Minu projekt “Siberi lapsed” portreteerib kuut naist, kes on koos meie, SLED grupiga, käinud Siberis oma lapsepõlvekülasid taasavastamas (aastatel 2017 ja 2018). Esimese reisi ajal viskas üks naistest nalja riigi kulul Siberisse sõitmise kohta. Hiljem sain teada, et 1990ndate algusest hakkasid represseeritud vabariigi valitsuse määrusega ühistranspordis sõidusoodustust saama. Need olid esmased põhjused, miks otsustasin Siberi lapsi, nagu me neid kutsume, jäädvustada ühistranspordis.
Kuigi mul oli algselt idee neid pildistada, otsustasin üsna pea liikuva pildi kasuks. Keha kontrollimatu liikumisega trammisõidu ajal (jõnksud, seisakud, raputused) tahtsin edasi anda nende naiste ühiskondliku positsiooni kontrollimatust, mis on valitseva riigikorra kätes.
Mind hämmastab nende naiste tugevus, kuidas nad on küüditamiskogemuse enda jaoks läbi mõelnud, ning kuidas nad räägivad igatsusest lapsepõlvemaa järgi Siberis. Olin harjunud mõtlema küüditamisest kui meie rahva kollektiivsest traumast ja traagilisest katkestusest, mistõttu kõlas selline igatsus esialgu võõristavalt. Ise kohapeal käinuna saan paremini aru, miks nad seda paika igatsevad.
Karini portree oli esimene kogu seeriast, millega ma koheselt tunnetasin, et sain tema loo räägitud. Või pigem, et Karin sai oma loo räägitud – ilmselt on see midagi vahepealset. Kõik need naised on minu jaoks inspireerivad ning nendega koos aega veetes olen ma tundnud, kuidas ma ammutan neilt tugevust. Ehkki minu lähemas perekonnas ei ole ole küüditatuid, mõjutas see traagiline sündmus minugi lähedaste sotsiaalset staatust. Ma kavatsen selle projektiga kindlasti edasi töötada ning tulevikus plaanin keskenduda just oma perekonna loole.
Näituseprojekt “Siberi lapsepõlv” on avatud 25. märtsist kuni 14. juunini 16-s raudteejaamas, kust algas saatuslik teekond Siberisse. Selle õnnestumine vajab tuge, mida saab anda Hooandjas.
