Kui paindlikud me moraalselt oleme, küsib poliitikavaatleja Evelyn Sepp eelseisvate valimiste eelõhtul. Eriti olukorras, kus taustal kerib suur Eesti ühiskonda šokeerinud dopinguskandaal ja paralleelid spordiga on lihtsad tõmmata.
Eesti poliitiline süsteem üldiselt soosib olukorda, kus valitsuses on alati rohkem kui üks erakond või parlamendis üks võimalik koalitsioon, mis tähendab päris kindlasti ka seda, et igale probleemile võib olla mitu õiget lahendust. Samuti on hea, et meil on siiski üpris mõistlikult toimiv võimude tasakaal – kõigele vaatamata. Isegi, kui mõni neist võimuharudest tundub “nii ebaefektiivne”, on sel siiski oluline roll ühiskondlike survetega toime tulemiseks. Ja kui siit veel edasi mõelda, siis olen ma üha rahutumaks muutuvamas maailmas, kus kasvõi infotehnoloogiat kasutades on võimalik ühiskonda väga kergelt lõhkuda ja polariseerida, iga kell pigem 135 kui 75-liikmelise parlamendi poolt. Veelgi enam – olen mitte külalis-, vaid reaalse, 24/7 toimiva parlamendi poolt.
Mõistagi ei ole mul illusioone selle kvaliteedi, ega ka selle osas, milliseks kujuneks väikese ja nõrga parlamendi tegelik hind. Selle riskid on lihtsalt liiga kõrged ja kui teda on võimalik väänata n-ö heade otsuste kiiremaks langetamiseks, siis on see märk ka vastupidisest ohust – sellega on sama hästi kui mitte isegi paremini võimalik manipuleerida ka ükskõik milliste halbade otsuste tegemiseks. Ja nagu elu on nii meil kui mujal näidanud, on moraalne paindlikkus koos võimu koondumisega suurem oht kui nakkushaigused või looduskatastroofid.
Mõistan, et paljudele meeldib mõte sellest, et parlamendis oleks võimalik tööl käia nagu külas – suts sisse, suts välja. Aga mõeldagu siis korraks oma kodukoha volikogu või halduskogu toimimisele. Peale erakordse riiakuse ja pealiskaudsuse, mida juhivad mõned eriti motiveeritud karjeristid, sageli muud ei meenugi. Eks see viitab süsteemi muutumisvajadustele küll, aga seejuures mitte võimu koondumise mõistlikkusele.
Probleemid on ikka samad, olgu tegemist siis mõjuvõimu, raha või info koondumisega väheste kätte. See võib näida “efektiivne”, tunduda võimas, aga see on ohtlik. Seega olgu parem nii, et me ei ole nii rikkad, et lubada endale odavat parlamenti! Ega nii hoolimatud, et leppida valemänguga, olgu selle osalised nii armsad kui tahes.
Kui paindlikud me moraalselt oleme?
Seekordset valimiskampaaniat iseloomustab see, et puuduvad kesksed suured valimisteemad. Õrnalt eristuvad ühtse Eesti ja eestikeelse kooli, mõnevõrra maksude, ja eredamalt kui varem eetiliste valikutega seonduv.
Näib, et nende valimiste peategelasteks osutuvad kandidaatide ja e-valimiste asemel hoopis doping ja üksmeelne ülerahvaline hukkamõist igat masti valemängu vastu. See liitev üksmeel tuleks realiseerida lõpuks ka valimiskastide juures. Lihtsalt ei saa nii, et puhta spordi nõudmine on iseenesestmõistetav, poliitiline korruptsioon ja pettus aga midagi sellist, millele läbi sõrmede vaadata.
Kui eelvalimiste aktiivsus ka lõplikku valimisaktiivsuse kasvu kanduks, oleks seis lootusrikas. Midagi ikkagi läheb inimestele korda ja küllap on siis ka tulevikule mingid ootused seatud.
Samas – viimase paari aasta jooksul on täheldada nii kodanikuaktiivsuse kui ka kodanikureaktiivsuse tõusu ja see loob pinnast õhustikule, kus esindusdemokraatias jääb kodanikuõilsusele järjest vähem ruumi. Seepärast muutub kriitiliseks just erakondade enda võime ja soov hoida organisatsiooni rinnaesine üheaegselt nii professionaalne kui ka väärtuspõhine.
Ma hindan kaasatust ja läbipaistvust, aga veelgi enam seda, et see, kes otsustab, võtab ka vastutuse ning mõistagi, et ta on piisavalt informeeritud ja pädev. Kui pole, tuleb otsida teist teed. Õigused ilma kohustuseta pole päris see tee, kuidas mina Eesti demokraatia arengut ette kujutan ja seetõttu ei kipu ma otsedemokraatiat nägema ka päästva koolikellana iga tõve vastu.
Olen üks neist, kellele käib üha rohkem närvidele see, kuidas asju tehakse või kuidas neist räägitakse. Vahel on see vaimselt valus, et mitte isegi öelda – alandav. Laenan siinkohal tsitaadi hiljutisest Postimehe juhtkirjast: “Eluvaldkonnast ja olukorrast sõltumata peaks hoopis olema selge, et vahendid ja teekond on sama tähtsad kui eesmärk.” Nii ongi.
Me ei ole ammu enam olukorras, kus esmane on lihtsalt kuidagi “ellu jääda”.
Veel vähem on selliste valikute ees need, kes on end üles andnud meie tööintervjuule. Seega ei pea me taluma küünilist valetamist, isiklikku ahnust ega silmakirjalikkust ühegi valitava suhtes. Mineviku kangelasteod ei heasta täna tehtavat, sangarlikud võidud ei õilista pettust.
Ettevõtluses on üsna selge, et tavapärane hea kriisikommunikatsioon ja juhtimistava näeb seks puhuks ette, et avalikkusega lepitamiseks tunnistatakse kiirelt viga, näidatakse veenvalt asja parandamise plaani, püütakse kahju igakülgselt vähendada, võetakse isiklik vastutus ja muidugi vabandatakse. Vastasel juhul on soolas pankrott, börsikrahh või üleilmne avalik häbi, mille suhtes üha enam kliente end selgelt väljendab. Spordis nagu me teame, toob see kaasa kuulsusetuse, üksinduse, rahakraanide sulgumise, ja samuti lõppematu avaliku häbi. Erakondade puhul näib aga tegemist olevat veidra Stockholmi sündroomi avaldumisvormiga, kus täiesti normaalsed inimesed käituvad raskesti seletatavalt, vassivad, hämavad, kaovad ära, ei vabanda, ega tunnista pea kunagi oma vigu ja see on pigem tavapärane kui erandlik. Süü ja häbitunne on üliharva esinev nähtus. Seni, kuni näpuga saab teiste peale näidata, on kõik kõvad vennad, aga kui seisab endal ees otsus võtta vastutus, siis pole tegijaid kuskil.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Meenutame lihtsalt paari hiljutist juhtumit, mis keskenduvad kahe võimupartei tegevusele, aga mõistagi sobivad ülistuseks laiemalt.
Mina isiklikult ei tahaks arutada näiteks keskkonna- või inimkonna kaitse küsimusi kellegagi, kes ei veena mind esmajoones oma individuaalses suutlikkuses saada hakkama moraalselt keerukamates olukordades, ei soovi eetilistes küsimustes orienteeruda või ei suuda anda selgitusi näiteks oma diplomitööd puudutavale loomevarguse süüdistustele, jookseb vastuste andmise eest ära, hämab, süüdistab teisi – kooli, juhendajat, “sõpru” jne, Veelgi kummastavam ja usaldust röövivam on sotsiaaldemokraatide kui partei käitumine, kes kogu selle tragikoomilise tsirkuse taustal ei paindu tippjuhtide tasandil vastama lihtsale küsimusele, kas juhul, kui plagiaadikahtlus ja poliitiku pettus kinnitust leiavad, lõppeb ka Vakra poliitkarjäär SDE-s
Panite tähele, et küsimus ei kõlanud sugugi, kas keegi on süüdi, vaid kas erakonnal on moraalset tugevust käituda ühemõtteliselt ka siis, kui selleks on tõesti põhjust. Saime kinnitust, et ei ole. Kummastav on ka tulisemate toetajate reaktsioon, kelle kriitika plagiaadisüüdistuse keskpunktis näib olevat ajastus. Seni nähtu põhjal ütlen, et pettuse paljastamiseks ei ole kunagi vale aega ja kui see peaks võtma kellelgi maha vahetult valimiste finišikorodoris, siis ei tunduks see mulle hetkegi ebaõiglane, vaid just vastupidi – õiglane. Kui aines ei oleks nii ühemõtteline, aitaks kahju vähendada adekvaatne ja kiire reageerimine kõigi osaliste poolt. Seda me aga tüüpiliselt ei näinud.
Või näiteks Keskerakonna esimehe Jüri Ratase keerutused. Olgu siis tegu erakonna rahastamise, selle lõppematute kohtuaasjade, naeruväärsete selgituste ja kanapimedusega. Keskerakond ja korruptsioon on sellise poliitilise jõuetuse juures ikka veel peaaegu et sünonüümid. Endiselt ei kõla veenvalt peaministri jutt ka sellest, et tema juhitaval erakonnal on 0-tolerants korruptsiooni suhtes. Piisas vaid Delfil teha iseenesest küsitav liikmeskonna läbivalgustus, mis tuvastas kriminaalkorras karistatud liikmed, kui selgus, et pea kõik viimastel aastatel erinevates korruptiivsetes ja võimuliialdustes süüdi mõistetud on jätkuvalt erakonna liikmeskonnas ja mitmed neist ka parteiga seotud ametites. Veelgi enam, mõne puhul on ajakirjandus seda Ratasele meelde tuletanud pea iga kuu ja miski ei seganud tal taas “imestamast” ning kinnitamast, et ups, tema ei teadnudki. Ütleks, et üllatav moraalne paindlikkus mehelt, kelle puhul eeldaks mõnes küsimuses selgeid punaseid jooni.
Näiteks selles kohas, et erakond kutsunuks Eesti Panga nõukogust juba ammu tagasi teda esindava “sajandi korruptsiooniprotsessi” kohtualuse Kalev Kallo. Aga näe, too hoopis ülendati partei nimekirjas kõrgel kohal riigikogusse kandideerima. Vot siis kuidas käib kõrgele kukkumine Keskerakonna moodi.
Kas selline olukord oleks mõeldav mõnes Eesti kommertspanga juhtkonnas?
Või päevakajalisemas kontekstis? Ei oleks! Järelikult teeme oma otsused siis ikkagi tegude, mitte sõnade järgi. Ja veel – kohtuliku süü küsimusi otsustab Eestis endiselt kohus, moraalne kohus oma mõjujõu või võimu teostamisel ka näida aus ja eeskujulik lasub igal organisatsioonil ja üksikisikul ka kohtuväliselt. Seega olnuks ainuvõimalik öelda, et saame aru, süüdistused on tõsised, kohus käib, tõsi – süüdi pole (veel) mõistetud, aga praegu võtad vaheaja ja teed oma teenistuslehe korda. Siis jätkame. Arvestades asjaolusid see nii ei läinud ja kõigil kõrvalseisjal on talumatult piinlik ja ebamugav.
Või veel üks kummastav, aga liigagi iseloomulik nähtus, mis iseloomustab üha enam sellistes seltskondades võimule pürgivaid inimesi. Laenan siingi iseloomuliku tsitaadi Delfist: “Ma ei ole kohanud üheski suuremas meediaväljaandes korralikku käsitlust sellest, millised on tänaste ja tulevaste lapsevanemate ootused, mida arvavad võimalikust reformist vene koolide tänased õpetajad ja juhid.” Jutt käib nimelt sellest, kas Keskerakond on siis ikkagi eestikeelse koolihariduse poolt või vastu. See ei ole tähtsusetu kõrvalteema.
Toodud tsitaadi ja mõtteviisi probleemsus seisneb õige mitmes asjas, aga peamiselt küünilises demagoogias, selles, et keegi, kes pretendeerib meie tähelepanule, poolehoiule, on kaotanud reaalsustunde, lubatu ja lubamatu piiri ja tunneb end üsna karistamatuna. Sellised inimesed ei häbene ega kõhkle hetkekski tõe pähe kasutada argumenti “kogu tõde ajalehest”. Ja kui tema seal pole endale sobivalt “kogu tõde kohanud”, siis järekult ei ole seda olemas. Masendav.
Ei hakka üle kordama sedagi, et konkreetset teemat on väga ulatuslikult ja põhjalikult käsitlenud nii PRAXIS, Inimarengu aruande koostajad jpt, teadlased, ning seda on põhjaikult kajastatud nii suurtes kui väikestes meediaväljaannetes, Riigikogu komisjonides, konverentsidel kui ka mujal. Seega on väide ka sisult vale, rääkimata muust. Nii küsingi – kes teist päriselt usaldaks ennast esindama inimese, kes “ammutab endale sobilike otsuste” tegemiseks kogu info vaid päevauudistest või erakonna, kes sellist asja tolereerib!? Mina mitte.
Ja nüüd alguse juurde tagasi – mida suurema moraalse paindlikkusega indiviidid meie elu mõjutama kipuvad, seda suuremas hädas me oleme.
Seega – palun võta pühapäeval endale see aeg ja tee midagi head meie kõigi vastutustundlikuma ja ausama tuleviku nimel – anna julgelt hääl kodanikuõilsuse ja sellise Eesti eest, kus hea nimi ja au maksab. Iga hääl loeb!
