Legendaarne eksperimentaalkitarrist Henry Kaiser on ühes intervjuus defineerinud suurepärast muusikut nii – tema käekiri peab olema nii isikupärane ja äratuntav, et kui tema vanaema juhtub tema muusikat juhuslikult raadiost kuulma, siis peab ta lapselapse esinemise kümne sekundi jooksul tuvastama, vastasel korral on tema tehtud muusika liiga tavaline ning seega suurema väärtuseta. Ameerika kitarrist John Scofield on üks just mitte liiga paljude hulgast, kes vastab sellele kriteeriumile väga hästi – piisab paarist noodist, et aru saada, kas mängib Sco või keegi üritab teda jäljendada.
Scofieldi pehme, bluusilikult laulev ümmargune toon ning ka keerulistes harmooniarägastikes pealtnäha rahulikult kulgev, kohati ehk laisaltki mõjuv meloodiajoonis on maailma jazzieliidis esil olnud juba aastakümneid. Kuigi juba 70ndate keskel esines ja salvestas ta teiste hulgas legendaarsete Gerry Mulligani, Chet Bakeri ja Billy Cobhamiga, saabus suur läbilöök 1982. aastal koos kutsega Miles Davise ansamblisse, mille koosseisus osales Scofield kolmel jazziajaloo klassikasse läinud albumil (“Star People”, “Decoy” ja “You’re Under Arrest”). Sealt edasi arendas Scofield jazziajalugu juba oma nime alt, 80ndatel ilmunud funkjazzrocki albumid viisid tema kvarteti jazzimaailma olulisemate tegijate hulka. Selle perioodi hoolikalt läbikomponeeritud energiline repertuaar on noorte muusikute jaoks aktuaalne ja meelepärane ka tänapäeval.
Mäletan, et kui keskkoolis olles esimest korda elus meeskoori koosseisus Lääne-Saksamaale müüri taha pääsesin (mõned nädalad enne selle langemist), sai kaasa võetud “Melodija” välja antud Paul McCartney vinüül “Back In The USSR Again”, sest kuuldavasti võis läänes selle vastu huvi olla. Ning kui esimesse suurde plaadipoodi kauplema läksin, siis võetigi mind jutule ning sain vastukaaluks kogu poest vabalt valida ühe plaadi. See valik oli kerge – Scofieldi kontsertalbum “Pick Hits Live” ei olnud veel meie juurde okastraadi taha jõudnud ning see viga tuli parandada.
Uue kümnendi algusega sooritas John Scofield muusikalise kannapöörde, 1990. aasta kevadel ilmunud “Time On My Hands” tõi maailma jazzitrendidesse uusi tuuli. Tema uus kvartett koos saksofonist Joe Lovanoga kõlas varasemast jazzfunkist akustilisemalt, teatud mõttes traditsioonilisemalt, ent oli samas säilitanud kaasaegse helikeele. See kvartett kujunes ilmselt 90ndate esimese poole tähtsaimaks suunanäitajaks ülemaailmses mastaabis, mille jäljendajaid leidus kõikjal, kus kaasaegse jazziga tegelejaid leidus.
Õnneks ei jäänud Scofield ka seekord loorberitele puhkama ning liikus peagi edasi uutele radadele, mis viisid tantsulisemate rütmide ja gruuvide maailma ning keerulisemad kompositsioonistruktuurid jäid tahaplaanile. 1998. aastal koos orelitrioga Medeski Martin & Wood salvestatud album “A Go Go” oli taas täiesti uus sõna jazzimaailmas, millest sai üks Scofieldi karjääri edukamaid verstaposte ning nügis maailma jazzitrende veel kord täiesti uues suunas. Sco esimese gruuviperioodi kõrghetk oli kindlasti ka projekt Überjam, mis 2004. aastal ta esmakordselt Jazzkaarele ja Eestisse tõi.
Uuel sajandil on Scofield jätkanud katsetusi erinevates suundades. Mõne aasta tagune New Orleansi buugivuugilik duokava Jazzkaarel koos laulja/pianist Jon Clearyga võis olla jazzipuristidele üllatuseks, ent mõjus oma eheduses väga veenvalt ning osutus selle festivali tipphetkeks. Teatud mõttes võib Scofieldi võrrelda tema eksbossi Miles Davisega, kes oma karjääri vältel nii mitmeid täiesti erinevaid perioode läbi tegi, kuid täiesti erinevates keskkondades ja heliesteetikates ikkagi iseendaks jäi. Karjääri muljetavaldavale pikkusele vaatamata on Scofield suutnud pidevalt tipus püsida. Viimastel aastatel on tema albumid pälvinud lausa kolm Grammyt, neist kaks 2016. aastal ilmunud kantrisugemetega “Country For Old Men” eest.
Jazzkaarele tuleb ta tutvustama oma uusimat plaati “Combo 66”, mis teatud mõttes tähendab tagasipöördumist kergesti kuulatava gruuvjazzi poole.
Nii plaadil kui Tallinna kontserdil teevad kaasa tuntud muusikud – oma põlvkonna üks tuntumaid jazztrummareid Bill Stewart, keda eelkõige teataksegi Scofieldi trummarina juba 90ndate algusest alates, pianist Gerald Clayton ja bassist Vicente Archer on viimase aastakümne edukamaid uusi tulijaid ameerika jazzimaastikul. John Scofield on aus ja kompromissitu muusik, kes annab endast alati maksimumi ning on vähetõenäoline, et ta kontsert seekord pettumuse valmistaks.
***
Tallinna rahvusvaheline festival Jazzkaar tähistab aprilli lõpus oma 30. sünnipäeva kummardusega 1990. aastal toimunud esimesele festivalile, Eesti jazziparemiku uute albumitega ja USA tänaste jazzitippudega. Jazzkaare peaesinejad on Bobby McFerrin, John Scofield, Joshua Redman ja Judith Hill.
Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.
