Aasta 2019 on alanud mitmete üleüldist tähelepanu tõmbavate ja teatud ebakindlust külvavate sündmuste või protsesside jadaga maailmas. Olgu selleks kaubandussõda USA ja Hiina vahel koos Hiina majanduse kasvutempode languse ja struktuursete probleemide süvenemisega, üha dramaatilisemaks kiskuv Brexiti protsess, USA segasevõitu tingimustel väljatõmbumine Süüriast, lubadused ja jõupingutused seda teha ka Afganistanis ning pingestuv vastasseis Iraani tuumaleppe osas Euroopa liitlastega, NATO suhtes murepilvi tootva president Trumpi poliitilised eskapaadid, ummikseis USA riigieelarve ümber, IMF-i ja teiste maailmamajanduse aeglustumise ennustused, ebakindlus globaalsetel väärtpaberiturgudel, Venemaa majanduse stagnatsioonile vaatamata jätkuvalt jõuline välispoliitika ja seda õhutava ja õigustava  sõjahüsteeria tunnustega sisepoliitilise kliima kütmine, USA-Venemaa keskmaa-tuumarakettide piiramise leppe (INF) järsk ja Euroopas potentsiaalselt pingeid kasvatav lõpp või mõned muud nähtused – kõik see külvab informeeritumates peades muremõtteid ja soovi leida väljapääsu. 

Näiteks üllitas meie oma mees Marko Mihkelson äsja raamatu kõneka pealkirjaga „Murdeajastu“. Tõepoolest, see ajastu on meil käes ja me alles hakkame enda jaoks mõtestama, kuidas uue olukorraga toime tulla. Marko raamatu hindamine jäägu teiseks korraks, aga ühte momenti selle juures tahaks rõhutada küll. Nimelt rõhutab seal autor, et „kuigi maailmas toimuvad suured muutused võivad meis tekitada ebakindlust ja hirmu, kaaluvad avanevad võimalused need tunded ikkagi üles“. Me peame lihtsalt need võimalused endale teadvustama ja parimal võimalikul viisil ära kasutama. Selleks aga on vaja mõista nii laiemat protsesside konteksti kui ka prognoosida toimuvast võrsuvaid tagajärgi. 

Kuna alanud aastal on märkimisväärne tähendus edasistele arengutele, siis proovikski pisut ennustada, mis meid lähiajal ees ootab ja kuhu asjad liikuda võivad. Samas unustamata, et prognoosimine on üks tänamatu tegevus ja kuitahes põhjalik analüüs ei anna ikkagi tõsikindlat tulemust. Aga siiski, spekuleerigem pisut…

Uus ajajärk on käes

Alustuseks nendiks, et külma sõja järgne maailmakord, mis hakkas kümme aastat tagasi murenema, on tänaseks suuresti lagunenud. Uus mitme jõukeskuse geopoliitilise vastandumise aeg on kätte jõudnud, meeldib meil seda tunnistada või mitte. Lisaks iseloomustab seda aega majanduslik ebakindlus ja ebaühtlane areng, mida kajastavad kasvutempode langus ja majandustulemi ebaühtlase jaotumise süvenemine, mis omakorda õhutab sisepoliitilisi ja ka rahvusvahelisi pingeid üle maailma. Riigid lihtsalt fokusseeruvad jõulisemalt omaenese siseprobleemidele, seda vajadusel ka välispoliitika arvel, suurendades sellega ka rahvusvahelisi pingeid. Arusaadav, et väikeriikidele on see murettekitav. Eriti kui neile olulised suuremad partnerriigid seda teed lähevad.

Seega võiks käesolevat ja ilmselt veel ka paari järgnevat aastat iseloomustada kui uue tekkiva ajajärgu algaastaid. Kas just murdumisaastatena või esialgu veel uuele ajajärgule teesillutamise aastatena, on veel keeruline ette öelda. Seda enam, et juba võib täheldada laialt levinud soovi ebakindluse olukorras lihtsalt muutumisprotsesse venitada ja -otsuseid edasi lükata.

Alustagem majandusest 

Tänaseks on juba selge, et maailma majanduse kasvutempod on hakanud langema. IMF ja teised rahvusvahelised prognoosijad on juba asunud alandama oma maailmamajanduse kasvuprognoose. Pole ka ime, maailma majanduse kasvu mõjutavad kõige enam 30% maailma kaubandusest moodustavad USA, Hiina ja Saksamaa majandused.

USA ja Hiina on omavahel sõna otseses mõttes (kaubandus)sõjajalal ja Saksamaa on väga sõltuv eksporditööstusest, mille väljavaateid pärsivad nii kaks esimest kui ka kogu ülejäänud maailma majanduse kasvu aeglustumine. 

Kas Hiina ja USA hetkel vaherahu tingimustes peetavad kaubandusläbirääkimised viivad kuhugi, on raske öelda, sest kumbagi osapoole kompromissivalmidusel on omad piirid. Karta on, et USA nõutav vastastikune turgude avamine, palju enam kui majandusspioonaži või intellektuaalse omandi kaitse teemad, kus Hiina võib minna kergemini kompromissidele, ületab Hiina vastutulekute valuläve, sest ründab kahte Hiinale nii olulist arengusuunda. Esiteks, omamaise tööstuse eelistamise ja riikliku juhtimise ning jätkusuutliku kõrgtehnoloogilise ekspordi kasvatamise põhist poliitikat, mille ametlikuks strateegiliseks katuseks on XI Jinpingi sisemaiseks kaubamärgiks saanud programm „Made in China“.

Teiseks, see tegelikult eeldab Hiinalt oma majanduspoliitilistest eelistest loobumist määral, mis nõrgendab kogu tema majandust ja selle kaudu juba ka sisepoliitilist riigi mõjukust ja jõudu ning lõpuks ka kompartei võimu autoriteeti. Lõppude lõpuks, Xi on ju lubanud teha Hiinast 2050. aastaks maailma juhtiva riigi nii majanduslikus, sõjalises kui muus tähenduses. Viivitused selle visiooni realiseerimise teel on ohtlikud nii partei juhtkonnale kui partei enda rollile ühiskonnas. Seepärast julgeks arvata, et lähiaja läbirääkimistel jõutakse küll mingi kompromissini, mida kumbki osapool saab näidata oma võiduna, kuid mis iganes leppe realiseerimiseks on vaja ikkagi aega. Ka positiivsete kokkulepete osa realiseerimiseks. Negatiivsed momendid aga löövad välja koheselt. Arvestades osaliste majanduslikku mõjukust, annab see mingi tagasilöögi kogu maailma majandusele. Seega mingi lepe tuleb, aga (kaubandus)sõda läheb igal juhul edasi. Eks Huawei ümber toimuv näitab seda juba praegugi. Nagu ka USA varjamatud katsed julgustada oma tootjaid leidma allhankijaid mujalt kui Hiinast või juba tükk aega nende poolt harrastatud Hiina otseinvesteeringute tõrjumine.

Saksamaa on omakorda sattumas üha keerukamasse olukorda oma majandusliku võimsuse nurgakivi – eksporditööstuse tulevikuväljavaadetega, sest nii kahe eelmainitud suurmajanduse kui ka muu maailma isu sakslaste toodangu vastu on majanduse kasvutempode pidurdudes samuti langemas. Nagu ka Saksamaa peamise (sise)turu – Euroopa – majandusarengu aeglustumisest tulenev nõudluse langus. Brexit lisab sinna veel omakorda tagasilööke. USA ähvardused sakslaste suurima ekspordiartikli – autode – impordi piiramiseks ei tõota samuti head.

Majanduse ja poliitika seoste kaks näidet

Majanduse ja poliitika vastastikuse mõju kahe kõneka näitena kõlbaks Brexit ja Venemaal toimuv. 

• Brexit

See toimub sel aastal, olgugi et ikka veel lõpuni teadmata tingimustel. Jättes kõrvale selle, kas viimase hetke kompromissiga saadakse üle nn. Iirimaa backstop’i sasipuntrast või mitte, kuigi vähemalt sel aastal ilmselt mingil kujul avatud piir Põhja-Iirimaal ikkagi jääb. Briti majanduse edaspidiste lähimate aastate väljavaadete osas on aga põhjust olla murelik. Nii on viimasel ajal märgata, et isegi brexeteerid eesotsas oma käilakujudega, valitsusest, keskpangast ja teistest rääkimata, on sisuliselt leppinud, et Brexitist tulenev majanduslik tagasilöök on paratamatu ja märkimisväärne. Eriti veel eeloleval paaril aastal. Olgu seejuures eri ennustuste kaotuste kohta käivad numbrid millised iganes, majanduslikest tagasilöökidest ilmselt pääsu pole. Mitte ainult Suurbritannias, kus need on valusamad, aga ka ELi jaoks. 

Moodustab ju EL 48% Briti ekspordist ja Ühendkuningriik omakorda 17% ELi omast. Võrdluseks Brittide rollimudeliks pakutud Šveitsi puhul on vastavad arvud alla 10%. Sellegipoolest on ka brittide hulgas ikka veel piisavalt neid, kes isegi mööndes tagasilööke ja majanduslikke kaotusi, on ikka Brexiti poolt. Sest nende motivatsiooni aluseks on teised kaalutlused. Antud juhul siis rahvusliku suveräänsuse olgu või ebaadekvaatselt hinnatud arusaamade pinnalt.

Britid on selles mõttes kaasaas kogu maailma nüüdses uues ajajärgus haarava trendiga, mis kajastab alguses mainitud riikide, nende elanike enamuse ja sellest johtuvalt ka poliitiliste jõudude ja poliitilise diskursuse fokusseeritust siseprobleemidele, ebaõiglusele ja ka majandusliku konkurentsivõimekuse langusest tingitud usku protektsionismi kui selle ületamise vahendisse. Lisaks veel alateadlikult tunnetatava alanud suure rahvaste rände tõrjumise soovile.

Kui me vaatame korraks teiste „kuldse miljardi“ riikide peale, siis seal võib märgata samasuguseid elemente, olgu USA-s, Mehhikos, Itaalias, ka Saksamaal, suuremas osas Ida-Euroopa riikides või ka meil siin Maarjamaal. See aga seab teise valgusse ka eeloleval aastal paljudes riikides toimuvad üld-ja presidendivalimised, sh. ka meie regioonis, samuti eelseisvad valimised Europarlamenti. Nende valimiste järel saab aasta lõpuks selgema pildi, kuivõrd on rahvas huvitatud majanduslikust arengust või hoopis sellest, et, nagu keegi hiljuti tabavalt kirjutas, „et homme oleks samamoodi nagu eile“.

• Venemaa

Seal on majandus juba 5 aastat sisulises stagnatsioonis ning elanikkonna reaalsissetulekud on langenud üle 10%. Aleksei Kudrin, üks Venemaa majanduspoliitika võtmekujusid ja president Putini lähedane isik on hiljuti koguni öelnud, et sellist paigaltammumise kümnendit pole Venemaal olnud kogu II Maailmasõja järgsel perioodil. Kuigi inflatsiooninäitajad on langenud võrreldes paari aasta taguse ajaga, on nad ikkagi veel kõrgemad, kui sissetulekute kasvutempo. Valitsus on sunnitud sellest aastast kasvatama maksukoormat, näiteks viies sisse 2% kõrgema käibemaksu, kasvatades tervistkahjustavate kaupade aktsiise, kehtestades uue turismimaksu ja ökoloogilise maksu, Venemaal väga arvukalt esindatud meie mõistes vabade elukutsete esindajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate maksu jne. Lisaks käivitus möödunud aastal palju rahulolematust ja isegi Putini reitingule negatiivset mõju tekitanud pensionireform.

See kõik mõjub niigi räsitud ja senist vaikivat poliitilist kokkulepet võimuga „majandusliku heaolu kasv vastutasuks poliitikast hoidumisele“ järginud elanikkonnale valusalt ning tekitab kasvavat rahulolematust, sest kulutavad ju inimesed niigi enam kui 70% oma sissetulekust vaid hädavajalikele esmatarbekaupadele ja veel üle 12% igasugu muudele maksudele ja muudele kohustuslikele maksetele. Sinna otsa veel ka taas käivitunud kommunaal- ja transpordihindade järjekordne kasv, mis ei too kaasa samas teenuse kvaliteedi paranemist. Esialgu väljendub sellest kõigest tulenev rahuolematus nurinas ja võimuinstitutsioonide reitingute languses. 

Putini reiting pole nii madalal olnud juba aastakümme ning valitsuse oma lausa olematu. 

Viimaste ainsana usaldusväärsete Levada keskuse küsitluste tulemustel on neid, kes arvavad, et riik liigub valel kursil juba enam, kui neid, kes arvavad et kurss on ikkagi õige. 

Tundub, et tegu on sotsiaalse rahulolematuse järsu kasvuni viiva klassikalise retseptiga, aga mingit suuremat sorti avalikku protestiliikumist siiski oodata veel pole. Seda nii ajaloolis-sotsiaalsetel spetsiifilistel põhjustel, kui ka tänu valitsejate valikulisele, kuid küllaltki efektiivsele protestide ja nende potentsiaalsete liidrite mahasurumise poliitikale koos mõningate sümboolsete ohverdustega eliidi esindajate hulgast ning modifitseerides vajadusel ka mõningaid majandusotsuseid juhul, kui rahulolematus kasvab liiga suureks. Nagu nad juba tegid pensionireformi mõningate elementidega. 

Noh, ja alati on varrukast võtta ka traditsiooniline sisemise rahulolematuse maandamismehhanism mõne välispoliitilise võiduna presenteeritava ettevõtmise näol. Nagu see oli juba hiljuti Krimmi ja seejärel Süüria puhul… Seda enam, et USA on pakkumas Trumpi eestvõttel siin mitmeid võimalusi näiteks suures Lähis-Idas (nii Süüriast kui Afganistanist kiirendatud väljatõmbumise sooviga) kui ka mitmel pool Aafrikas. No ja Venezuelas kohe kindlasti. Tagavaraks on veel näitemäng Valgevene endaga liitmiseks ja ka Moldova lääneorientatsioonilt tagasipööramise intriig.

Venezuela katel

Tegelikult sobiks kolmandaks näiteks majanduse ja poliitika seostest väga hästi kõik need eelnimetatud riigid, aga peatuks siinjuures ka hetkel aktuaalsel Venezuela juhtumil. Seal on tegu „geniaalse“ näitega, kus maailma teadolevalt suurimate naftavarudega ja 9. gaasivarudega väikeriigi potentsiaalse majandusliku eduloo asemel on primitiivse vasakpopulistliku poliitika abil saavutatud majandusliku katastroofi seisund. Inflatsioon ületas möödunud aastal miljoni (just, miljoni!) protsendi taseme, puudus on kõigist kaupadest ja teenustest, raha on nii devalveerunud, et WC paberi ostmiseks vajalike rahatähtede maht on kordselt suurem ostetava pühkmematerjali mahust, jõustruktuuride esindajaid autasustatakse tarbekaupade, sh. ka sellesama WC paberi rullidega, inimesed põgenevad massiliselt riigist (30 miljonilisest elanikkonnast seni eri andmetel 3-4 miljonit ja sel aastal prognoositakse veel vähemalt 2 miljoni põgenikku), tänavatel ja isegi naaberriikide piiriäärsetel aladel möllab relvastatud kuritegevus jmt.  Aga kuna poliitiline ja sõjaväeline eliit naudib üüratuid privileege ja korruptsioon on uskumatult ulatuslik, siis hoitakse võimust kinni kümne küünega viimseni.

Pärast eriti jõhkralt võltsitud presidendivalimisi ja senise presidendi Nicolas Maduro enese taas-inaugureerimist otsustas opositsioon minna va-banque. Parlamendispiiker kuulutas ennast ajutiseks riigipeaks ja nõuab lääneriikide toel demokraatiat ja uusi ausaid valimisi. Toetajad on hakanud talle kätte mängima ka nende käes olevaid Venezuela varasid. Maduro vastukäiguks sai äsjane Venemaal hoiul olnud riigi kulla müük sularaha eest, mida hinnatakse 1,2 miljardi dollari suuruseks, ja Venemaa lennukitega Araabia Ühendemiraatidelt saadud sularaha Venezuelasse toomine, et sellega osta eelkõige aega opositsiooni ja tema liitlaste survele vastutegevuse paremaks organiseerimiseks. Seda enam, et teda toetavad nii Venemaa kui Hiina. Viimast huvitab nafta enam, Venemaad aga ka juba sinna läinud riigilaenude ja riikliku Rosnefti firma investeeringute ja laenude  miljardite tagasisaamine kui ka veelgi enam USA „pehme kõhualuse“ ärakasutamine geopoliitilistel ja sõjalis-tehnilistel eesmärkidel hegemooni ja peavaenlase torkimiseks. Arvata võib, et Maduro võitleb viimseni. 

Arvatakse, et Venemaa tekitab sinna permanentse sõjalise kohalolu Süüria eeskujul. Juba on ta sinna paisanud palgasõdurite sildi all mõned sajad võitlejad, kes muuhulgas on ka Maduro ihukaitsjateks. 

Siiski võtab suurema Venemaa sekkumise korraldamine veel aega, mida aga ei pruugi olla. Võtmeks edasisele on lähiajal armee ja julgeoleku lojaalsuse säilimine Madurole või üleminek opositsiooni poolele. Seejuures tuleb arvestada, et just nende struktuuride ladvik ja kõrgemad ohvitserid on seotud suureulatusliku korruptsiooni ning osalemisega nii naftaäris kui isegi narkokaubanduses ning neil on palju kaotada, kui võimule tuleks demokraatlik opositsioon. Aga eks näis, kas opositsiooni väljakuulutatud amnestia nii Madurole ja tema valitsusele kui jõuametkondade juhtidele midagi muudab. Tundub, et esimesed kindralid on hakanud pooli vahetama. Igal juhul juba mõne kuuga saab selgeks, mis saab Venezuelast ja kas Venemaa toel ja jõuliste repressioonidega jääb ametisse Maduro või võidutseb demokraatia nagu seda on soovinud lääneriigid ja on üle hulga aja väärtuspõhisesse retoorikasse eksinult avalikult soovinud ka Ameerika president.

USA ja maailm

USA-s saab sel aastal otsa senine ajaloo pikim majanduse kasvufaas. Tundub, et ka Föderaalreserv arvab samuti, loobudes edasisest intressimäära tõstmisest. Esialgu väljendub see majanduse kasvutempode aeglustumises, mis aga mõjub ka kogu maailmale lisaks Hiinas toimuvate analoogiliste protsessidele. Sinna otsa veel Hiinaga peetava kaubandussõja negatiivsed mõjud, vastasseis kaubandusläbirääkimistel Euroopa Liiduga, võitus saavutatud uue NAFTA leppe jõustamise eest Kongressiga, seniste Trumpi maksu- ja kaubanduspoliitiliste ning  muude majandusaktiivsust ja investeeringuid piiravate takistuste kõrvaldamiseks rakendatud meetmete mõju efekti vähenemine. Ka piiritara rahastamise pärast peetava eelarvevõitluse ohvriks langenud hiljutine föderaalvalitsuse tööseisak ei tule talle ilmselt kasuks. Uuest analoogsest katsest, mida Trump on lubanud, kui oma tahtmist ei saa, rääkimata.

Pingeid lisab süvenenud sissetulekute ebavõrdsus ja suure osa elanike reaalsissetulekute stagnatsioon vaatamata majanduskasvule. Samas üritab Trump igal juhul täita oma veel täitmata, kuid tähtsat lubadust – ehitada piiritara Mehhikoga, mis pingestab suhteid teiste võimuharudega, eelkõige demokraatide kontrolli alla viimaste vahevalimiste tulemusena läinud Kongressi Esindajatekojaga, samuti Mehhiko ja laiemalt Ladina-Ameerikaga. Samuti teeb ta kõik endast oleneva veel kahe oma valimislubaduse täitmiseks – vägede väljaviimiseks nii Süüriast kui Afganistanist. Esimese osas eeldab see koostööd Türgiga, eriti seniste sealsete liitlaste kurdide julgeoleku edasise tagamise ja ISISe jäänukite hävitamise lõpuleviimise asjus. See aga pole Ankara ja personaalselt president Erdogani huvisid arvestades kerge. Ei ole välistatud, et viimase palavalt soovitud oponendi – Fetullah Güleni– väljaandmine USA poolt saabki seetõttu teoks. Afganistanis aga on praegu peetavad USA-Talibani otseläbirääkimised (Kabuli valitsusest möödaminnes, muuseas) jõudnud faasi, mis annab lootust, et aasta jooksul saabki sealt USA väed välja. Seda juhul, kui läbirääkimiste strateegiaga ja Talibani reaktsioonide ja huvide prognoosiga mitte mööda ei panda. 

See tõstab Trumpi jälle soodsasse valgusse, eriti arvestades lähenevaid uusi presidendivalimisi, millega seoses ta on avalikult teatanud, et soovib osaleda eesmärgiga tagasi valituks saada ning on asunud selleks ka praktilisi samme tegema.

Selle perspektiivi valguses on demokraatide ainsaks võimalikuks strateegiaks kahjustada Trumpi enne niipalju kui võimalik.

Parimad võimalused annab selleks nende kontrollitud Esindajatekoja volitused algatada uurimisi ja isegi impeacmenti presidendi suhtes. Seda enam, et varsti jõuab lõpule ka eriuurija Robert Muelleri uurimine Trumpi ja tema meeskonna väärtegudest valimiskampaania ajal kuni julgeolekuprobleemiks olevate otsekontaktideni Venemaa esindajatega ja toetumiseni nende abile. Arvata võib, et see poliitiline võitlus vaid ägeneb ja kuna Senat on vabariiklaste kontrolli all ja isegi kui nad tahavad, ei saa sisepoliitilise loogika tõttu lasta Trumpil hävida, seega on Ameerikas oodata kuuma sisepoliitilist aastat. Trump aga vajab mingeid uusi punkte, et survele vastu seista. Kas lisaks piiritarale, vägede väljaviimisele ja Iraani survestamisele veel midagi tekib, näiteks Venezuelaga seoses, näitab aeg. Aga väike edukas välispoliitiline võit on talle sama oluline, nagu Putinilegi…

Tagasi Euroopasse

Täna vist ei kahtle enam keegi, et Euroopa majanduse kasv aeglustub taas, langedes viimaste prognooside järgi 2% peale, võrreldes möödunudaastaste 2,3% ennustustega. Kvartaalsel alusel on möödunud aasta lõpul nähtud kokkutõmbumist nii Saksamaal, Rootsis kui isegi Šveitsis. Itaalia aga on oma majanduse kahe järjestikulise kvartali kokkutõmbumisega ametlikult jõudnud retsessioonini. Pealekauba vaevavad viimast jätkuv suur laenukoormus ja pangandussektori probleemid. Lisagem siia äsjane pikeerimine Euroopa Komisjoniga riigieelarve tasakaalu ümber ja jõustatud valimiseelsed lubadused pensioniea langetamise ja töötute baassissetuleku osas ning samas Itaalia majanduse suurus ja mõju, siis on juba mureks põhjust. Kui siia lisada veel leppeta Brexiti oht ja USAga peetavate kaubandusläbirääkimiste ebaõnnestumise võimalus ja eelkõige autokaubandusele kehtestatavad imporditollid USA poolt, siis pole välistatud aasta lõpuks ka kogu Euroliidu majanduse stagneerumine ja majanduskasvu numbrite jõudmist 1% lähedasele tasemele, mida omakorda võimendab globaalne rahvusvahelise kaubanduse kasvu peatumine Euroopast endast mittesõltuvatel põhjustel.

Selle ennetamiseks on Euroopa majanduse jaoks väga tähtis vältida halvemat ja püüda tasakaalustada võimalike sündmuste halba mõju teiste võtetega.

Nende hulka tuleb kahtlematult arvestada äsja sõlmitud ja 1.veebruarist jõustunud EL-Jaapani kaubandusleping elik Economic Partnership Agreement (EPA), mis koos möödunud aasta juulis sõlmitud Strategic Partnership Agreementiga moodustab tugeva ühise koostööraamistiku 30% maailma majandusmahust hõlmavale turule ja ELi ja Jaapani ühise poliitilise tegevuse jaoks. Kui siia lisandub veel leppe saavutamine standardite ühtlustamise ning investeeringute kaitse ja vaidluste lahendamise kohta, siis võib väita, et tegu on kaheldamatu edulooga ja mingil määral kompensatsiooniga Trumpi algatatud kaubanduslepete rahvusvahelise süsteemi ümberformattimise suhtes. Samas lepitu rakendamine praktikas võtab veel mõned aastad aega, mistõttu selle kohest mõju algavale majandusekasvu aeglustumisele veel näha ei saa. Jätkuvad ka ELi jõupingutused analoogsete lepete sõlmimiseks Ladina-Ameerika riikide majandusühendusega MERCOSUR, mis pidid lõpule jõudma juba möödunud aasta lõpuks, aga seoses Brasiilia uue presidendi Jair Bolsonaro seisukohtadega on nende lõpuleviimine isegi jooksval aastal muutunud problemaatilisemaks.

Olulisimat rolli mängib ilmselt Euroopa jaoks senise 1963. aastast pärit ühtsema Euroopa poole liikumisele suure tõuke andnud Élysée lepingu uue laiendatud versiooni allkirjastamine Saksa piirilinnas Achenis Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni ja Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli poolt sümboolsel tseremoonial selle aasta 22.jaanuaril.

Sellega mitte ainult ei rõhutatud Pariis-Berliin telje osatähtsust ja omavahelist erisuhet Euroopa edasiste arengute suunamisel, vaid eelkõige ELi ühtsuse kindlustamisel ja vastu seismisel uutele maailmast peale vajuvatele väljakutsetele. Vahendina selleks nähakse sügavamat koopereerumist ja koostööd, mille raames seatakse eesmärgiks muuhulgas ka Saksamaa inkorporeerimine ÜRO Julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks, aga ka ELi siseste koostöömehhanismide arendamist, vastu seismist Itaalias, Poolas, Ungaris ja laiemalt Euroopas jõuliselt manifesteerivale rahvuspopulismile, USA poolt Trumpi eestvõttel avaldatavale survele nii kaubanduses kui julgeolekupoliitikas ning Hiina tõusuga seotud pikema mõjuga eelkõige majandusliku iseloomuga väljakutsetele. Kuidas need põhimõtted praktikasse rakenduvad, näeb juba käesoleval aastal, aga ilmselt mitte enne Brexiti käivitumist märtsi lõpus ning kindlasti juba ka eelseisvatele  Euroaprlamendi valimistele järgneva Euroopa võtmeinstitutsioonide mehitamise protsessis.  Eksperdid on siiski märkinud, et see lepe ei ole nii laiaulatuslik, kui Macron oli algselt pakkunud, sest lahkuv Merkel oli ettearvatavalt ettevaatlikum.

Üksjagu hakkab nii eeltoodud leppe kui üldse Euroopa Liidu sise- ja välispoliitikas toimuvat mõjutama ka Europarlamendi valimiste tulemused nagu ka erinevates ELi riikides toimuvate parlamendivalimiste tulemused. Üldine ootus on, et erinevad populistlikud platvormid saavad senisest enamat toetust, mis omakorda julgustab aktiivsemale vastutegutsemisele Brüsselile ka viimase terminoloogias seniseid „pahasid poisse“ nagu Poola, Itaalia, Kreeka, Ungari. See aga omakorda tähendab, et poliitilised jõukatsumised nii nende jõudude ja Brüsseli vahel kui ka Brüsseli institutsionaalse mehitamise ümber paneb sel aastal ELis praktiliste tulemuste saavutamise mis iganes asjus mõningase kahtluse alla.

Ei saa julgeolekupoliitikata

„NATO is obsolete“, ütlus, mis kõlas Trumpi valimiskampaania käigus ja tekitas niipalju hirme eelkõige siinkandis, pole päriselt radariekraanilt kadunud. Nagu nüüd selgunud, vaatamata vahepeal pisut leebunud ja peamiselt 2% kaitsekulutuste nõudega vehkiva Trumpi avalikele sõnavõttudele NATOga seoses, on väidetavasti administratsiooni kuluaarides korduvalt toimunud tuliseid arutlusi, mida provotseerinud Trumpi avaldused, et ta viib USA NATOst välja, mida siis tema nõunikud ja kabinetiliikmed on suure vaevaga maha vaielnud.

Paraku on USA presidendil täna selline volitus olemas. Õnneks on nüüd Kongress käivitanud seaduseelnõud, mis sellise võimaluse ühepoolse presidendi otsuse vormis takistaks. Eks näis, kuidas see läheb, aga USA osalemine rahvusvahelise julgeoleku tagamisel saab tõenäoliselt olema selle aasta USA sisepoliitiliste võitluste üheks objektiks, mis meid mõjutab vahetumaltki kui muud. Seejuures pole kahtlust, et Trumpi postulaat, et Euroopa peab maksma oma julgeoleku eest, ei muutu ja selles suunas liigutakse edasi, kuigi ilmselt võimatu on eeldada, et tema käest saab veel miljardi juurdegi küsida, nagu mõned on hurraa-optimistlikult arvanud võimaliku olevat….

Kindlasti jätkab Trump jõupingutusi Põhja-Korea tuumaraketiohu tõrjumiseks oma senises showmanlikus maneeris ning Hiina tagasihoidmiseks nii geopoliitilistes vastasseisudes kui ka majanduslikus võistluses. 

Üheks selle märgiks on ka asepresident Mike Pence’i hiljuti Singapuri tippkohtumisel välja käidud lubadus toetada 60 miljardi dollariga erainitsiatiive taristuinvesteeringuteks Aasias kui alternatiivi Hiina uue Siiditee programmile. 

Karta on ka seda, et aasta jooksul võivad ELil lahvatada veel kaks sanktsioonide sõda Ühendriikidega. Esiteks, Trump on otsesõnu ähvardanud rakendada sanktsioone nende Euroopa firmade suhtes, kes osalevad aasta lõpus valmivas NordStream 2 projektis. Tegu aga on Euroopa mõistes tegelikult suurfirmadega, keda vastavate maade valitsused kindlasti kaitsta püüavad. Teiseks, ja veelgi teravamaks ja tõenäolisemaks tuleb pidada vastandumist Iraani tuumaleppega seoses, kus kolme Euroopa suurriigi – Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia poolt on moodustatud erilahendus INSTEX bartertehingute süsteemina pääsemaks mööda USA kehtestatud sanktsioonidest Iraanile, mille ta kehtestas, väljudes 2015. aastal sõlmitud kuuepoolsest leppest. See süsteem võimaldaks bartertehingute kaudu teha esialgu eelkõige humanitaarse iseloomuga kaupadega seotud tehinguid Iraani firmadega. Kuigi läheb veel kuid, enne kui Iraan omalt poolt astub vajalikud organisatsioonilised sammud ja süsteem päriselt tööle hakkab, aga võib prognoosida, et USA seda karistamata päris jätta ka ei saa.  

Äsjane USA väljaastumine INF lepingust oli samuti kantud mitte üksi Venemaa poolsete lepingutingimuste rikkumise ajendist, vaid veelgi enam faktist, et selle lepinguga mittehõlmatud Hiinal on just lepinguobjektiks olevate rakettide osas masendav ülekaal nii USA kui Venemaa ühisest olemasolevast potentsiaalist. Kuigi iseenesest see kindlasti tõukab tagant niigi juba kiirenenud tuumavõidurelvastumist, on selle suurem võitja siiski Venemaa, sest neil on ettevalmistustöö tehtud ning see on ka odavam kui muud strateegilised relvaliigid. Hiina nagunii ei lase end mingite lepingupiirangutega takistada, aga USA-l tuleb hakata alles teistele järele võtma. Eurooplastel aga seda liiki relvasüsteeme polegi, kuigi just neid ähvardavad need raketid kõige enam. Probleemseks võib see kujuneda meile siin Ida-Euroopas juhul, kui käivitub 1980ndate aastate algusest tuntud „raketikriisi“ stsenaarium, sest see kahtlemata kasvataks sõjalisi pingeid meie regioonis ja seaks Euroopa mitmete riikide valitsused raske poliitilise dilemma ette juhul, kui tekib huvi paigutada nende territooriumile lepingupiirangute alt vabanevaid vastavaid relvasüsteeme. Võib siiski arvata, et selle stsenaariumi käivitumine jooksval aastal pole veel aktuaalne.

Ukraina mured ei lõpe

Jooksval aastal peaks valmima nii NordStream 2 kui TurkishStream gaasitoruprojektid, mis võimaldavad Venemaal suunata oma Euroopa gaasiekspordi vood Ukrainast mööda. Möödunud aastal tehti juba niigi Venemaa gaasiekspordi rekord – Euroopasse eksporditi üle 200 mlrd kuupmeetri. Saksamaa on võidelnud Vene gaasi eest nagu lõvi ja kuigi Merkel on midagi mokaotsast maininud Ukraina kaudu gaasitransiidi mingil kujul säilitamist, siis ega seda liiga tõsiselt võtta ei tasu, sest Vene partner leiab kindlasti mingi pealtnäha ärilise nipi Ukraina gaasitransiidist väljatõstmiseks, mis on ühes suunas Saksamaa aetava poliitilise liiniga, et NS puhul tegu olevat vaid kommertsprojektiga. Igal juhul gaasipinged kulmineeruvad parajasti Ukraina valimiste järgsesse aega aasta lõpul. 

Valitakse Ukrainas ju presidenti märtsi lõpus ja parlamenti oktoobris. Enne seda ilmselt status quo säilib, kui just seni kolmandat populaarsustulemust näitav istuv president Petro Porošenko ei püüa mingi Ida-Ukraina/Krimmi suunalise aktiviteediga oma seisu parandada. On ju tema ees igihaljas kunagine peaminister Julia Tõmošenko ja populaarsuse tipus hoopis koomik Vladimir Zelenskyi, kelle „poliitiline kogemus“ piirneb vaid üpriski andekalt mängitud koomilise presidendi rolliga populaarses seriaalis „Rahvateener/Sluga naroda“.

Samas vajaks Ukraina eliidi värskendamist, sest praegune poliitika on vaatamata mõningatele edusammudele demokraatia juurutamisel jätkuvalt liiga oligarhiliste huvide mõju all ning korruptsioon lokkab.

Viimase Transparency Internationali korruptsiooniindeksi tabelis oli ta ikka veel 120. kohal, vaid 18 kohta eespool Venemaast.

Jäägu muudes maailma nurkades toimuvad arengud seekordsest kirjatükist välja. Aga üks on küll kindel – aastal 2019 jätkub igal pool maailmas pingete ja ebakindluse kasv ning määramatusest tulenevate hirmude sublimeerimine vihase emotsionaalsuse ja sallimatuse kasvu poliitikas ning alalhoidlikku investeerimisvalmidusse, protektsionistlikesse algatustesse ja kasvu pidurdumisse majanduses. Loodaks, et peatsete valimiste järel Eestis võimule saav valitsuskoalitsioon suudab teha sellest oma adekvaatsed järeldused, eriti ettenägeliku targa välispoliitilise joone ja majandusele soodsate tingimuste kujundamisel.

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (108)