Seekordne konverentsi toimumispaik on Mumbai Airport Hilton. Kokkuhoiu huvides ma ise seekord Hiltonis ei peatu ja sõidan sinna kohale motorikšaga, mille tellin Uberi rakenduse kaudu. Umbes pooletunnine sõit läheb maksma vähem kui 1 euro ja kui heitgaasid kõrvale jätta, on see igati mugav ja kiire viis punktist A punkti B liikumiseks.
Hiltoni hotellid on kogu maailmas tuntud oma luksuse ja kõrgete teenindusstandardite poolest ja seega on ootused ka lennujaama Hiltonile kõrged.
Esmapilgul ongi kõik nagu muinasjutus. Aga siis selgub, et meie konverentsiruumid on keldrikorrusel ja seal asuks nagu säästu- Hilton.
Õuest kostab sisse mingite varesesarnaste lindude kraaksumist, mis ei vaibu terve päeva jooksul kordagi. Sisehoovis kohtun piraka rotiga. Aga see-eest on konverentsikülastajatele jagatavad pastakad viie tärni kvaliteediga!
Külastan Mumbais ka paari reklaamiagentuuri, mille kontorid on igavad ja meenutavad kõige rohkem Tallinna Laki tänava piirkonna tööstushoonetes asuvaid büroosid. Väga kaugel Telliskivi linnaku boheemlikust elegantsist!
Samas on India reklaamitööstuse tase väga kõrge, oma roll on siin ka Bollywoodi filmitööstusel. Nii et pealtnäha tagasihoidlikus vormis peitub väga tugev sisu – ja selle üldistuse võib teha väga paljude asjade kohta Indias.
Mu äripartner Tahir on Kashmiirist pärit moslem ja ta on paigutanud mu elama moslemitele kuuluvasse hotelli nimega “Saba” (see on Hiltonile lähim neljatärnihotell). Hotell on päris viisakas ja vannitoas on lisaks muudele vajaminevatele tarvikutele (India kuulub juba sellese tsooni, kus hotelli vannitoas on ka hambahari ja -pasta) purk talki. Mul ei õnnestugi teada saada, mida ma peaksin talgiga peale hakkama.
Hotellis on küll piisavalt talki, aga alkoholi seal ei müüda. Lahke uksehoidja juhatab mind paar tänavavahet edasi, kus pidi üks õllejoomise koht olema. “Küll te aru saate, kui seda kohta näete,” lisab ta salapäraselt.
Tõepoolest, vilkuvad tuled ja õue kostev muusika annavad aimu, et siit võiks õlut leida. Õues on ka kolm-neli sisseviskajat, kes mind kui võimalikku klienti nähes lähevad omavahel tülli. Ühel sellil õnnestub mind “endale saada” ja sisse ma lähen. Asutus paistab olevat karaokebaari moodi ja tuleb välja, et iga laud on omaette äriüksus ja sestap ka sisseviskajate konkurents minu kui kliendi pärast.
Tellin pindi õlut (Indias on pint erinevalt UKst väike, 0.33-ne õlu) ja jään toimuvat silmitsema. Karaoke käib, rahvast on palju (ainult mehed) ja meeleolu on selline… patune. Äkki läheb muusika veel valjemaks ja saali keskele, ühe nikeldatud posti juurde ilmub tütarlaps.
Neiu on täis riides ja lihtsalt seisab ja on süvenenud oma telefoni. Mõne aja pärast viskavad saalis istuvad härrad põrandale rahatähti ja tütarlaps lahkub.
Ma guugeldan ja selgub, et tegu on Mumbai stiilis striptiisiga – nimelt on linnavõimud striptiisi ära keelanud, aga kuna suur hulk tantsijaid jääks muidu töötuks, käib äri edasi. Ainult selle vahega, et striptiisitarid ei võta riideid seljast ega ka tantsi – vaid lihtsalt seisavad keset tuba.
Kogu oma siiras usus inimeste headusesse ja aususesse saan tänavakaupmehelt ikkagi petta. See juhtub Mumbai suurima turistilõksu Gateway to India juures. Üks mees hoiab käes kimpu suuri, umbes meetrise läbimõõduga õhupalle – hind on soodne ja ostan kohe kolm pakki. Veidi hiljem läheneb mulle järgmine õhupallimees ja kui ma talle äsjasooritatud ostu näitan, siis seletab ta mulle võidurõõmsa naeratusega, et olen petta saanud: “Sulle müüdi tavalise suurusega õhupallid”. Vihastan ja virutan ostu prügikasti.
India siseliini Mumbai- Bangalore teenindava Jet Airwaysi pardateenindus on huvitavalt kaootiline. Kui muidu liigub mööda vahekäiku käru, millest siis järjekorras erinevaid sööke-jooke pakutakse, on Jet Airways otsustanud asja korraldada teisiti.
Pardateenindajad liiguvad jooke täis kandikutega edasi tagasi – igal kandikul on topsid apelsinimahla, vee, õlle ja viskiga. Mina soovin mahla, aga just see jook on kandikul otsa lõppenud ja teenindaja läheb mulle soovitud jooki tooma. Aga vahepeal tõmbavad tema tähelepanu teised reisijad kellele pole samuti soovitud jooki toodud ja kogu olukord meenutab üha rohkem turgu – trügimine, hõiklemine, segadus. Kui ma sellest melust pilti teen, saab üks teenindaja päris pahaseks ja ma olen sunnitud tema silme all pildi oma telefonist kustutama.
Aga miks küll on nii lihtne asi nagu jookide serveerimine sedavõrd segaselt korraldatud? See küsimus jääb mind painama seniks, kuni kohtan üht India Stockholmi saatkonnas töötavat eestlannat. “Efektiivsus ja töö sujuvalt korraldamine on meie, põhjamaalaste kinnisidee. Indias on peale efektiivsuse palju olulisemaid väärtusi – näiteks vahel korraldatakse töö meelega halvasti selleks, et töötajatel liiga lihtne poleks.”
Siia juurde räägib rootsieestlasest proua loo sellest, kuidas selle asemel, et tekstifaili lihtsalt kopeerida, sundis ülemus teda kogu teksti lihtsalt uuesti sisestama – ikka selleks, et töö liiga lihtne poleks.
Sihtkoht: Mumbai, India
Mumbai (marathi मुंबई (Muṁbaī); varem tuntud nimega Bombay) on linn Indias. Ta asub India läänerannikul ja on Maharashtra osariigi pealinn.
See on oma umbes 14 miljoni elanikuga India kõige rahvarohkem linn. Koos ümbritsevate linnaaladega (linnad Navi Mumbai ja Thane) on see üks rahvarohkeim linnastu maailmas.
Mumbai on eponüüm. Nimi on etümoloogiliselt tuletatud hindu jumalanna Mumbadevi kohalikust nimest Mumba ja sõnast Aai, mis tähendab marathi keeles “ema”. 16. sajandil andsid portugallased alale nime Bom Bahia, mis tähendab “hea laht”. Hiljem see lühenes Bomaímiks, ja pärast Briti Impeeriumi kätte minekut omandas inglispärase kuju Bombay. Linna ametlikuks nimeks sai 1995. aastast Mumbai, kuid endist nime (Bombay) kasutatakse lääneriikides tänini, samuti kasutavad seda endiselt paljud linna elanikud ja ka ametiasutused.
Mumbai on India tähtsaim finantskeskus, seal asub India suurim väärtpaberibörs. Mumbai sadama kaudu käib enam kui pool India merekaubandusest. Mumbai on India rikkaim linn ja sellel on suurem SKT kui ühelgi teisel linnal Lõuna-, Lääne- või Kesk-Aasias, moodustades 5% kogu India SKT-st. (Allikas: vikipeedia)
Praktiline info:
Viisa: India viisa saab taotleda elektrooniliselt.
Lennud: Lennupiletid Tallinnast Mumbaisse maksavad ca 400-500 eurot.
Mina lendasin läbi Amsterdami, Schipholist Mumbaisse viis mind USA lennukompanii Delta Airlines New Yorgist Mumbaisse siirduv lennuk. USA lennuki pardale astumiseks tuleb läbida erakordselt karm turvakontroll koos intervjuudega (Kellega plaanite kohtuda? Mis on nende inimeste kontaktandmed? Jne, jne.)
Hotell: Hotell Saba asub lennujaama lähistel, aga vanalinna minek võtab sealt taksoga aega ca 1 tund. Hotelliöö maksis ca 60 eurot.
Mida kohapeal teha?
Mumbai ei ole turistide seas nii populaarne kui New Delhi, Goa või Agra ja Lääne turiste kohtab seal harva. Kuigi tegu on väga suure linna ja India tähtsaima ärikeskusega, pole klassikalisel turistil seal väga palju teha.
Samas omad pärlid on sealgi – mulle isiklikult avaldas väga suurt muljet India riigi rajaja Gandhi majamuuseum.
Siin saad jälgida reisitähestiku teekonda punktist A punkti Y.
Hando Sinisalu on korraldanud konverentse rohkem kui 30-s riigis ja turistina külastanud umbes 70 riiki. “Reisitähestik” on tema reisimuljete sari Edasis. Lood ei ilmu alfabeetilises järjekorras, aga aasta jooksul saab kaetud kogu tähestik A-st kuni Y-ni. Mõnel juhul mahub tähestiku tähe alla linn, vahel riik, aga vahel ka mõni linnaosa, tänav või lennufirma. Kõiki lugusid ühendab meeleolu – siit ei tasu otsida klassikalisi reisinõuandeid või fakte. Pigem püüab Hando edasi anda kindla kohaga seotud meelolu, tundeid, kohtumisi inimestega ja seiklusi.
