Paar nädalat tagasi esitles oma töö tulemusi eelmise peaministri poolt moodustatud nn. majanduskasvu töögrupp. Töögrupi raportis on kirjas palju erinevaid tegevusi, mis aitaksid kaasa majanduse arengule. Hea oleks kui kõik need ja ka teised ettepanekud saaksid näiteks peaministri büroos kirja pandud ühte tabelisse. Lisaks ettepanekule peaks seal olema kirjas ka oodatav efekt meie majanduse arengule. Oleks hea jälgida, millel on suurem mõju ja kuidas on lood elluviimisega. Uskugem, et plaan võib olla ükskõik kui hea aga lõpuks on otsustav ikkagi elluviimine.
Töögrupi raporti võis kokku võtta ka sõnadega, et tuleb rohkem tööd teha. Kui me teeme rohkem tööd, siis sissetulekud suurenevad. Aga elukvaliteet ei pruugi samal ajal paraneda. Võib ka vastupidi olla ja elukvaliteet langeb.
Minu arvates räägime me liiga palju majanduskasvust. Majanduskasv on muutunud justkui eesmärgiks omaette. Mitte vahendiks millegi saavutamisel. Majanduskasv peaks olema lihtsalt üks kontrollmõõdik aga mitte peamine mõõdik otsustamaks meie elu ja arengu üle.
Peaksime rohkem rääkima sissetulekutest, tarbimistasemest ja eluga rahulolust.
Kui vaadata erinevaid analüüse, siis me oleme oma majanduse suurusega inimese kohta maailmas oluliselt kõrgemal kohal kui kõikvõimalikes rahulolu uuringutes. See on kindlasti koht mõtlemiseks.
Kasumil ja kasumil on vahe
Me räägime kogu aeg SKT kasvust ja võrdleme ennast teiste riikidega. Samas tuleb tunnistada, et me ei saa oma majanduskasvu võrrelda nende riikidega, kus elanikkond kasvab. Parem oleks võrrelda ikkagi kogutoodangut inimese kohta.
Samuti unustame me majanduskasvust rääkides ära, millest SKT koosneb. Näiteks on SKT arvestuses sees ka ettevõtete kasum. Ka välisettevõtete poolt teenitud kasum. Arvestuses on sees aga ega keegi seda meiega jagama ei hakka. Juba seetõttu ei peaks SKT-st liiga palju rääkima. Võib olla nii, et SKT kasvab aga inimeste sissetulekud ja heaolu ei kasva.
Kui kohalik ettevõtja kasumit teenib, siis ta kulutab seda raha suure tõenäosusega kohapeal. Välisfirmade poolt teenitud kasum liigub aga tänapäeval kergesti tagasi kodumaale. Ja tihti ka maksuvabalt.
Näiteks moodustab Eestis pankade kasum peaaegu kaks protsenti SKT-st. Ehk pankade kasumid on veidi väiksemad kui on meie riigi kaitsekulutused. Kui pangad oleksid kõik kohalikud ja võimalikult laia omanike põhjaga, siis jääks see kasum kohalikele inimestele kulutada ja investeerida. Kuna suur osa sellest rahast tarbitakse tõenäoliselt kohapeal, siis oleks igal aastal majandus ligikaudu ühe protsendi võrra suurem. Sellega me lausa kahekordistaks oma praeguse majanduskasvu. Ja lisaks jääks kogu kasum ehk peaaegu kaks protsenti SKT-st meie inimestele.
Ilma tugevate kohalike pankadeta meil Euroopa majanduse kõrgliigasse pääsu ei ole.
Kakskümmend aastat tagasi ostis väliskapital Ida-Euroopas pankasid. Siis oli nendes riikides kapitali vähe ja panganduses teised ajad. Pangad ühinesid kõikjal, et kasvada ning laienesid teistesse riikidesse. Seda soositi nii poliitiliselt kui ka pankade aktsionäride poolt. Täna on olukord vastupidine: suurte pankade juhtimine on oma kompleksuse tõttu väga keeruline. Samuti ei vaja kaasaegne tehnoloogia enam selliseid ärimahte nagu varem.
Ajad muutuvad ja suured pangad tõmbavad täna oma tegevust koomale. Suurte pankade asemele tekib erinevatest teenusepakkujatest koosnev võrgustik, mille tulemusel lähevad teenused odavamaks ning mugavamaks. See on tänane ja homne trend panganduses.
Praktika näitab, et kohalikel pankadel on tavaliselt ka kohalikke olusid rohkem arvestav laenupoliitika. Olen kindel, et näiteks Imavere Saeveskit tänaste laenuandmise praktikate kohaselt enam ei tekiks. Aga kakskümmend aastat tagasi olid ajad teised ja pangad käitusid siis teiste põhimõtete järgi. Tänaseks on Imaveresse sisuliselt põllu peale tekkinud tööstused, mis annavad tööd poolele tuhandele inimesele. Ja Imavere ei ole siin ainus näide.
Ma ei räägi siin mõnede pankade üheksakümnendate aastate laenupraktika ülevõtmisest. Räägin sellest, et täna on pangad oma riskijuhtimisega kohati üle pingutanud ja ka selle tõttu ei ole majanduses arengut.
Sama pilt vaatab vastu meie pensionifondide investeerimispoliitikast. Meilt kokku korjatud raha teenib teiste riikide majandusi. Mitte meie majandust. Kui tahame areneda, siis peame vahel ka veidi rohkem riskima. Ja siis olema valmis vahel ka kaotama.
Täna me ei taha riskida ja seepärast me ka ei arene.
Vaadates arenenud majandusega riike võib väita, et kõikidel neil on olemas tugevad kohalikud pangad. Eesti ei saa siin olla erand. Kui me tahame pääseda Euroopa majanduse kõrgliigasse, peavad meil olema tugevad kohalikud pangad.
Ideaalne oleks kui meil oleks vähemalt kaks-kolm kohalikku tugevat panka, kes omavahel ja välispankadega konkureerivad. Ja kohalikel pankadel peaks olema võimalikult lai omanike ring. Nii nagu nendes naaberriikides, kellest me eeskuju võtame. See tekitaks uue eelduse meie majanduse arenguks.
Küsimus on, kas me ka tegelikult tahame saada oma majandusega kõrgliigasse. Või tahame vaikselt edasi tuksuda.
Allikas: Indrek Neivelti blogi
