotsiaalvõrgustikest tunnikese eemal olles juba ärevusse satume. Vargamäelaste ühe lihtsa hinge ostu-müügi tehingu kõrval on meie tänased, pidevas vastastikuses laikimises hinged sotsiaalmeedia võrgustiku börsidel vabalt kaubeldavad.
Sotsiaalmeedias, mida Lady Gaga tabavalt interneti peldikuks nimetab, tuleb meil kõigil psühhilise kõhulahtisusega igaks juhuks enamuse ajast potil istuda.
Vanemate ja uuemate testamentide asemel on meil järel paremal juhul katkendlikud evangeeliumipudemed, mis hõikavad näiteks „Ela oma unistust!“ või „Järgi oma kirge!“. Meie tänane „paindlik töö“, mis võimaldab meil „olla omaenda peremees“ kõlas esmapilgul meile, vargamäelaste järeltulijaile ahvatlevalt, aga lähemal vaatlusel pole osutunud igavesest sookuivendamisest kuigi palju etemaks. Sama lõputu paistab see igatahes.
